Iseloomustamine

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Mustand:Iseloomustamine)
See artikkel on esitatud kustutamiseks.

Põhjus: Viletsa koolitöö oskamatu tõlge Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

Iseloomustamine on tegelaste (inimese, olendi või muude elusolendite) kujutamine narratiivsetes- ja draama teostes. Mõnikord kasutatakse terminit "iseloomu areng" või "iseloomu arendamine" sünonüümina.

Iseoomustamiseks võib kasutada otseseid viise, nagu omaduste atribuudid / omistamine kirjelduses või kommentaariumis, ja kaudseid ehk dramaatilisi viise, mis kaasavad lugejaid järeldama tegelase omadusi tema tegevusest, dialoogidest või välimusest. Taolist isikut nimetatakse tegelaseks.[1] Tegelane on kirjanduslik element.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Termin “Iseloomustamine”/ “karakteriseerimine” tutvustati 19-ndal sajandil.[3] Aristoteles propageeris süžee ülimuslikkust karakteri üle, väites oma poeetikas, et tragöödia "on mitte inimeste, vaid tegevuse esindus elus". Selline seisukoht pöörati 19-ndal sajandil ümber, kui tegelaskuju ehk tegelasest juhitud narratiivi ülimuslikkust kinnitati esmalt realistliku romaaniga ja hiljem ka psühholoogia mõjuka arenguga.

Otsene vs kaudne[muuda | muuda lähteteksti]

On kaks võimalust, kuidas autor saab edastada informatsiooni tegelasest:

Otsene ehk selgesõnaline iseloomustus : autor ütleb sõna otseses mõttes publikule, milline tegelane on. Seda võib  teostatud läbi narraatori, teise tegelase või pea tegelase enda kaudu.

Kaudne või implitsiitne iseloomustus: Tegelase iseloom avaneb mõtete, tegevuste, kõne (sõnavalik, kõneviis), välimuse, maneerilde ja teiste tegelastega suhtlemise kaudu, lisandub ka teiste tegelaste reaktsioon sellele konkreetsele tegelaskujule.

Draamas[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelased teatris, televisioonis ja filmis erinevad neist, mis on novellides, sest näitleja võib tõlgendada kirjaniku tegelase kirjeldust ja dialoogi oma ainulaadsel viisil, et lisada tegelaskujule uusi kihte ja sügavust. Seda võib näha, kui kriitikud võrdlevad, näiteks, erinevate näitlejate "Lady Macbethi" või "Heathcliffi". Teine oluline erinevus draamas on see, et on võimatu ‘piiluda tegelase pea sisse’ samal viisil nagu novellis võimalik on, see tähendab, et taoline tegelaste eksponeerimise meetod pole võimalik. Kuid samas, draamas saab tegelast tavaliselt näha ja kuulda ning ta ei vaja sõnalist kirjeldust.

Mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]

Mütoloogilisi tegelasi on kujutatud valemina ja need on osa mitme erineva, piiratud arhetüübi klassifikatsioonist, mis on komponendi tüüp. Mitu erinevat komponenti, nagu arhetüübid ja muud loo elemendid, koos moodustavad teatud tüüpi konfiguratsiooni, mille tulemusel moodustub täielikult realiseeritud müüt. Need konfiguratsioonid saab segada ja sobitada  kokku, et moodustada uusi konfiguratsiooni tüüpe ning inimesed pole kunagi väsinud nende konfiguratsioonide kasutamisest oma mütoloogiates. See on idee, mis kasutab kaleidoskoopilise mudelit mütoloogias jutustamisel. Teiselt poolt, inimesed, lugedes või kuuldes müüte, ei jaga seda erinevateks osadeks. Kui inimesed on füüsiliselt koos, nad ei jutusta lugusid kasutades konfiguratsioonis piiratuid komponente, ja et inimesed ja nende kultuur muutub, mille tõttu ilmuvad uued arengud lugudes, sealhulgas ka tegelastes.[4]

