Digipööre hariduses

Allikas: Vikipeedia

Digipööre hariduses on Eesti elukestva õppe strateegias 2020 välja toodud eesmärk, mis seisneb kaasaegse digitehnoloogia kasutamise õppimises ja õpetamises, kogu elanikkonna digioskuste parandamises ning uue põlvkonna digitaristule juurdepääsu tagamises.

Ka haridusvaldkonna arengukava 2035 üheks sihiks on muuhulgas digipedagoogika, mis tähendab, et õpetajad, õppejõud ja koolitajad on teadlikud uute tehnoloogiate arengusuundadest, võimalustest, ohtudest ja kasutusviisidest ning rakendavad tehnoloogiat õppes eesmärgipäraselt. Nutikas õppevara ja -metoodika aitavad õppida ja õpetada köitvalt ja tulemuslikult, anda ja saada vahetut sisulist tagasisidet.[1]

Tehnoloogia areng toob endaga kaasa suuri muutusi selles, mida ja kuidas õpitakse. Õppimine toimub üha enam ajast ja kohast sõltumata personaalse õpitee alusel. Õpetamine, õppetöö korraldus ja õpikeskkonnad peavad neid muutusi arvestama. Eestis võib hariduse digipöörde ettevalmistuse algusajaks lugeda aastat 1996, kui algatati "Tiigrihüppe" riiklik projekt, mille raames ühendati kõik Eesti koolid Internetiga.

Laiemalt on digipööre organisatsioonides digitaalsetele lahendustele üleminek ja selle mõju ühiskonnale, inimeste heaks toimiv tehnoloogia (digiplatvormid, tehisintellekt jms) ja selle laialdane kasutuselevõtt ning õiglane ja konkurentsivõimeline digimajandus.[2]

Digipöörde programmi eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]

Digipöörde programmi eesmärgiks on kujundada terviklik lähenemine digipädevuse arendamiseks ja digivõimaluste eesmärgistatud kasutamiseks õppeprotsessis. Digipöörde programm panustab ennekõike muutunud õpikäsituse senisest tõhusamale rakendamisele. Digipöörde programm toetab ja aitab seejuures ellu viia nii õpetajatele ja haridusasutuste juhtidele suunatud programme, tööturu ja õppe tihedama seostamise programme kui ka kutseharidus- ja üldharidusprogramme.

Eesti kui digiriigi kuvandile on oluline juba noorte seas kujundada loovust, innovaatilisust ja oskust ise uudset tehnoloogiat luua.[3]

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasutamise oskus on tänapäeval üks olulisemaid, et püsida konkurentsivõimelisena mistahes eluvaldkonnas.

Ka digipädevus kuulub IKT kasutamise oskuste hulka ning see hõlmab IKT kasutamise baasoskusi ja -teadmisi. Digipädevust saab kasutada ka õppimisega seotud eesmärkide saavutamiseks ning just selle jaoks on välja töötatud digipöörde programm, mille eesmärk on digivõimaluste eesmärgipärane kasutamine õppeprotsessis ja terviklik lähenemine digioskuste arendamiseks. Digipöörde programmi raames õpetatakse IKT oskusi (sh robootika, programmeerimine, küberturvalisus jne) nii lasteaedades kui ka üldhariduskoolides üle Eesti.[3]

See on välja töötatud Elukestva õppe strateegia jaoks, kus on paika pannud põhilised eesmärgid, millega haridusmaastik tulevikus tegelema peaks. Digipöörde programmi kolm peamist tegevust on muutuva õpikäsituse rakendamine digitehnoloogia abil, õpilaste digipädevuse arendamine ning infotehnoloogiat käsitleva hariduse toetamine. Digipöörde programmi raames pööratakse üha enam tähelepanu tehnoloogia kasutamise integreerimisse õppeprotsessi.[3]

Kaasaegse õpikäsituse tulemuslikuks juurutamiseks ja õppekvaliteedi tõstmiseks on oluline, et meil oleksid digipädevad õpetajad, õpilased, õppejõud ja koolijuhid. Samuti on ülioluline digitaristu olemasolu, koosvõimelised infosüsteemid ja ka avaandmete kasutamise võimalused ja nende kasutamise metoodikad. Selleks, et õppimisprotsessi muuta huvitavamaks ja kaasavamaks on oluline roll just digitaalsetel õppevahenditel ja õppematerjalidel, mis toetavad samas ka õpetaja tegevust ja avardavad oluliselt elukestva õppe võimalusi.[3]

