Oportuniteedipõhimõte
Oportuniteedipõhimõte on üks õiguses rakendatavatest põhimõtetest, millele tuginedes on võimalik kriminaalmenetlust lõpetada. Antud põhimõte on Eesti õigusesse üle võetud Saksamaa menetlusõigusest.[1] Kohustus kuriteo tunnuste ilmnemisel kriminaalmenetlust alustada ja seda toimetada tuleneb aga legaliteedipõhimõttest. Eestis lähtutakse eelmainitutest pigem legaliteedipõhimõttest. Oportuniteedipõhimõtte rakendamine tähendab, et kriminaalmenetluse toimetamise kohustusest kaldutakse kõrvale.[2]
Oportuniteedipõhimõte kriminaalmenetluses[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguse kriminaalmenetlus lõpetada annab otstarbekuse ehk oportuniteedipõhimõte, mille kasutamisvõimalus Eestis tekkis 2004. aastal, mil võeti vastu kriminaalmenetluse seadustik.[3] Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-st 6 tulenevalt sätestavad sel põhimõttel kriminaalmenetluse lõpetamise KrMS §-d 201 (lõige 2), 202, 203, 2031, 204, 205, 2051, 2052 ja 435 (lõige 3). Seda hoolimata praktikast, kus oportuniteedipõhimõttel kriminaalmenetluse lõpetamiste alusteks loetakse sageli vaid KrMS paragrahve 202 ja 203.[2] Neist esimene on sageli kasutatav ka oportuniteedipõhimõtte sünonüümina ning sätestab, et kui kriminaalmenetluse esemeks on II astme kuritegu ja menetletavas teos kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning avalik menetlushuvi väike, isik on heastanud või asunud oma teoga tekitatud kahju heastama ning tasunud või võtnud endale kohustuse tasuda kriminaalmenetluse kulud, on prokuratuuril õigus süüdistatava nõusoleku korral taotleda kohtult kriminaalmenetluse lõpetamist. Oportuniteedipõhimõtet rakendades kriminaalmenetluse lõpetamine ei tähenda seda, et isik on end süüdi tunnistanud. Küll aga tähendab seda, et isik on menetletava teo toime pannud ning loobub tema süüks pandud kohtulahendi taotlemisest ja õigeks mõistmise võimalusest.[2] Karistusregistrisse vastavat märget ei tehta. Aluseks eelmainitud paragrahvide rakendamisele on Karistusseadustiku (KarS) § 2 lõige 2, millest tulenevalt peab tegu vastava süüteokoosseisule, olema õigusvastane ja isik peab olema antud teo toimepanemises süüdi
Oportuniteedipõhimõttest lähtumise positiivsed ja negatiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]
Nii nagu legaliteedipõhimõttest lähtumisel, on ka oportuniteedipõhimõttest lähtumisel nii positiivseid kui ka negatiivseid omadusi. See aitab otstarbekamalt kasutada erinevaid kriminaalmenetlusele kuluvaid ressursse ning suunata seda vähem tähtsust omavatelt kuritegudelt raskematele, mis omakorda toob kaasa kriminaalmenetluse kiirenemise ning karistatud isikute arvu vähenemise. Lisaks saab muuta sanktsioonisüsteemi paindlikumaks, kuna karistus jääks kohaldamata, kui see ei täida uusi kuritegusid ärahoidvat eesmärki.[2] Otsene on kasu ka kannatanu(te)le, kuna oportuniteedipõhimõtte rakendamise üheks eelduseks on, et isik on heastanud või asunud heastama tekitatud kahju. See aitab enam tagada kannatanu huvisid.[2]
Negatiivsest küljest on oportuniteedipõhimõtte korral võimalik rikkuda isikute võrdset kohtlemist ja avaliku menetlushuvi järgimist, kuna võib tekkida olukord, et ei olda erapooletud. Selle vältimiseks on aga riigi peaprokurör andnud välja juhise[2] KrMS §-de 202–203 kohaldamiseks.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Margus Puhm (2009). "Oportuniteediprintsiibil kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS§ 202 alusel, kui kannatanu huvide efektiivne ja kiire realiseerimine. Lõputöö" (PDF).
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe (2012). Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura. Lk § 6/ 2, 3; § 202/ 3; § 6/ 1.1; § 202/ 5.1; § 202/ 1.2, 2.3; § 202/ 2.4; § 6/ 2.
- ↑ Eerik Kergandberg, Tanel Järvet, Tristan Ploom, Olavi Jaggo (2004). "Kriminaalmenetlus. Teine, muudetud trükk" (PDF). Lk 9.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Prokuratuur. "Oportuniteedijuhis alates 01.09.2016, muudetud 31.08.2017" (PDF). Lk 1. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 30.07.2019.