Modulaarne kunst
Modulaarne kunst on kunst, mida luuakse liites standardiseeritud ühikud (moodulid) suuremateks ja keerulisemateks kompositsioonideks. Mõnikord saab mooduleid hiljem liigutada, eemaldada ja lisada - moduleerida -, et luua uus kunstiteos, mis erineb originaalist.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Muudetavaid kunstiobjekte võib leida alates renessansiajast, näiteks Hieronymus Boschi triptühhon "Maiste naudingute aed" või nn "kohandatavad altarimaalid" nagu Matthias Grünewaldi Isenheimi või Albrecht Düreri Paumgartneri altarimaal, kus motiive sai vastavalt kirikuaasta sündmustele vahetada.
20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]
20. sajandi esimesel poolel püüdsid kaasaegsed kunstnikud leida võimalusi kunsti staatilise iseloomu ületamiseks ja hakkasid oma töösse integreerima kineetilisi tehnikaid. Alexander Calderi mobiilid on ühed enim tuntud näited füüsilise dünaamika demonstreerimisest visuaalkunstis, kus vormil on potentsiaal pidevalt muutuda. Jean Tinguely pingutused luua ennasthävitav kunstimasin väljendavad ehk teose lõplikku teisenemist - selle olematuks tegemist. 1955. aastal postuleeris Victor Vasarely oma Manifest Jaune'is Pariisis, et kunstiteosed peaksid olema seeriana paljundatavad ja korratavad.[1]
Tööstusdisain ja arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]
Modulaarsus jõudis kaasaegsesse kunsti suures osas tänu tööstusdisainile ja arhitektuurile. 1932. aastal loodi Belgia arhitekt Louis Herman De Konincki juhtimisel Cubex köögiseeria jaoks üks esimesi modulaarse toote süsteeme. Seeria koosnes standardiseeritud ja tööstuslikult toodetud komponentidest, moodulitest, mida oli võimalik kombineerida lõpmatul arvul viisidel, et mahutuda peaaegu igas suuruses kööki. 1930ndatel ja 1940ndatel aastatel valmistas New Yorgi disainer Gilbert Rohde modulaarseid lahendusi Herman Miller Corporationile. Nagu De Koninck, standardiseeris ka Rohde objektide mõõtmed, materjalid ja konfiguratsioonid, et hõlbustada masstootmist ja osade vahetatavust. Tema Executive Office Group (EOG) tootesari, mida alustati 1942. aastal, oli samuti revolutsiooniline oma süsteemse lähenemise poolest büroomööblile. Aasta enne seda olid Eero Saarinen ja Charles Eames loonud New Yorgi Kaasaegse Kunsti Muuseumi korraldatud võistluse raames Red Lion Company jaoks modulaarse kodumööbli komplekti. 1950. aastal tõi Herman Miller turule Charles ja Ray Eamesi EAS Storage Uniti seeria, väga eduka moodulriiulite ja seinakappide süsteemi, mis on tänapäevalgi tootmises.[2]
Arhitektuuri valdkonnas on moodulitel pikk ajalugu. Antiikajal kasutasid arhitektid mooduleid peamiselt hoone plaani ja fassaadi proportsioonide määramiseks. Rooma autor ja arhitekt Vitruvius lahkas modulaarset meetodit teoses "Kümme raamatut arhitektuurist". See sisaldab kirjeldusi klassikaliste reeglite ja hoonete kompositsiooni kohta ning on ainus täielik antiikajast säilinud arhitektuuritekst. Vitruviuse süsteemi kinnistasid renessansi arhitektid, järgides siiani kasutatavaid klassikalisi reegleid. Tänapäevani on moodul sageli (arhitektide töös) oluline disaini- ja planeerimisvahend.
