Veiste söötmine

EMÜ Märja katsefarm

Veiste söötmine

Veiste söötmine on protsess, mille käigus antakse vajalikke toitaineid veiste kasvu, arengu ja heaolu tagamiseks. Õigete söötmistavade järgimine on oluline ka veiste produktiivsuse tagamiseks. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Söötmine hõlmab mitmesuguste söötade, nagu hein, silo, terad ja graanulid, pakkumist, et tagada veistele tasakaalustatud toit, mis sisaldab piisavalt valke, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid.

Piimakarjakasvatus Eestis

Eestis on maakonniti enim mahedalt peetavaid lüpsilehmi Harju-, Võru- ja Saaremaal. Piimatoodang lehma kohta riigis suureneb igal aastal. Aastal 2015 oli keskmine piimatoodang 8851 kg lehma kohta, kuid eesti holsteini tõugu lehmad näitasid kõrgeimat toodangut 9082 kg. Mahetootmises on keskmine piimatoodang oluliselt madalam kui Eesti keskmine, ulatudes 2015. aastal umbes 2800 kg kuni 8800 kg piima lehma kohta aastas, erinevuste tõttu karjade vahel.

Eestis kasvatatakse mahetootmises kõiki kolme kohalikku piimatõugu: eesti holstein, eesti maatõug ja eesti punane tõug. Eesti maakarja, millel on oluline roll Eesti loomakasvatuses, peetakse FAO ohustatud tõugude nimekirjas ning seda peetakse sobivaks mahetootmiseks tänu heale tervisele, vastupidavusele haigustele ning piima kvaliteedile.

Karjas, kus hoitakse erinevaid piimatõuge, on tihti juhtiv roll eesti maakarjal. See tõug on kasutusel mitte ainult piimatootmiseks, vaid ka loodushoius ja maastike hooldamisel, samuti mahetootmises.

Eesti punase tõu aretamine on toimunud angli ja taani punase tõu ristamise teel. Viimase kümnendi jooksul on sellesse aretusesse kaasatud mitmeid teisi tõuge, muutes punase lehma värvuse varieeruvaks helepruunist kuni punase-valgekirjuni. Tulemuseks on uus eesti punane tõug, millel on hea piimajõudlus, tugevad jalad ja hea tervis, kuigi piimatoodang on veidi madalam kui eesti holsteinil. Samas on sellel tõul suurem rasva- ja valgusisaldus piimas ning paremad viljakuse näitajad, muutes selle sobivaks mahetootmiseks. Eesti holsteini tõug on Eestis kõige levinum veisetõug, mida iseloomustab suur piimajõudlus. Kuigi nad on head piimatootjad, võivad suure toodanguga loomad olla vastuvõtlikumad terviseprobleemidele nagu mastiit ja jalahaigused ning neil võib olla lühem eluiga karjas. Kuigi holsteini tõugu on aretatud intensiivtootmiseks, on see tõug andnud häid tulemusi ka mahetootmises.

Pidamine

Loomade pidamistingimused peavad vastama nende loomulikele vajadustele, nõudes nii siseruumides kui ka väljas liikumisvõimalusi ja head tervist. Karjatamine on suvel oluline, kestes tavaliselt 5–6 kuud. Karjamaad tuleb piirata, et tagada mahetootmise nõuetele vastav sööt. Laudas peab olema piisavalt valgust, ventilatsiooni ja ruumi loomadele, et vältida stressi ja agressiivsust. Söötmis- ja jootmispunktide kättesaadavus omab märkimisväärset tähtsust ning põrandakatte siledus, ilma libeduseta, on oluline aspekt. Puhkealad nõuavad hoolikat hooldust, tagamaks nende puhtus, kuivus ja piisav varustatus, tavaliselt eelistatakse põhjamaterjalina kasutada põhku või muid looduslikke materjale. Loomakasvatusrajatisi ja -vahendeid tuleb regulaarselt puhastada ja desinfitseerida vastavalt kehtivatele eeskirjadele. Mahetootmises eesistatakse sügavallapanu ja külmlaudade kasutamist, kuna see võib soodustada loomade tervist ja piimatoodangu suurenemist. Madal temperatuur võib positiivselt mõjutada piimatoodangu taset, kuna see parandab loomade söögiisu, kuid samas suurendab nende energia vajadust. Loomade heaolu ja poegimisega seotud probleemide vähendamiseks on eelistatud külmlaudades pidamise süsteemi.

