Ušebti

Neli Chabechneti ja tema ema ušebtit koos kastiga (1279–1213 eKr; kujude kõrgus: 16,7 cm; Metropolitani muuseum)

Ušebti oli Vanas-Egiptuses hauapanusena kasutatud inimkujuke, mis pandi vanas Egiptuses lahkunule kaasa ühes muude hauapanustega.

Nende ülesandeks oli teispoolsuses oma isanda eest ära teha kõik igapäevased tööd ja toimetused. Paljudele ušebtidele on hieroglüüfkirjas kirjutatud ka tema isanda nimi ning vahel ka eriline ušebti loits.  

Ušebtide kasutamine sai alguse Vanas riigis (2600–2100 eKr). Alguses olid need vahast või Niiluse mudast. Varsti aga hakati kasutama puud, kivi ja eelkõige fajanssi. See glasuuriti peamiselt siniseks või sinakasroheliseks. Esines aga ka üksikuid pronksist ušebte.

Tavaliselt on nad pisikesed, u 10–20 cm, kuid on ka suuremaid. Suurim leitu on elusuurune kivist kuju.

Neid pandi hauda, kuid ka pühadesse kohtadesse, et lahkunu võiks olla seal sümboolselt kohal. Varem oligi viimane meetod tavaline ning alles alates 18. dünastiast (u. 1550–1298 eKr) muutus reegliks ušebti panemine hauda.