Lõigustumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

Reasisene

Redaktsioon: 4. november 2011, kell 19:53

Lõigustumine on sügoodi jagunemine mitoosi teel ilma rakkude kasvamiseta. Lõigustumise käigus taastatakse organismi hulkraksus ning tuuma-tsütoplasma suhe. Lõigustumise tulemusena moodustub kõigepealt kobarloode ehk moorula, millest hiljem areneb blastula. ^[1]

Embrüoloogias tähendab lõigustumine varajase embrüo rakkude jagunemist. Paljude liikide sügoodid teevad läbi rakujagunemise ilma kasvamiseta. Selle käigus tekib rakkude kogum, mis on sama suurusega kui algne sügoot. Lõigustumise tulemusena tekivad rakud, mida nimetatakse bastomeerideks. Blastomeerid moodustavad tiheda rakumassi, mida nimetatakse moorulaks. Lõigustumine lõppeb blastula moodustamisega.

Lõigustumine erineb teistest rakujagunemise vormidest sellepoolest, et lõigustumise käigus suureneb rakkude arv ilma rakumassi suurenemiseta. See tähendab seda, et iga õnnestunud jagunemise käigus tuuma suhe tsütoplasma hulgaga võrreldes kasvab.

Kiire rakutsükkel tagatakse kõrge proteiinide taseme säilitamisega, mille ülesanne on kontrollida rakutsükli kulgu. Sellisteks valkudeks on tsükliinid ja nendega seotud tsükliin-sõltuvad kinaasid (cdk). CyclinB/cdc2 kompleks on tuntud ka kui MPF. MPF soodustab mitoosi sisenemist. Lõigustumise tagamiseks töötavad karüokineesi (mitoos) ja tsütokineesi protsessid koos. Mitoos saab toimuda tsütokineesi puudusel. Tsütokinees aga ilma mitoosita toimuda ei saa. Lõigustumise lõpp langeb kokku sügoodi transkriptsiooni algusega. Seda punkti nimetatakse midblastula transitsiooniks. Seda kontrollitakse tuuma-tsütoplasma suhtega (1/6). ^[2]

Muna koosneb munarakust ja seda ümbritsevatest kestadest. Küpsele munale on iseloomulik animaalne ja vegetatiivne poolus. Muna poolust, milles on palju rebu, nimetatakse vegetatiivseks pooluseks. Vataspoolust, milles on vähem rebu, nimetatakse animaalseks pooluseks. Sõltuvalt rebu hulgast, mida muna sisaldab, võib lõigustumise jagada holoblastiliseks (täielik lõigustumine) või meroblastiliseks (osaline lõigustumine).

Lõigustumine võib olla sünkroonne või asünkroonne. Sõltuvalt sellest kas blastomeerid jagunevad üheaegselt või erineval ajal. Imetajatele on omane asünkroonne lõigustumine. Lõigustumine võib olla täielik või osaline, sõltuvalt ootsüüdis sisalduvast rebuhulgast. Kui rebuhulk on suur, siis toimub osaline lõigustumine. Vähese või keskmise rebuhulga korral toimub totaalne jagunemine. Holoblastiliseks nimetatakse munarakke, mis lõigustuvad täielikult. Osalist lõigustumist nimetatakse meroblastiliseks. ^[1]

Asünkroonne ja sünkroonne lõigustumine

Lõigustumine võib olla sünkroonne või asünkroonne. Selline jaotus sõltub sellest, kas blastomeerid jagunevad üheaegselt või erineval ajal. Enamusel loomarühmadel on lõigustumise algus sünkroonne. Hiljem muutub lõigustumine aga asünkroonseks. Imetajatel on esimene lõigustumine asünkroonne. See tähendab seda, et kaks esimest blastomeeri alustavad kohe alguses asünkroonset lõigustumist. Sünkroonne lõigustumine toimub kiiremini kui asünkroonne lõigustumine. Embrüoloogias on sünkroonne lõigustumise pikkus oluline erinevate liikide arengustaadiumide ajalisel võrdlemisel. Sünkroonse lõigustumise pikkus ei sõltu keskkonnast. ^[1]

Blastulatsioon

Erinevatel liikidel muutub DNA replikatsioon teatud rakutsüklite järel asünkroonseks, sest rakujagunemised ei toimu enam ühel ajal. Blastulatsiooniks nimetatakse hetke, kui embrüo läheb asünkroonsesse lõigustumise faasi. Blastulatsiooni käigus tekib embrüo sisse õõs, mida nimetatakse blastotsööliks.

Inimese embrüogeneesi varajased staadiumid

Lõigustumist saab jaotada ka blastomeeride suuruse järgi. Kui täieliku lõigustumise korral on blastomeerid ühesuurused, siis on tegu totaal-ekvaalse lõigustumisega. Totaal-adekvaalne lõigustumine esineb siis kui animaalse pooluse rakud on veidi väiksemad. Blastomeerid on natuke erineva suurusega. Kui täielikul lõigustumisel on blastomeerid erineva suurusega, siis on tegu totaal-inekvaalse lõigustumisega. Sellise lõigustumise puhul nimetatakse muna animaalse pooluse rakke mikromeerideks ja vegetatiivse pooluse rakke makromeerideks. ^[1]

Holoblastiline lõigustumine

Holoblastiline lõigustumine esineb täielikult lõigustuva munaraku puhul. Holoblastiline lõigustumine jaguneb omakorda veel: radiaalseks, spiraalseks, bilateraalseks ja rotatsiooniliseks lõigustumiseks.