Tervis

Mahetootmises on loomade heaolu ja tervis olulised, eeldades, et mahepõllumajandusega seotud loomad elavad kauem ja annavad rohkem piima. Loomade tervishoid tugineb ennetavatele meetmetele, sealhulgas õigele pidamisele ja söötmisele, ning arvestab tõugude eripärasid. Veterinaarravimite kasutamine on piiratud, kuid vaktsineerimist võib vajadusel rakendada. Ratsiooni tasakaal mõjutab loomade tervist, kus rohurikas sööt vähendab haigestumise riski võrreldes jõusöödarohke toiduga. Mastiidi ja sigimisprobleemide ennetamine ning kontroll on olulised, kusjuures loomade regulaarne jälgimine ja õigeaegne seemendamine aitavad probleeme vältida. Sügavallapanuga lautades tuleb pöörata tähelepanu loomade sõrgadele ning noorloomade puhul on oluline jälgida siseparasiitide ja välisparasiitide esinemist ning võtta vastavad meetmed nakkuste vältimiseks. Puukide tõrjeks on oluline kontrollida sagedamini nende kinnituskohti ning eemaldada puugid käsitsi, tagades, et nende pea ei jääks naha sisse. Üks levinumaid haigusi, mida puugid võivad tekitada, on babesioos ehk punakusesus, mida iseloomustab veise uriini punane värvus. Varajane haiguse avastamine on oluline, kuna haiguse edasijõudnud staadiumis ei pruugi looma enam päästa.

Söötmine

Loomade toitmine ja joogivesi peavad olema nende jaoks hõlpsasti kättesaadavad, ning eelistatavalt peaksid nad sööma mahetoiduks ette nähtud söödaid. Noorloomi tuleb peamiselt toita oma ettevõttest pärit söödaga, eelistatavalt naturaalse piimaga, mis on oluline nende arenguks. Toit ei tohi sisaldada geneetiliselt muundatud organisme ega antibiootikume. Loomadele võib anda mineraalsöötasid ja muid lisandeid, kuid need peavad vastama mahetootmise nõuetele. Sööda tootmiseks on vaja tavaliselt rohkem maad kui tavaettevõttes ning veiseid tuleb varustada erinevate söödadega vastavalt nende vajadustele. Karjamaarohu söömus võib varieeruda sõltuvalt mitmest tegurist, sealhulgas rohu kvaliteedist ja loomade kehakaalust. Talvisel perioodil on oluline anda loomadele kvaliteetset rohusööta ning juurdepääs värsket joogivett ja mineraalsöödale peab olema tagatud igal ajal.

Söödad

Kvaliteetse silo valmistamine algab toitaineterikkast rohust, mille niitmine toimub optimaalsel ajal ja niitekõrgusel, mis varieerub sõltuvalt taime liigist. Liiga madal niitmine võib suurendada saastumist ning vähendada taimiku kasvu ja püsivust. Enne sileerimist närvutatakse heintaimi, et parandada fermentatsiooni ja vähendada silos olevate laguproduktide hulka, mis võivad halvendada sööda kvaliteeti ja maitset ning koormata loomade ainevahetust. Silo valmistamisel tekivad orgaanilised happed, mis vähendavad silo söömust ja muudavad selle happelisemaks. Optimaalse fermentatsiooni tagamiseks on oluline, et rohumass ei oleks liiga märg, kuna see võib takistada piimhappebakterite tegevust. Talvisel ja varakevadel võib ratsiooni mitmekesistada söödajuurviljade ja kartuliga ning proteiiniallikaks sobivad kaunviljad ja õlikoogid. Loomade vitamiinitarvet saab peamiselt katta rohusöötadega, kuid vajadusel võib lisaks anda A-, E- ja D-vitamiine. B-rühma vitamiine ja K-vitamiini ei ole vaja lisaks anda, kuna need sünteesitakse vatsamikroobide poolt. Mineraalsöötasid ja mikroelemente on soovitatav anda koos põhisöötadega, et tagada loomadele vajalike toitainete piisav tarbimine.