Digipädevuse õppeprotsessi tegevuse suunal on kolm peamist eesmärki: õpilaste digipädevuse arendamine, muutuva õpikäsituse toetamine digitehnoloogia abil ja infotehnoloogia alase hariduse populariseerimine laiemalt.[3]

Tehnoloogia kasutamine õppeprotsessis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti haridusvaldkonnas on tehnoloogia kasutamine juba muutumas igapäevaseks. See tähendab näiteks digitaalse õppevara kasutamist. Üheks veebikeskkonnaks on e-Koolikott, kust saab vajalikku õppematerjali otsida, kasutada või komplekteerida. Antud keskkond koondab andmeid erinevatest kogudest ehk kasutajal on ligipääs kõikidele digitaalsetele õppevaradele ühest kohast. Tehnoloogia kasutamine eeldab aga ka koolide kaasaegset digitaristut. Digipädevuste omandamisele aitavad kaasa ka oskuslikud koolijuhid, õpetajad ja ka lapsevanemad, kes juhendavad õpilasi igapäevaselt kasutama nii kooli poolt üldkasutuses olevat tehnoloogiat kui ka isiklikke nutiseadmeid. Õpetajate ja koolijuhtide jaoks on välja töötatud koolitusprogrammid digitaalsete õppevarade kasutamiseks.[4] Koolidele on välja töötatud soovitused[5] küberturvalisuse tagamiseks digitaalsete õppevahendite kasutamisel ning ka juhised e-õpet alles alustavatele koolidele[6].

Üheks trendiks haridusmaastikul on ka erinevate õppeplatvormide kasutamine õppetöös, näiteks Zoom ja Google Classroom. Google Classroomi saab sisse kanda nii hindeid, videoid, õpilaste kasutajaid ja ka teste. See on ka üks variantidest, kuidas õpet personaliseerida, sest igale õpilasele saab lisada erinevaid materjale. Üheks oluliseks mõjuteguriks tehnoloogia kasutamisel haridusvaldkonnas on kindlasti COVID19 kriis, mille vältel õppeasutused ülemaailmselt olid sunnitud üle minema veebilahendustele ning õpilased ja õpetajad ülemaailmselt olid sunnitud kasutama veebilahendusi. Eestis on välja töötatud riiklik digitaalsete õppematerjalide varamu e-koolikott[7]. E-koolikotis on kättesaadavad õppematerjalid nii alushariduse, üldhariduse kui kutsehariduse ainetundides kasutamiseks.

Digipööre haridussüsteemis on andnud tugeva tõuke ka haridustehnoloogia arenguks, mis sisaldab nii õppevahendite ja -materjalide loomist ja vanade väljavahetamist, aga tähendab ka valdkondliku kompetentsi välja arendamist ehk sisuliselt täiesti uue ametikoha, haridustehnoloogi teket Eesti koolides. Haridustehnoloogia ühendab tehnoloogia ja pedagoogika, püüdes rakendada tehnoloogiaid, et edukalt lahendada haridusprobleeme[8]. Haridustehnoloog on seega koolis või muus haridusasutuses töötav inimene, kel on võime digitehnoloogiaoskusi kasutades leida uusi lahendusi õppetööks ning toetada nii õpetajaid kui ka õpilasi digivahendite kasutamisel ja õppetöö sisustamisel.

Haridustehnoloogia ettevõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Haridustehnoloogia ettevõte (inglise keeles: educational technology company, edtech company) loob koolidele, õpetajatele, õpilastele või koolikogukonnale uusi ja uuenduslikke lahendusi, mille abil toetada ja täiendada õppeprotsessi.

Haridustehnoloogia ettevõtete arendamist ja ökosüsteemi kasvatamist toetab Startup Estonia EdTech valdkonna kaudu. Eesti haridustehnoloogia ettevõtete ehk EdTech ökosüsteemi osapoolteks on toodete ja teenuste pakkujad, kes aitavad kaasa hariduse innovatsioonile ja ettevõtlusvaimu kasvule elukestva haridustee erinevates etappides[9]. Eestis koondab haridustehnoloogia ettevõtteid ka MTÜ EdTech Estonia[10].