Mütoloogilistel tegelased on mõjutanud ka tänapäeva kirjandusteoseid. Luuletaja Platon Oyunski lähtub suuremasti oma kodumaa, Venemaa Jakuudi piirkonnast ja Sahka rahva, põlis mütoloogiast. Paljudes tema lugudes on kujutatud tegelane, kes järgib ajaloolisi kangelaslikkuse näiteid, kuid kujundab peategelase nõukogude kangelaslikkuse näidete järgi, isegi kasutades päriselu tegelasi uut tüüpi mütoloogias, nagu Stalin, Lenin jne. Need tegelased tihti mängivad olulist rolli traagilistes loodes, mis on täis ohverdust.[5]  Näiteks võib tuua ta tegelast Tygyn, kes oma rahupüüdlustel otsustab, et ainus viis rahu eksisteerimiseks on kasutada jõustamiseks sõjalist jõudu.[6] Shakespeare'i "Hamletis" kasutatakse mütoloogiat vahendina tegelaste paralleelstamiseks ja nende rolli loos kajastamiseks, näiteks Niobe müüdi ja Gertrudi kaksikõe kasutus.[7]

Tegelaste arhetüübid[muuda | muuda lähteteksti]

Psühholoog Carl Jung tuvastas kaksteist peamist inimpsüühika ‘originaalset musrit’. Ta usus, et need asuvad inimeste kollektiivses alateadvuses üle  kultuuriliste ja poliitiliste piiride. Need kahteteist arhetüüpi võib sageli leida väljamõeldud tegelastes. On tegelasi, keda nimetatakse ‘lamedaks’, sest nad kalduvad ainult ühe arhetüübi juurde, kuid tegelased, keda peetakse ‘keeruliseks’ või ‘realistlikuks’ ühendavad mitu erinevat arhetüüpi, kus mõni võib olla rohkem domineeriv kui teine - nagu inimesed päris elus on. Jungi kaksteist arhetüüpi on järgmised: Süütu, Orb, Kangelane, Hooldaja, Uurija, Mässaja, Armastaja, Looja, Naljamees, Elutark, Mustkunstnik ja Valitseja.[8] Jungi arusaamu tegelaskujude arhetüüpidest on aga mitmel viisil peetud problemaatiliseks. Nende arhetüüpide kasutamine on tihti redutseeriv ja kirjanike jaoks kasutu, sest see lihtsustab tegelase keerukust klišee troopideks.[9]

Tegelase hääl[muuda | muuda lähteteksti]

Tegelase hääl on tema kõneviis.[10] Erinevad tegelased kasutavad erinevaid sõnavara ning kõne rütmi. Näiteks, mõned tegelased on jutukad, teised aga pigem vaikivad. Tegelase kõneviis võib avaldada väga palju tema iseloomust. Teoreetiliselt peaks lugeja suutma tuvastada, kes tegelastest räägib, puhtalt tegelaste kõneviisi järgi.[11] Kui tugev ja omanäoline tegelase hääl on loodud, siis kirjanik võib pääseda paljude kõne atribuutide (sildridade) välja jätmisega.[12]