Karjamaarohi

Suvel saavad loomad suurema osa haljassöödast karjamaalt, mis võib olla kultuurkarjamaa või looduslik karjamaa. Enamasti karjatatakse piimaveiste noorkarja kultuurkarjamaadel, kus on rajatud spetsiaalsed segud heintaimedega, mis on kõrge toiteväärtusega ja hästi söödavad. Heintaimede segusse valimisel tuleks eelistada neid, mis taluvad karjatamist ning arvestada rohumaa rajamise eesmärgiga, st milliseid loomaliike soovitakse karjatada. Sobivad heintaimed karjatamiseks hõlmavad valget ristikku, lutserni, põldtimut, harilikku aruheina, karjamaa raiheina, aasnurmikat ja teisi. Rohusöötade keemiline koostis sõltub taimede kasvufaasist. Noores rohus on rohkem energia, proteiini, vitamiine ja mineraale ning see seedub kergemini. Oluline näitaja on karjamaarohu toorkiudude sisaldus, mis suureneb rohu vananedes, samas kui toiteväärtus väheneb. Uuringud näitavad, et karjamaarohi on kõrgeima toiteväärtusega rohusööt. Selle keskmine metaboliseeruva energia sisaldus kuivaines on 10 MJ/kg, rohusilos 9 MJ/kg ja heinas 8 MJ/kg, sõltuvalt heintaimede kasvufaasist. Hea loomakasvatuse praktika soovitab kasutada noort rohtu karjatamiseks. Siloks koristatakse kõrrelisi heintaimi kas loomise alguses või lõpus ning liblikõielisi heintaimi õiepungade moodustamise lõpus. Heintaimede toiteväärtus on pärast silokoristust rahuldav. Erinevate farmide kogutud andmed näitavad suurt varieeruvust karjamaarohu, silo ja heina keemilises koostises ja toiteväärtuses. Hea karjamaarohu kuivaines on katseandmetel 17-22% proteiini ja 20-24% toorkiudu. Noore rohu metaboliseeruva energiasisaldus kuivaines varieerub 8-12 MJ piires, samas kui vanas rohus on see tavaliselt alla 10 MJ. Noore rohu proteiinisisaldus on üldjuhul 18-28%, vanas aga 12-16%. Loomad söövad kvaliteetset karjamaarohtu isukalt ja suurtes kogustes, olenevalt kehamassist.

