Rolls-Royce Merlin
Rolls-Royce Merlin oli Inglismaal 1930-ndatel disainitud V-12 kolbmootor, mis leidis väga laialdast kasutust erinevatel teise maailmasõja liitlaste lennukitel. Rolls-Royce Merlin on tuntud ka kui mootor, mis võitis sõja.[1]
Arendus[muuda | muuda lähteteksti]
Merlini arendustöö sai alguse 1929. aastal, kui hakati uurima võimalusi toota Rolls-Royce Kestreli mootorist võimsamat ja suurema töömahuga mootorit. Oktoobris 1933, kõigest 6 kuud peale Henry Royce’i surma, algasid maapealsed katsetused. Rolls-Royce’i insenerid suutsid 21-liitrisest mootorist luua esimese 27-liitrise versiooni võimsusega 790 hobujõudu, mille algne märgistus oli PV-12 (Private Venture) ning mis pärast nimetati ümber Merliniks. Paljud on arvanud, et mootor sai oma nime vana Inglise legendi võlur Merlini järgi, kuid tegelikult tuleneb nimi Rolls-Royce’i traditsioonist nimetada oma mootoreid röövlindude järgi (sõna tähendab väikepistrikku). Esimene lend tehti 1935. aastal, kui mootor pandi Hawker Harti külge. Katsetused tõid välja palju probleeme silindripea ja laagrite disainis, mistõttu kukuti järjepidevalt läbi 50-tunnisest töötamise testist.[2]
Kompressori disainis tehti suur areng ja revolutsiooniliselt mindi üle 2-järgulisele kompressorile, mis aitas mootoril säilitada kõrgemaid rõhke madalamatel pööretel. Lisaks kujundati ümber õhuvõtuavad ning hakati kasutama kvaliteetsemat kõrgema oktaaniarvuga lennukikütust. Esimesed Merlinid said valmis 1937. aastal ning neid kasutati alguses jõuallikana Suurbritannia legendaarsetel hävituslennukitel Supermarine Spitfire ja Hawker Hurricane, millel oli oluline roll lahingus Suurbritannia pärast. Lennukitootjad nägid mootoris tohutut potentsiaali ning selle tulemusel hakati Merlini modifitseeritud versioone kasutama ka Avro Lancasteri ja Handley Page Halifaxi pommitajates. Lisaks oli USA-s litsentsi alusel toodetud Merlini versioon nimega Packard V-1650 jõuallikaks North American P-51 Mustangile.[3]
Rolls-Royce arendas mootorit kogu sõja vältel. Järjepideva täiustamise, probleemide kõrvaldamise ning uute tehnoloogiate rakendamise tulemusel oli mootori kõige võimsam versioon Merlin 130/131 (2060 hj) sõja lõpuks kaks korda võimsam kui esimene Merlin II (1030 hj). Kuna kolbmootorite disain hakkas vaikselt 1940-ndate lõpul jalgu jääma reaktiivmootorite arengule, siis tootmine lõpetati 1950. aastal. Mootorit toodeti 17 erinevas versioonis kokku umbes 168 000 tükki.[4]
Mootori spetsifikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]
Rolls-Royce Merlin 130 (RM 14 SM)[5]:[muuda | muuda lähteteksti]
tüüp: 4 taktiline turbokompressoriga V-12, vedelikjahutusega;
võimsus:
- õhkutõusul: 1645 hj/ 3000 rpm;
- stabiilsel lennul: 1190 hj/ 2650 rpm 7400 m kõrgusel;
töömaht: 27 L (1649 cu in);
kaal: 778 kg;
kütus: 100/130 lennukikütus;
surveaste: 6 : 1.
Rolls-Royce Merlin mootor[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Imperial War Museums. „The Rolls-Royce Merlin Engine.“ [Võrgumaterjal]. https://www.iwm.org.uk/history/the-rolls-royce-merlin-engine [Kasutatud 07.04.2024].
- ↑ N. O'Dell, „The Magnificent Merlin,“ Aviation History, kd. 20, nr 1, lk. 30 –39, 2009.
- ↑ National Air and Space Museum. „Packard (Rolls-Royce) Merlin V-1650-7, V-12 Engine.“ [Võrgumaterjal]. https://airandspace.si.edu/collection-objects/packard-rolls-royce-merlin-v-1650-7-v-12-engine/nasm_A19520106000 [Kasutatud 07.04.2024].
- ↑ R. P. &. G. Fedder, „Aircraft Engines: a proud heritage and an exciting future,“ The Aeronautical Journal, kd. 120, nr 1223, lk. 131–169, 2016.
- ↑ P. H. Wilkinson, Aircraft Engines of the world - 1944, New York: Paul H. Wilkinson, lk 197, 1944.
- ↑ JAW. „Wikimedia Commons.“ 19.11.2005. [Võrgumaterjal]. https://commons.wikimedia.org/wiki/File:Rolls-Royce_Merlin.jpg. [Kasutatud 24.03.2024].