Antarktiline oaas

Antarktiline oaas on maa-ala Antarktika äärealadel, mis pole kaetud liustikudega. Oma nimi saadeti kõrbete oaaside sarnasuse tõttu, sest elutingimused on seal soodsam, kui ülejäänud territoriumil.

Antarktiliste oaaside pindala varieerub ulatuses mitu kümneid kuni mitu sada ruutkilomeetrit.

Antarktilistele oaasidele on iseloomulikud spetsiifilised loodustingimused: külmakõrbete kliima, aasta jooksul vedela vee olemus, järvede rohkus, orgaaniline elu, primitiivsed mullad.

Antarktilised oaasid jagatakse kolmaks rühmaks:

• tüüpilised madalmägised ja künklikud (Bungera oaas, Vestfoldi oaas, Grearsona oaas, Schirmachera oaas jt);
• mäestikuvahelised kuivad orud (Teylori, Righti);
• mägised oaasid (Riiser-Larseni oaas, Breidvognipi oaas)

• Bungera - 952 km²
• Vestfold - 664 km²
• Grearsona - 288 km²
• Schirmachera - 35 km²

Antarktiliste oaaside aluspinnaks on gneissid ja kristallised kiltkivid. Seal on arenenud füüsilise ja keemilise murenemise protsessid. Raua-mangaanist "päevitused" ja kõrbelised "Lakid" põhjustavad kivimite punakas-pruuni värvust. Kõikjal on mandriliustikke tegevuse jäljendid.