Silo

Piimaveiste söötmisel on tänapäeval silo peamine sööt, mille kvaliteet mõjutab oluliselt loomade söömust, toodangut, sigivust ja tervist ning seega ka piimatootmise tasuvust. Silotootmine hõlmab mitmeid tööetappe alates põllu ettevalmistamisest kuni sööda väljalaadimiseni hoidlast. Silokultuuri valik sõltub mulla tingimustest ning Eestis eelistatakse kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning teravilju, peamiselt maisi. Oluline on järgida õiget silo valmistamise protsessi. Silo fermentatsiooniprotsess on keerukas mikrobioloogiline protsess, mis toimub happelises anaeroobses keskkonnas. Anaeroobsed mikroobid kasutavad silomassis leiduvaid suhkruid oma elutegevuseks, mis käivitab süsivesikute anaeroobse lagundamise ehk käärimise. Selle tulemusena tekivad orgaanilised happed, peamiselt piimhape, ning vähesel määral äädik- ja propionhappeid. Võimalikud on ka võihape ja alkohol. Piimhape on oluline silo kvaliteedimarker, moodustades vähemalt 70% hapete kogusummast. See mõjutab peamiselt silo pH-d. Äädikhapet leidub silos tavaliselt alla 20 g/kg kuivaines. Kõrgem sisaldus viitab madalale kuivainesisaldusele ja silo valmistamise või säilitamise vigadele. Väga märjast silost võib leida ka propioonhapet, mille suurem sisaldus kui 1 g/kg kuivaines näitab silo riknemist. Võihape on ebasoovitav fermentatsiooniprodukt silos. Selle olemasolu võib viidata halvale silokvaliteedile.. Võihapet sisaldav silo võib põhjustada vatsaseina ketoonkehade moodustumist, mis omakorda võib viia alimentaarse ketoosini. Lisaks fermentatsioonikvaliteedile mõjutab silo keemilist koostist ja toiteväärtust kasvatatava taime liik, koristamise kasvufaas ja kasvutingimused. Hilinenud koristamine võib vähendada energia ja toitainete sisaldust ning suurendada kiudainete sisaldust, mis omakorda vähendab silo seeduvust ja energiasisaldust. Hea kvaliteediga rohusilo on enamasti oliivroheline ja lõhnab meeldivalt hapukalt. Ebakvaliteetse silo korral võib värvus olla pruun ning esineda ebameeldivaid lõhnu, nagu äädika või sõnniku lõhn. Siiski ei piisa silo kvaliteedi hindamiseks ainult organoleptilisest hindamisest ning seetõttu tuleb kõik silopartiid laboratoorselt analüüsida.

Hein ja põhk

Hein on kuivatatud koresööt, mis oli minevikus peamine talvine toit piimaveistele, kuid tänapäeval kasutatakse seda peamiselt silo täiendusena. Hein valmistatakse peamiselt kõrrelistest heintaimedest, kuna need kuivavad kiiremini ja ühtlasemalt kui liblikõielised heintaimed, mille kuivatamine võtab rohkem aega ja põhjustab suuremat põllukadu varisenud lehtede tõttu. Loomad eelistavad heina. Noorveistele võib heina anda ka ainsa söödana, kuid selle toiteväärtus on veidi madalam kui silol, seega antakse seda vastavalt noorveise vanusele 1-3 kg päevas. Põhk on teraviljakasvatuse kõrvalsaadus, mida kasutatakse söödana väiksemates kogustes. Peamiselt kasutatakse suviviljapõhku, kuna suviviljade kasvuperiood on lühem ja saadud põhk vähem puitunud. Põhu toiteväärtus on madal suure toorkiusisalduse tõttu. Loomadele antakse põhku väikestes kogustes (1-2 kg päevas) ja soovitatav on see enne söötmist hekseldada. Heina ja põhu säilitamiseks peab kuivaine sisaldus olema vähemalt 80-85%. Kui kuivainesisaldus ei ole piisav, võib see viia hallitusseente kasvu ja sööda riknemiseni. Nõuetekohaselt kuivatatud hein on roheka värvusega ja meeldiva lõhnaga ning sobib hästi noorveiste toiduratsiooni. Kui heina niidetakse varases kasvufaasis ja hoitakse heades tingimustes, on selle väärtus ja seeduvus võrreldav siloga. Kvaliteetne põhk on helekollane ja sellel on tugev läige. Niiskelt hoiustatud põhk muutub hallikaks ja rikneb kiiresti.