Personaliseeritud õpirada[muuda | muuda lähteteksti]

Personaliseeritud õpirada on õppeprotsess, mis aitab arendada iga õppija individuaalseid vajadusi ja huvisid, lähtudes iga õpilase individuaalsetest võimetest ja arenguvajadustest. Sealsed õpieesmärgid on sageli õppija enda seatud.[11]

Seoses käimasoleva majandusliku ja sotsiaalse üleminekuga masstootmiselt uuele perioodile – toodete ja teenuste personaliseerimisele, siis on ka personaliseeritud õppe tähtsus tõusuteel, sest oluline on kohanduda aina enam muutuvate nõudmiste ja oskustega, mida kooli lõpetajatelt oodatakse. Kahjuks aga õpetajate arv ja nende aeg (personaalse) õppetöö läbiviimiseks pigem kahaneb, mistõttu on üha suurenev vajadus leidmaks vahendeid ja lahendusi, mis aitaksid õppetööd efektiivsemalt ja paremini korraldada.[11]

Personaliseeritud õppe üks eesmärke ongi vähendada õpetajate kui ressursi puudust. Nimelt aitab personaliseeritud õpe hoida kokku õpetajate aega automatiseerides nii hindamis- kui ka õppeprotsesse. Teine eesmärk on lähtuda õpetamisel iga õpilase individuaalsetest vajadustest ja huvidest, sest sama õppeprotsess ei sobi kõigile õpilastele ning võib pärssida nii nende motivatsiooni kui ka õppeedukust. Samuti tähendab personaliseeritud õpe suuremat vastutust igale õpilasele, sest õpilane seab endale ise eesmärke, valib sobivaima õppestrateegia ning hindab õpetaja abil oma tulemusi. Personaliseeritud õppe puhul saavad õpilased ise koostada võrgustiku õpetajatest ja kaasõpilastest, kes neid õppeprotsessis toetada võiksid. Varasema hindamissüsteemi asemel kasutatakse personaliseeritud õppes kompetentsimudelit.[11]

Personaalse õpiraja taristu[muuda | muuda lähteteksti]

Personaalse õpiraja taristu toetab personaalset õppimist lisamata õpetajale lisakoormust. Loodav taristu baseerub õpianalüütikal, mis annab reaalajas ülevaate iga õpilase õpiteekonnast. Visualiseeritud andmed aitavad lihtsalt aru saada õpilase õpikäitumisest: kuidas õppimisprotsess toimub, mis on peamised motivaatorid ja mis enim takistab. Antud lahendus annab õpetajale võimaluse sekkuda kohe, mitte alles pärast ebaõnnestunud tulemuste hindamist. [12]

Personaalse õpiraja taristu eelised:

  • Personaalse õpiraja taristu lihtsustab oluliselt õppetöö käigus tekkivate andmete korjet ja analüüsi.
  • Teenus koosneb erinevatest moodulitest, mida on lihtne uute analüütikalahendustega täiendada. Samuti võimaldab teenus seostada õpirajad teiste õppetööd kirjeldavate andmetega
  • Taristu on aluseks teadusuuringutele, võimaldab analüüsida ja prognoosida haridusuuenduste mõju ning pakkuda tõenduspõhiseid soovitusi tarkade poliitika otsuste tegemiseks.
  • Taristu on avatud kolmandate osapoolte mudelitele ja krattidele tagades andmete kasutamise läbipaistvuse ja privaatsuse.
  • Õpianalüütika komponente ja andmeid saab kasutada uute haridustehnoloogiate loomisel.

[12]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021 – 2035".
  2. "Digipöörde olulisus, eelised ja roll ELi poliitikas".
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Haridus- ja Teadusministeerium. (2019). Digipööre. Kättesaadav: https://web.archive.org/web/20220120060209/https://www.hm.ee/et/tegevused/digipoore, 05.01.2022.
  4. Tagamets, E. (2020) Haridustehnoloog rakendab tehnoloogiat hariduse hüvanguks. Kättesaadav: https://opleht.ee/2020/02/haridustehnoloog-rakendab-tehnoloogiat-hariduse-huvanguks/ (vaadatud 05.01.2022)
  5. "Küberturvalisuse soovitused". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2022. Vaadatud 13. jaanuaril 2022.
  6. "Juhised e-õppega alustavatele koolidele". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. jaanuar 2022. Vaadatud 13. jaanuaril 2022.
  7. "E-koolikott".
  8. Piret Luik (2013). "Haridustehnoloogia". Haridusleksikon. Lk 106.
  9. "Startup Estonia Edtech kogukond". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. jaanuar 2022. Vaadatud 13. jaanuaril 2022.
  10. "EdTech Estonia".
  11. 11,0 11,1 11,2 Haridus- ja Noorteamet. (2021). Personaliseeritud õpe. Kättesaadav: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope (vaadatud 05.01.2022)
  12. 12,0 12,1 Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus. (2022).  Personaalse õpiraja taristu. Kättesaadav: https://web.archive.org/web/20211211002237/https://www.hitsa.ee/personaliseeritud-ope 07.01.2022