Tegelase kõneviis on kirjandusele sama, mis näitleja välimus ja kostüüm on kinole. Ilukirjanduses, see mida tegelane ütleb, kui ka see kuidas ta seda ütleb, jätab lugejale tugeva mulje.[13] Igal tegelas peab omal enda omapärane hääl.[14] Ilukirjanduses tegelaste eristamiseks peab kirjanik näitama neid tegemas ja ütlemas, kuid tegelast peab määratlema rohkem kui üks vestlusteema või tegelase aktsent. Tegelastel on ka teisi huvisid ja iseloomu veidrusi ka.[15] Kuigi individuaalne temperament määrab tegelase öeldut kõige rohkem, pole see ainus. Kirjanikul on võimalus muuta tegelaste dialoogi realistlikumaks ja huvitavamaks, võttes arvesse mitmeid tegureid, mis mõjutavad Inimese kõneviisi: isiksusepsühholoogi, kultuur, perekondlik taust, piirkond, sugu, haridus ja asjaolud.[16]  Sõnad, mida iseloomustavad nende diktsioon, rütm, keerukus, suhtumine ja sujuvus.[17] Abiks võivad olla ka manerismid ja lööklaused. Kasuks võib tulla ka kõnekeele formaalsuse astme arvestamine. Introverdid kipuvad kasutama formaalsemat keelt kui ekstravertid, kes räägivad tavaliselt juhuslikumalt ja kalduvad kasutama kõnekeelt. Tegelased, kes on veetnud suurema osa oma elust ametlikus keskkonnas, kasutavad sageli ametlikumat keelt. Hääletoon, helitugevus, esituskiirus, sõnavara, kääne, rõhuasetus, helikõrgus, vestlusteemad, idioomid, kõnekeel ja kõnekujundid: kõik need väljendavad, kes tegelanel on.[18] Tegelase kõnemaneer peab kasvama seestpoolt väljapoole. Rääkimine on see, kuidas nende oluline isiksus lekib välja.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Baldick, Chris (2004). The Concise Oxford Dictionary of Literary Terms. Oxford. ISBN 978-0-19-860883-7.
  2. ↑ Literature, Literature (2015). World Book Encyclopedia. Chicago. ISBN 978-0-7166-0115-9.
  3. ↑ Harrison, Martin (1998). The Language of Theatre. ISBN 0-87830-087-2.
  4. ↑ Georges, Robert (1979). "The Kaleidoscopic Model of Narrating: A Characterization and a Critique".
  5. ↑ Romanova, Lidia Nikolaevna. "Myth Creation in the Poetic Evolution of P. A. Oyunsky". 2018. DOI:10.7596/taksad.v7i3.1729. ISSN 2147-0626.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link)
  6. ↑ Myreeva, Anastasiya Nikitichna (2018). ""Folklore and Epic Traditions in Yakut Novels between Two Ages"".
  7. ↑ McCollum, Cayla (2012). "Mirrors: Shakespeare's use of Mythology in Hamlet". ISSN 1539-5758.
  8. ↑ Golden, Carl. ""The 12 Common Archetypes"". Originaali arhiivikoopia seisuga 21. oktoober 2019. Vaadatud 24. aprillil 2024.
  9. ↑ Pelican, Kira Anne (2021). "The Science of Writing Characters: Using Psychology to Create Compelling Fictional Characters".
  10. ↑ Gerke, Jeff (2010). Plot versus Character: A Balanced Approach to Writing Great Fiction. Lk lk 70. ISBN 978-1-58297-992-2.
  11. ↑ Hamand, Maggie (2009). Creative Writing for Dummies. ISBN 978-0-470-74291-4.
  12. ↑ Gerke, Jeff (2010). Plot versus Character: A Balanced Approach to Writing Great Fiction. Lk lk 114. ISBN 978-1-58297-992-2.
  13. ↑ Kress, Nancy (2005). Write Great Fiction: Characters, Emotion & Viewpoint,. Lk 104. ISBN 1-58297-316-4.
  14. ↑ Lamb, nancy (2008). The Art and Craft of Storytelling: A Comprehensive Guide to Classic Writing Techniques. Lk 184 - 185. ISBN 978-1-58297-559-7.
  15. ↑ Gerke, Jeff (2010). Plot versus Character: A Balanced Approach to Writing Great Fiction,. Lk 68. ISBN 978-1-58297-992-2.
  16. ↑ Kress, Nancy (2005). Write Great Fiction: Characters, Emotion & Viewpoint, Cincinnati. Lk 106 - 108. ISBN 1-58297-316-4.
  17. ↑ Kress, Nancy (2005). Write Great Fiction: Characters, Emotion & Viewpoint, Cincinnati. Lk 179. ISBN 1-58297-316-4.
  18. ↑ Gerke, Jeff (2010). Plot versus Character: A Balanced Approach to Writing Great Fiction. Lk 70 - 71. ISBN 978-1-58297-992-2.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iseloomustamine&oldid=6645160"