Modulaarne konstruktivism[muuda | muuda lähteteksti]
Alates 1950. aastatest põimuvad arhitektuur ja modulaarne skulptuur Norman Carlbergi, Erwin Haueri ja Malcolm Lelandi töödes. Kõigile kolmele anti ülesandeks kujundada perforeeritud arhitektuursed paneelid, mis koosnesid betoonist valatud korduvatest moodulmotiividest. Kuna paneelidel ei olnud struktuurilist tähtsust, kasutati neid hoone välisseintel pindade jagamiseks, valguse filtreerimiseks ja visuaalse efekti tekitamiseks. Nende tööd on kirjeldatud kui modulaarset konstruktivismi, peegeldades nii nende kompositsioonilist metoodikat kui ka arhitektuurilist konteksti. Kõik nad lõid iseseisvaid modulaarset teemat käsitlevaid skulptuure ka 1960. aastatel ja hiljem.
Modulaarsus kaunites kunstides[muuda | muuda lähteteksti]
Robert Rauschenbergi "Valge maal" 1951. aastast on üks esimesi avaldusi modulaarsusest kunstiteose teemana. See koosneb vaid neljast võrdse suurusega valgest ruudust[3], mis üheskoos moodustavad terviku. Rauschenberg jätkas sama teemat hiljem ka kolme- ja seitsmepaneelses formaadis[4][5]. Paneelide lineaarne rida viitab nende potentsiaalsele lõpmatule reprodutseerimisele. Rauschenbergi lõuendite abstraktsioonid rajasid teed modulaarsuse esilekerkimisele minimalismis 1960. aastatel. Tony Smith, Sol LeWitt, Dan Flavin ja Donald Judd on selle koolkonna viljakaimad esindajad sel perioodil. Eriti Smithi töö on võtmetähtsusega, et mõista modulaarsuse muutumist kompositsiooni- ja tootmistööriistast põhjalikult analüüsitud kunstiteemaks.
Smith alustas oma karjääri arhitektuurse disainerina. Oma hariduse täiendamiseks oli ta paar aastat alates 1938. aastast Frank Lloyd Wrighti juures praktikant. Wrighti juures õppis ta kasutama moodulsüsteeme kahemõõtmeliste plaanide ning kolmemõõtmeliste elementide, nagu hooneosade ja interjööri sisseehituste väljatöötamisel. Arhitektina oli Wright osa sajandeid kestnud traditsioonist, mis ulatus Vitruviusest kuni kreeka-rooma antiikajani, kus moodulit kasutati vormide proportsioneerimiseks. Wrighti puhul võis huvi mooduldisaini vastu tuleneda ka tema teadmistest traditsioonilise Jaapani arhitektuuri moodulpraktika kohta (nt tatami).
Wrighti Hanna maja 1937 aastast on selge näide meistri osavusest mitmedimensionaalses kaasaegses modulaarses disainis. Maja nurgelised vormid baseeruvad üksikutel heksagonaalsetel moodulitel, mis määratlevad hoone põhiplaani ja samuti osa vertikaalelemente. Wrighti kasutatud heksagon ei ole sugugi juhuslik esteetiline valik, vaid näide sellest, kuidas ta inspireerus oma arhitektuuris loodusest, selle vormidest ja põhimõtetest - mesilaskärgade heksagonaalsed kambrid on looduse kõige täiuslikum väljendus modulaarsest disainist. (Pole üllatav, et seda projekti nimetatakse mõnikord "Kärgmajaks".)
1960. aastate alguses jätkas Smith heksagoni ja teiste geomeetriliste kujundite kasutamist oma arhitektuuripraktikas ja samuti skulptuuris. Vabastatuna arhitektuuri programmilistest ja ulatuslikest struktuurnõuetest pole Smithi skulptuuridel peale esteetilise kaalutluse nähtavat pragmaatilist eesmärki.
Smith ei teinud oma skulptuuride lõplikku versiooni ise käsitsi. Selle asemel ostis ta allahankena sisse nende tootmise oskustöölistelt ja tööstustelt, kes tema visiooni jooniste ja mudelite alusel realiseerisid. Osaliselt annab see tunnistust Smithi arhitektiloomusest, kes kavandab ja dokumenteerib, kuid ei valmista lõpptulemust. See tugevdab veelgi ideed modulaarsest kunstist kui generatiivsest süsteemist, kus vormiühikute paigutus - mitte nende välja mõtlemine - määratleb loovuse akti. Lõppude lõpuks on see kooskõlas modulaarsuses sisalduva mõttega, et süsteemi teostamiseks peab moodulite varu olema lõputu, see tähendab, et neid tuleb toota tööstuslikult, mitte käsitööna. (Ka mesilased kärjes tegutsevad sisuliselt tööstusettevõttena.)