Jõusöödad

Jõusöötadeks nimetatakse söötasid, mis sisaldavad suures koguses energiat. Nende hulka kuuluvad peamiselt teraviljad, samuti proteiinsöödad nagu õlikultuuride seemnetest järgi jäänud koogid ja šrotid. Enne söötmist tuleb teraviljad üldjuhul muljuda, jahvatada või konserveerida, et vähendada sügisestest kuivatamiskuludest tekkivaid kulusid. Muljutud kujul võib veistele sööta teravilju nagu oder ja kaer, kuid kõvemaid teravilju nagu nisu, rukis, tritikale ja mais tuleb enne söötmist kindlasti jahvatada, et tagada parem seeduvus ja vältida seedimata teravilja eritumist roojaga. Teraviljade peamiseks energiaallikaks on tärklis, kuid selle sisaldus varieerub eri teraviljade vahel. Näiteks mais sisaldab tärklist umbes 70%, andes metaboliseeruva energia koguseks 14 MJ kg kuivaines, samas kui kaeras on tärklise sisaldus umbes 46% ja vastav energiakogus 11,9 MJ kg kuivaines. Teraviljade seeduvus sõltub nende tärklise struktuurist, kus hargnenud ahelaga tärklis ei pruugi vatsas täielikult laguneda, mis vähendab nende seeduvust. Teraviljade seedumiseks kulub erinev aeg: oder seedub kolme tunniga, nisu, rukis ja tritikale viie tunniga ning kaeraga kulub seedimiseks umbes üheksa tundi. Proteiinirikkad söödad, nagu õlitaimede ja kaunviljade seemned, on olulised söödalisandid. Näiteks rapsi, rüpsi, soja ja päevalille seemnetest järgi jäänud koogid ja šrotid on head proteiiniallikad. Kuid üleliigse proteiini söötmisega võivad kaasneda terviseprobleemid ja majanduslikud kahjud, kuna organism ei kasuta üleliigset valku ainevahetuses, vaid see võib muutuda ammoniaagiks ja erituda organismist uriiniga.

Proteiin

Piimalehmad kasutavad proteiini peamiselt kontsentraatide kaudu ning seejärel kasutatakse seda kehas lihaste, organite, vere ja teiste struktuurikomponentide moodustamiseks. Lisaks kasutatakse mäletsejaliste organismides leiduvaid valke ensüümide ja hormoonide tootmiseks. Piimalehmades esinevad olulised aminohapped hõlmavad arginiini, histidiini, isoleutsiini, leutsiini, lüsiini, metioniini, fenüülalaniini, treoniini, trüptofaani ja valiini.

Lehmade toitumisel peaks suurema piimatoodangu saavutamiseks umbes 60% kuni 65% proteiinist olema selline, mis lõhustub nende seedetraktis ning 35% kuni 40% peaks olema mittelõhustuvast proteiinist. Põhisööda, sealhulgas rohusilo proteiin lõhustub seedetraktis väga kiiresti (umbes 80%), seetõttu on vajalik lisada söödasegusse ka aeglaselt lõhustuvaid proteiiniallikaid. Paraku pole selliseid söötasid kohalikest mahetootmis tingimustes lihtne leida, kuna enamus söötadest sisaldavad suhteliselt kiiresti lõhustuvat proteiini. Kui sööda proteiin lõhustub seedetraktis kiiresti ja suures koguses, tekib olukord, kus mikroorganismid ei suuda kogu vabanenud ammoniaaki ära kasutada mikroobse proteiini moodustamiseks. Kasutamata ammoniaak imendub verre läbi seedetrakti seina ja jõuab maksa, kus see muudetakse karbamiidiks ja eritub organismist. Kui ammoniaaki tekib liiga palju, suureneb selle sisaldus veres, väheneb proteiini efektiivne kasutamine ning võivad tekkida tervise- ja viljakusprobleemid. Põhjapoolsetes piirkondades kasutatakse mahelehmade toitmisel tavaliselt erinevaid õlikooke ja kaunviljade seemneid proteiiniallikana.

