Pärandi avanemine
Pärandi avanemine on olukord, kus pärandaja surma korral läheb vara üle tema pärijatele.[1] Pärandi avamisel kuuluvad vara hulka kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis on oma olemuselt pärandaja isikuga lahutamatult seotud või mis seaduse järgi ei saa üle minna.[2]
Pärandi avanemise eeldused[muuda | muuda lähteteksti]
Pärand avaneb isiku surma korral. Pärandi avanemise ajaks on pärandaja surmapäev ja avanemise kohaks on pärandaja viimane elukoht.[3] Pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigust. Kui õigussuhtel on kokkupuude rohkem kui ühe riigi õigusega, siis tuleb vaadata rahvusvahelise eraõiguse seadust[4]. Kohaldatava õiguse ulatus määratakse rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 26 alusel.[5] Kohaldatava õiguse järgi määratakse ära pärandaja tahteavalduse liigid ja toime, pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse, pärandi ulatuse, pärijate ringi ja nendevahelised suhted ning vastutuse pärandaja võlgade eest.[6]
Pärandi avanemise aeg on oluline selleks, et määrata, milline on pärimisele ajaliselt kohalduv õigus ehk kas kohaldub 1996. aastal kehtima hakanud pärimisseadus või 2009. aastal kehtima hakanud pärimisseadus. Põhimõte tuleneb PärS §-st 180.
Pärandi avanemisel läheb pärand üle pärijale. Pärijal on õigus ka pärandist loobuda, kui ta pärida ei soovi.[7]
Pärimisvõimelised isikud[muuda | muuda lähteteksti]
Pärida saavad füüsilised ja juriidilised isikud. Pärimiseks peavad nad olema pärimisvõimelised ehk üldiselt õigusvõimelised, kuid ei pea olema teovõimelised. Iga õigusvõimeline isik on pärimisvõimeline. Laps, kes on sündinud pärast pärandi avanemist, loetakse siiski pärimisvõimeliseks juhul, kui ta oli eostatud enne pärandi avanemist.[8]
Pärimiskõlbmatud isikud[muuda | muuda lähteteksti]
Pärimiskõlbmatus tähendab seda, et isegi kui isikul oli õigus pärida pärimislepingu, testamendi või seaduse järgi, ta siiski ei päri. Pärimiskõlbmatu on isik, kes tahtlikult ja õigusvastaselt põhjustas pärandaja surma või püüdis seda teha. Isik on pärimiskõlbmatu ka siis, kui ta asetas pärandaja olukorda, kus pärandaja oli kuni surma hetkeni võimetu tegema või tühistama viimse tahte avaldust. Viimse tahte avalduseks peetakse pärimislepingut ja testamenti. Kui isik takistas sunni või pettusega pärandajat tegemast või muutmast viimse tahte avaldust, on ta pärimiskõlbmatu. Kui isik sundis pärandajat viimse tahte avaldust tegema või tühistama ning pärandaja ei saanud enda tegelikku viimset tahet väljendada, on isik pärimiskõlbmatu. Isik on pärimiskõlbmatu ka juhul, kui ta kõrvaldas või hävitas tahtlikult ja õigusvastaselt testamendi või pärimislepingu või võltsis selle.[9]
Lisaks ei ole pärimisvõimeline lapse surma korral lapse vanem, kellelt kohus on täielikult hooldusõiguse ära võtnud.[10] Kui pärija on pärimiskõlbmatu, pärib pärimiskõlbmatu isiku asemel isik, kes oleks pärinud juhul, kui pärimiskõlbmatu isik oleks surnud enne pärandi avanemist.[11]
Pärimine pärandi avanemisel[muuda | muuda lähteteksti]
Pärandi avanemisel on võimalik pärida kolmel viisil: pärimislepinguga, testamendiga või seadusjärgselt. Pärandvara läheb automaatselt üle pärimiseks õigustatud isikutele. Pärija saab pärida alates hetkest, kui pärandaja on surnud. Pärijale ei teki pärandaja tehtud pärimislepinguga või testamendiga õigust pärandit nõuda, kui pärandaja on veel elus. Pärandi avanemisel kuuluvad pärandvara hulka ka pärandaja õigused ja kohustused, mis pärandi vastuvõtmisel lähevad pärijale üle.[2] Sõltumata sellest, kas pärijad selgitatakse välja viimse tahte või seadusjärgse pärimise reeglite alusel, läheb pärand pärijale üldõigusjärgluse põhimõtte kohaselt üle seaduse jõul pärandi avanemisel ehk pärandaja surmaga.[12][13]
Kohalik omavalitsus ja riik pärijatena[muuda | muuda lähteteksti]
Kohalik omavalitsus või riik võivad pärida juhul, kui seadusjärgsed pärijad (abikaasa ja sugulased) puuduvad. Riigi või kohaliku omavalitsuse pärimine sõltub pärandi avamise kohast. Kui seadusjärgsed pärijad puuduvad, tähendab see, et sugulased ja abikaasad on kas surnud, pärimiskõlbmatud või loobuvad pärandist. Sellisel puhul selgitatakse seadusjärgne pärija pärandi avanemise koha järgi. Kui pärand avaneb Eestis, on seadusjärgseks pärijaks see kohalik omavalitsusüksus, mille piirkonnas pärand avanes. Kui pärand avaneb välisriigis ning pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, on seadusjärgne pärija Eesti Vabariik.[14] Kui abikaasa ning sugulased seadusjärgselt ei päri, ei ole riigil ning kohalikul omavalitsusel õigust pärandist loobuda.[15]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Pärimine". 22. juuli 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2023. Vaadatud 7. aprillil 2023.
- ↑ 2,0 2,1 Pärimisseadus (PärS) § 130 lg 1 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 3 lg-d 1-3 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Rahvusvahelise eraõiguse seadus (REÕS) § 1 lg 1 – RT I, 10.11.2022, 16.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 180 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Rahvusvahelise eraõiguse seadus (REÕS) § 26 – RT I, 10.11.2022, 16.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 4 lg-d 1-2 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 5 lg 1-4 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 6 lg 1 p 1-5 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 6 lg 2 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 7 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 130 lg 1 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ RKTKo 2-17-12712/47, p 15.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 18 – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Pärimisseadus (PärS) § 125 lg 3 – RT I, 10.02.2023, 8.