Rahvusvaheline haldusleping
Rahvusvaheline haldusleping (ingl international administrative contract) on kokkulepe, mis reguleerib haldussuhteid. Haldusleping on kahe- või mitmepoolne avalik-õiguslik õigusakt ja see eristab halduslepingut ühepoolsetest õigusaktidest nagu määrus (õigusteadus) ja haldusakt. Vähemalt üks lepingu pool peab olema avalikku võimu teostav organ.[1]
Lepingu olemus[muuda | muuda lähteteksti]
Halduslepingu eesmärk on haldusõigussuhteid ümber kujundada ning õiguslikke ja tegelikke olukordi lahendada. Rahvusvaheline haldusleping võimaldab osalistel paremini tagada teise poole soove, teineteist mõjutada ja tingimustes õigel ajal kokku leppida. Lisaks vähendab see halduskulusid, suunab osalisi eesmärgi suunas, aitab vähendada konflikte poolte vahel ja hõlbustab kontrolli teise osalise üle. Halduslepingul on haldustõhususe põhimõtte järgi eesmärk tegutseda riigi kodanike hüvanguks.[2]
Lepingu õiguspärasus[muuda | muuda lähteteksti]
Rahvusvahelisel halduslepingul on samad õiguspärasuse eeldused nagu määruse ja haldusakti puhul.[3]
Rahvusvaheline haldusleping on õiguspärane, kui selle lepingu on sõlminud pädev haldusorgan sõlmimise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, on proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusleping peab olema selge ja üheselt mõistetav ja kirjalikus vormis, kuna sellisel juhul on sätted konkreetsena lepingus olemas ja leping on õiguskindlam. Lisaks saavad osalised kaaluda sõlmimise tarvilikkust ja on kursis lepingu sisuga. Peale selle saab kirjaliku vormi abiga eristada lepingut mitteformaalsetest kokkulepetest.[4]
Lepingu sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]
Halduslepingu võib sõlmida kas üksikjuhtumi või piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks.[5] Rahvusvahelises halduslepingus võib volitada haldusülesannet täitma kohaliku omavalitsuse üksuse, muu avalik-õigusliku juriidilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isiku. Volitus peab olema seaduses, seaduse alusel antud haldusaktis või halduskoostöö seaduses sätestatud tingimustel ja korras.[6]
Rahvusvaheline haldusleping lähtub koordinatsioonilise halduslepingu mõistest, mille järgi on pooled õiguslikult samaväärsed, mitte alluvussuhtes.[7]
Rahvusvahelises halduslepingus määratakse kindlaks järgmised asjaolud: lepingu pooled, antav ülesanne, rahastamise alused ja ulatus, tasude arvutamise alused ja piirmäärad, ülesande üle haldusjärelevalvet teostav organ, kohustus esitada majandusaasta aruanne, tähtaeg, lepingu lõpetamise alused ja kord, kohustused lepingu lõppemise korral, antavad tagatised lepingu täitmiseks ja nende alused ning muud vajalikud tingimused. [8]
Lepingu kehtivus, muutmine ja vaidlustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kohaselt jõustatud ja kehtivad halduslepingud kuuluvad täitmisele. Lõppemise alused on sarnased haldusaktiga, kuid erisused tulevad halduslepingu mitmepoolsusest ja tsiviilõiguslikest erisätetest. Tavaliselt lõppeb haldusleping tähtaja möödumisega. Tühiseks loetakse haldusleping sellisel juhul, kui oleks tühine sama sisuga haldusakt või kui esinevad asjaolud, mis tingivad tsiviilõigusliku lepingu tühisuse. [9]
Halduslepingu muutmine peab olema vormistatud kirjalikult ja põhjendatud. Enne tähtaja lõppu saab lepingut muuta juhul, kui muutmine on tingimata vajalik, et hoiduda avalikule huvile raskest kahju tekitamisest. See ei anna haldusorganile liiga suurt voli halduslepingut muuta, sest ühepoolselt ei ole võimalik lepingut muuta, ilma et teisi lepinguosalisi kaasatakse. Muutmisest tuleb teist osalist teavitada ja see peab olema temaga kooskõlastatud. Kui kooskõla ei saavutata, peab lepingut muuta sooviv pool pöörduma kohtusse.[10]
Vaidlusi on pädev lahendama halduskohus. Selle kord sarnaneb haldusaktil baseeruvate kohtuvaidlustega.[11]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Thomas Chatzigagios, Stylianos Mavridis. Forms of action by the administration: administrative act, administrative contract and material actions, Pariis, 2018,lk 316.
- ↑ Thomas Chatzigagios, Stylianos Mavridis, lk 317.
- ↑ Anno Aedma, Evelin Lopman, Nele Parrest, Ivo Pilving, Einar Vene. Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004, lk 439.
- ↑ Haldusmenetluse seadus - RT I, 13.03.2019, 55.
- ↑ Haldusmenetluse seadus - RT I, 13.03.2019, 55.
- ↑ Halduskoostöö seadus - RT I, 17.11.2021, 7.
- ↑ Halduskoostöö seadus - RT I, 17.11.2021, 7.
- ↑ Halduskoostöö seadus - RT I, 17.11.2021, 7.
- ↑ Anno Aedma, Evelin Lopman, Nele Parrest, Ivo Pilving, Einar Vene, lk 443.
- ↑ Anno Aedma, Evelin Lopman, Nele Parrest, Ivo Pilving, Einar Vene, lk 445.
- ↑ Anno Aedma, Evelin Lopman, Nele Parrest, Ivo Pilving, Einar Vene, lk 448.