Lehmikute kontrollitud söötmine farmis

Kaasaegsetes noorkarjafarmides antakse lehmikutele peamiselt täisratsioonilist segasööta ning igale loomagrupile koostatakse individuaalne söödaratsioon, arvestades erineva vanusega loomade toitumisvajadusi. Nooremate loomade seedesüsteem ei ole veel täielikult arenenud suurte koresööda koguste seedimiseks, seega peaks nende söödaratsioon sisaldama rohkem jõusööta. Samuti vajavad nad rohkem energiat, valke ja muid toitaineid. Vanemate loomade puhul on olukord vastupidine. Lisaks tuleb jälgida söödaratsiooni koostist ja tagada, et loomad sööksid vastavalt nende vanusele ja 24-tunnisele kuivainestimule. Söömus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas sööda omadustest, keskkonnatingimustest ja loomade füsioloogilisest seisundist, seega on oluline igapäevaselt jälgida söödajääke. Kui tekib puudujääk või ülejääk, tuleb leida viga ja seda parandada. Kokkuvõttes peaks söödaratsioon soodustama noorveiste igakülgset kasvu ja arengut.

Lehmade söötmine laktatsioonitsükli eri aegadel ja kinnisperioodil

Laktatsiooniperiood algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnisperioodi algusega, mis tavaliselt eelneb uuele poegimisele 50–60 päeva. Lehmade söötmisel nendel perioodidel on erilised nõuded. Kui neid nõudeid ei järgita, võib osa piimatoodangust jääda saamata, söödakasutus halveneda ja piima omahind tõusta. Oluline on tagada, et ratsioonis oleks toitainete sisaldus tasakaalus ning vastaks täpselt või võimalikult täpselt loomade toitainevajadustele.

Laktatsiooniperioodi alguses

Laktatsiooniperioodi alguses, pärast poegimist, täheldatakse heade lüpsilehmade piimatoodangu järkjärgulist tõusu. Tavaliselt jõuavad päevased piimatoodangud maksimumini esimese lüpsikuu lõpuks või teise lüpsikuu alguseks. Sellel perioodil peaksid lehmad saama süüa vastavalt oma isule. Kui lehm lüpsab rohkem kui ta antud söödakoguse juures peaks, võib see tähendada, et osa piimast lüpstakse tema kehavarude arvelt, mis võib põhjustada kehakaalu langust ja kõhnust. Kõrge toodanguga lehmad kaotavad keskmiselt 0,3–0,5 kg kehakaalu päevas, et toota iga lisandunud kilogrammi piima kohta umbes 6 kg piima. On oluline jälgida, et loomad ei kaotaks liigselt kehakaalu, kuna see võib põhjustada probleeme tiinestumisega. Sel perioodil peaks ratsioon sisaldama energiarikkaid söödasid.

Uuringud on näidanud, et farmides võib esineda rohkem probleeme lehmade tiinestumisega, kuna väikesed söödakogused ei kata suure toodanguga lehmade energiavajadust laktatsiooni esimestel kuudel. Selle tulemusena kasutavad lehmad intensiivselt kehavarusid, mis võib kaasa tuua tiinestumisprobleeme ja suurendada ketoosi riski. Piimavalgu sünteesimiseks kasutab lehm udaras olevaid aminohappeid, mis pärinevad seedunud mikroobimassist ja söödaproteiinist. Kui sööda proteiin lõhustub vatsas kiiresti ja suures koguses, võib tekkida olukord, kus mikroorganismid ei suuda kogu vabanenud ammoniaaki mikroobse proteiini moodustamiseks ära kasutada. See võib põhjustada mitmeid tervise- ja viljakusprobleeme ning halvendada piima kvaliteeti.

Kõrge toodanguga lehmade ratsioon peaks olema tasakaalustatud ja sisaldama söötasid, mille proteiini lõhustuvus vatsas on madal. Selliseid söötasid pole aga mahetootmises lihtne leida, kuna enamiku söötade proteiin lõhustub vatsas kiiresti. Proteiini tarbimiseks sobivad kaunviljadest põlduba ja suvivikk. Kuna kaunviljades sisalduv proteiin lõhustub vatsas kiiresti, tuleks neid sööta koos mõne teraviljaga, mille tärklise lõhustuvus oleks kõrge. Kehavarude arvelt lüpsmine ei kesta tavaliselt väga kaua, umbes 70–80 päeva. Selle perioodi lõpuks tuleb lehm tiinestada, algab tiineltlüpsiperiood, kus toitumist tuleb vastavalt reguleerida. Nüüd, 3.–4. lüpsikuu alguses, ei kasuta lehm enam kehavarusid piimatootmiseks.