Radiaalne lõigustumine

Radiaalne lõigustumine on iseloomulik okasnahksetele. Lõigustumise tulemusena tekib tsöloblastula. Esimesed kaks lõigustumist toimuvad vertikaaltelje suunas. Kolmas lõigustumine toimub horisontaaltasapinnas. Esimene ja teine lõigustumine toimuvad vertikaaltelge pidi. Lõigustumistasapinnad on üksteise suhtes risti. Kahe esimese lõigustumise tulemusena on tekkinud neli ühesuurust blastomeeri. Komanda lõigustumise tulemusena tekib kaheksa enam-vähem ühesugust blastomeeri.

Spiraalne lõigustumine

Selline lõigustumise tüüp on iseloomulik paljudele selgrootutele. Spiraalse lõigustumise tulemusena tekib väikese blastotsööliga stereoblastula. Nimetus spiraalne lõigustumine tuleb sellest, et lõigustumise käigus pöörduvad mikromeeride käävid makromeeri käävide suhtes 45 kraadi võrra. Käävi pöörde suund (päripäeva või vastupäeva) määrab ära selle, millise lõigustumise suunaga on loom. Kahe esimese lõigustumise järel on blastomeerid enam-vähem ühesuguse suurusega. Peale kolmandat jagunemist saab eristada mikromeere animaalsel poolusel ja makromeere vegetatiivsel poolusel.

Bilateraalne lõigustumine

Bilateraalne lõigustumine on iseloomulik tunikaatidele. Bilateraalse lõigustumise käigus toimub mõlemal poolusel (animaalsel/vegetatiivsel) lõigustumine peegelpildi järgi.

Rotatsiooniline lõigustumine

Rotatsioonilise lõigustumise tüüp on iseloomulik imetajatele. Rotatsiooniline lõigustumine tähendab seda, et esimesed kaks blastomeeri, mis lõigustumise käigus tekivad, moodustavad edasises lõigustumises lõigustumistasapinnad erinevates suundades. Ühel blastomeeril on vertikaalsuunaline lõigustumine ja teisel horisontaalne. Kompakteerumine – protsess, mille käigus blastomeerid peale 8-rakulist staadiumit liibuvad tugevasti üksteise vastu. Selles staadiumis olevat embrüot nimetatakse moorulaks. Moorula – kobarloode, millele on iseloomulik õõnsuse puudumine. Kuni moorula staadiumini on kõik rakud totipotentsed. Kompakteerumise järgselt tekib kaks erinevat rakkude populatsiooni – trofoblast ehk trofoektoderm ja embrüoblast ehk sisemine rakkude mass (ICM). Trofoblasti rakud sekreteerivad vedelikku, mistõttu tekib embrüo sisse siseõõs (blastotsüst). Trofoblastist arenevad lootevälised organid ja koed. Lõigustumise ajal liigub embrüo munajuhas kuni jõuab emakasse, kus toimub implantatsioon. Enne implanteerumist toimub embrüo vabanemine rebukestast. Implantatsioon – embrüo kinnitumine emaka limaskesta sisse. Selle protsessi toimumiseks sekreteerivad trofoblasti rakud proteaase. ^[1]

Meroblastiline munarakkude lõigustumine

Meroblastilise lõigustumise korral on tegu osalise lõigustumisega. Lõigustub rebuvaene osa, reburohke osa ei lõigustu. Osaline lõigustumine jaguneb: diskoidaalseks ehk kettaliseks ja superfitsiaalseks ehk pindmiseks.

Partsiaalne diskoidne lõigustumine

Partsiaalse diskoidaalse lõigustumise korral lõigustub ainult sügoodi rebuvaene osa. Rebuvaese osa lõigustumise järgselt kujuneb iduketas ehk blastoderm. Rakuvälisest rebust on blastodiski keskosa eraldatud subgerminaalse õõnega. Kölleri sirp – epiblasti rakud, mis paiknevad iduketta tagumises servas. Tulevasele iduketta bilateraalsümmeetriale pannakse alus juba munajuhas. Munajuhas toimub muna pöörlev liikumine. Pöörlemise tõttu liigub tsütoplasma iduketta ülaserva. Kölleri sirp moodustub lõigustumise käigus iduketta ülaservas paiknevast tsütoplasmast. Kölleri sirp määrab tulevase organismi posterioorse suuna.

Partsiaalne superfitsiaalne lõigustumine

Partsiaalse superfitsiaalse lõigustumise puhul jaguneb algul ainult sügoodi tuum. Esimesena toimuvad tuuma mitootilised jagunemised. Sellele järgneb tuumade liikumine raku perifeeriasse, kus moodustatakse ilma rakkude vaheseinteta süntsütsiaalne blastoderm. Energiidid – tuumad (millel on ümber oma makrotorukeste ja mikrofilamentide rikas tsütoplasma) ja nendega seotud tsütoplasmasaared. Tuuma/tsütoplasma suhtest sõltub asünkroonsele lõigustumisele üleminek ja blastomeeride moodustumine. Kõikidel putukatel ei esine superfitsiaalset lõigustumist. On ka selliseid putukaid, kellel esineb totaalne lõigustumine. Sellisteks on näiteks parasiitsed putukad. ^[1]

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Jüri Kärner. Sissejuhatus arengubioloogiasse, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997.
↑ Forgács, G. & Newman, Stuart A (2005). "Biological physics of the developing embryo". Cambridge University Press. Vaadatud 04.11.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[Jüri_Kärner-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 ^1,4 ^1,5 Jüri Kärner. Sissejuhatus arengubioloogiasse, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 1997.

[2] Forgács, G. & Newman, Stuart A (2005). "Biological physics of the developing embryo". Cambridge University Press. Vaadatud 04.11.2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)

[1]

[2]