Optiline inkrementaalandur

Optiline inkrementaalandur on pöörlemise positsiooniandur. Optilise inkrementaalanduri põhielemendiks on inkrementaalketas, mis asetseb pöörleval võllil. Ketas on jaotatud paljudeks valgust läbilaskvateks ja mitteläbilaskvateks sektoriteks (tavaliselt 1024, 2048 või 4096 läbilaskvat sektorit). Neid sektoreid valgustatakse enamasti LED-valgustiga, mille valgusvihk suunatakse läbi kondensori ja filtri. Kondensor koondab valgusvihu ja filter omab samuti valgust läbilaskvaid ja mitteläbilaskvaid sektoreid, mille laius vastab ketta sektorite laiusele. Teisel pool ketast asetsevad neli fotoelementi, mis on nihutatud üksteisest neljandiku sektori laiuse võrra ning mis on paari kaupa vastulülitatud. Selle tulemuseks on olukord, kus inkrementaalketta pöörlemisel tekitatakse fotoelementides vool, mis vastab siinus- ja koosinussignaalidele, kus signaali periood vastab kahe sektori laiusele (üks valgust läbilaskev ja üks mitteläbilaskev), mitte aga võlli pöördele. Seega saadavate signaalide sagedus on sektorite arvu ja võlli pöörlemiskiiruse korrutis. Aga tangensiga on võimalik määrata võlli asukoht ühe perioodi lõikes, mistõttu peab antud andur lugema, mitu perioodi on juba möödunud antud pöörde keskel, ehk inkrementeerima. Selleks et vahepealseid arvutustulemusi kontrollida, on inkrementaalkettal ka referentspunkt, mida jälgitakse viienda fotoelemendiga. Referentspunkt kinnitab, et üks võlli pööre on toimunud.