Laktatsiooniperioodi teises pooles

Laktatsiooniperioodi teises pooles hakkab piimatoodang vähenema, kuna lehm hakkab ette valmistuma järgmiseks laktatsiooniks ja koguma kehasse varusid. Sellel perioodil tuleks jõusööda kogust vähendada, et vältida lehma liigset rasvumist. Oluline on tagada, et lehm saaks piisavalt mineraalsööta, eriti kaltsiumi ja fosforit, ning A- ja D-vitamiini, mis on olulised loote normaalseks arenguks.

Kinnisperioodil

Kinnisperioodil vajavad lehmad tavapärasest veidi rohkem sööta, kui neil otsest vajadust oma elatuseks ja loote kasvatamiseks oleks. See on oluline kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada järgmise laktatsiooniperioodi alguses piima tootmiseks. Üldiselt soovitatakse kinnislehma söödaratsiooni suuruseks umbes sama palju kui lüpsilehmal päevas piima tootmiseks, mis on umbes 8–10 kg päevas.

Pärast poegimist peaks lehm järk-järgult, vastavalt tema tervislikule seisundile, üle minema täisratsioonile. Esimesel poegimisjärgsel päeval võib lehm süüa tavaliselt vähe ning talle tuleks vabalt pakkuda head rohusööta ja joogivett.

Tavaliselt jääb lehm kinni umbes 1,5–2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ei jää kinni iseseisvalt, võib teda kinni jätta piirates söötmist ja jootmist. Ratsioonist jäetakse ära jõusöödad ja juurvili ning piiratakse silo söötmist või asendatakse see heinaga. Üks levinud meetod on lüpsmine üks kord päevas, seejärel üle päeva jne, kuni piimatoodang väheneb piisavalt, et lüpsimist pole vaja. Teine võimalus on lõpetada lüpsmine päevapealt ja mitte puudutada udarat. Mõlemal juhul tuleb jälgida, et lehm ei näitaks tugevaid põletikunähte. Esimene meetod hoiab lehma pikka aega stressis, samas kui teine meetod tekitab suurema stressi, kuid lühema aja jooksul.

Kinnislehmade puhul on sööda kvaliteet eriti oluline. Hallitanud või riknenud söötade söötmisel võivad tiinetel lehmadel tekkida abortid. Sööt ei tohiks olla ka külmunud. Talvel peamine sööt kinnislehmadele on hein. Silo kogused on väiksemad kui lüpsilehmadele ning jõusööta antakse piiratud koguses. Kui silo pole saadaval, võib ratsioonile lisada söödajuurvilja. Lehma ei tohi kinnisperioodil ülesööta, sest see võib põhjustada poegimisraskusi ja ainevahetushäireid. Suvel on oluline kinnislehmi karjatada, kuna liikumine ja värske õhk soodustavad tugevate ja elujõuliste vasikate sündi. Lehma hea tervis ja vastupanuvõime tiinuse ajal tagavad vasikale parima alguse eluks.

Suvine söötmine

Suvisel söötmisel tuleks maksimaalselt ära kasutada karjamaarohu potentsiaali. Õigeaegne kasutamine muudab karjamaarohu väga väärtuslikuks söödaks, kuna see sisaldab olulises koguses energiat, proteiini, mineraalelemente ja vitamiine. Suure toodanguga lehmadele on lisaks karjamaarohule vajalik ka teiste söötade, eriti mineraal- ja jõusööda, söötmine. Näidatud ratsiooni näitel võib arvata, et umbes 19 kg piima toodetakse karjamaarohu ja 6,5 kg segajõusööda abil. Kasutatud karjamaarohi sisaldab umbes 19,4% kuivainet, 10,2 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 17% toorproteiini ja 22,2% toorkiudu kuivaines. Mahetootmises on rohusöötadest saamata jäänud toitainete kompenseerimine lisa- ja ostusöötadega keerulisem kui tavatootmises, seega sõltub lehmade piimatoodang suurel määral põhisöötade toiteväärtusest ja kvaliteedist. Kuna veised suudavad head silo paremini tarbida, võib selle arvelt vähendada jõusööda kogust ja piima omahinda. Kui mahetalus kasvatatakse juurvilja või kartulit, võib 1 kg jõusööda asendada 3–4 kg kartuli või 5–6 kg söödapeediga. Talvise ratsiooni näitel on kasutatud hea kvaliteediga põldheinasilo, mis sisaldab metaboolset energiat 10,4 MJ ja toorproteiini 158 g/kg kuivaines. Sellise ratsiooni abil toodetakse umbes 15–16 kg piima silo ja 8–9 kg piima jõusööda arvelt.

Vasikate söötmine

Noorele vasikale on oluline tagada piisav emapiimaga toitmine vähemalt esimese 5–6 päeva jooksul. Esimese kolme elukuu jooksul tuleks eelistada naturaalset piima, eriti emapiima. Alternatiivina võib kasutada ammlehma, kes võtab enda alla mitu vasikat. Kui imetamine pole võimalik, saab kasutada lutiga ämbreid. Lutist joomine rahuldab vasikate imemisvajaduse ning soodustab seedimist, vähendades samal ajal kõhulahtisuse riski. Vasika seedesüsteemi arengut näitab mäletsemine. Selle tagamiseks on oluline pakkuda vasikatele kuiva sööta ja head heina. Nad peaksid harjuma heina sööma alates kolmandast elukuust. Sobivad varakult niidetud, hästi kuivatatud ja vitamiinirikkad heinad. Heina rohelisus mõjutab A-vitamiini sünteesi, seega peaks see olema küllaldaselt karotiinirikas. Vasikad hakkavad mäletsema umbes nelja nädala vanuselt, seega peaks hein olema neile kättesaadav kuni neljanda elukuuni.Puhas joogivesi peab olema vasikatele alati kättesaadav, kuid temperatuur ei tohiks langeda alla 10 °C. Parim ja majanduslikult kasulikum on lasta vasikaid karjatada kogu suveperioodi jooksul headel rohumaadel. Parimaks vasikakopliks on ristiku- ja liigirikkad, parasiidivabad karjamaad. Tuleb jälgida, et lüpsilehmasid kasvatades ei ületoitaks vasikaid.

Noorkarja söötmine

Vanema noorkarja toitmine nõuab teatavat tähelepanu, kuna nende seedesüsteem on juba küllalt arenenud ja nad suudavad omastada erinevaid söödasid. Siiski võivad loomad teisel poolaastal kipuda kõhnema poole. Selle vältimiseks on soovitatav suurendada nende jõusööda hulka. Tavaliselt saavad nad 1–1,5 kg omakasvatatud teraviljajahu päevas, millele lisatakse proteiinirikkaid toidulisandeid. Koresööda osakaal üle poole aasta vanuste loomade toidus peaks moodustama umbes 2% nende kehamassist. Üheaastased loomad tarbivad silo 10–15 kg päevas, samas kui teisel eluaastal üle 20 kg. Sarnaselt lehmadele tuleks ka vasikate ja mullikate toitumisel lisaks orgaanilistele söötadele anda mineraalaineid ja keedusoola.

Viited

• Kohalikel mahesöötadel baseeruva söötmisstrateegia väljatöötamine piimalehmadele
• Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus
• Karjatamise ja kontrollitud söötmise mõju võõrutatud lehmikutele ja tiinetele mullikatele

Välislingid

• Feeding Behavior of Dairy Cattle:Nutrition, feeding, and calves
• Feeding and handling of dairy cattle
• Impact of cow size on dry matter intake, residual feed intake, metabolic response and cow performance