Smithi ja minimalistliku liikumise töö moodulitega moodustab kõige laiaulatuslikuma analüüsi modulaarsusest kunstis enne uut aastatuhandet. Siiski ei sünteesinud ei see ega ka eelnevate sajandite liikuva ja muudetava kunsti leiutamine kaht modulaarse kunsti peamist omadust. Mobiilid ja muud kineetilised objektid polnud modulaarsed ja sajandi keskpaiga minimalistlike kunstnike modulaarsed tööd ei olnud, mõningate eranditega, muudetavad.
Teooria 21. sajandil[muuda | muuda lähteteksti]
Koosloome[muuda | muuda lähteteksti]
Ühendriikidest pärinev mõttekoolkond rõhutab modulaarse kunsti 21. sajandi kultuurile omast postindustriaalset iseloomu ja selle vastandumist traditsioonilisele kunstikäsitlusele.[6] Postindustrialismi põhijooned määratles suures osas teoreetik Daniel Bell oma 1973. aasta raamatus "Postindustriaalse ühiskonna tekkimine". Need on: teenusel põhinev majandus tootmisel põhineva majanduse asemel; loovate, professionaalsete ja tehniliste klasside sotsiaalne ja majanduslik ülekaal; teoreetilise teadmise keskne koht uuenduse allikana; tehnoloogia tugev mõju igapäevaelule; kõrge linnastumise tase.[7]
Modulaarne kunst näib olevat täiuslikus kooskõlas mitmega neist kriteeriumitest. Näiteks võimaldab selle muudetavus koosloomet - kollektsionäär või kasutaja saab teha koostööd kunstnikuga, et määrata, kuidas kunstiteos välja näeb. See eeldab loovate inimeste olemasolu, kellel on vastav võimekus ja kes on huvitatud sellise rolli täitmisest - demograafilist arengut, mis oli juba toimumas Belli ajal ja mida on hiljem uurinud Richard Florida teoses "Loova klassi tõus" (2002).[8]
Koosloome on tihedalt seotud masskohandamisega, tootmisviisiga, mis ühendab individuaalse isikupärastamise võimaluse masstootmisega. Modulaarne kunst ja masskohandamine sisaldavad mõlemad kaht vastandlikku omadust. Ühelt poolt, tähendab modulaarsuse mõiste lõpmatut identsete moodulite varu, mida saab pakkuda ainult tööstuslik tootmine; teiselt poolt - võimalus mooduleid kunstiteoses esteetiliste kriteeriumide alusel ümber korraldada lisab loomeprotsessi subjektiivse ja puhtalt inimliku mõõtme.
Masskohandamine sai võimalikuks ainult tänu arvutite ja konfiguratsioonitarkvara tulekule. Konfiguraator on ostja poolt kasutatav tarkvaratööriist toote konfigureerimiseks müüja poolt võimaldatavate valikute alusel. Selle eesmärk on hõlbustada moodulkomplekti kujundamist, võimaldades kasutajal uurida erinevaid disainivõimalusi kiiremini ja oluliselt põhjalikumalt kui analoogmeetodite abil. Kui disain on loodud, saadetakse arvutifail tootmishoonesse, kus robotjuhtimisega seadmed toodavad objekti vastavalt selle spetsifikatsioonidele. Selline arvutipõhine süsteem võimaldab mitte ainult toodete kohandamist masstootmises, vaid ka palju suuremat täpsust ja kokkusobivust - omadused, mis on olulised moodulite füüsiliseks ühendamiseks. Belli tehnoloogia määratlus postindustriaalse elu keskse teljena väljendub digitaalse ja füüsilise põimumisega modulaarse kunsti realiseerimisel.
De- ja rekonstruktiivne lähenemine Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]
Euroopas peeti 1960. aastate minimalistliku modulaarkunsti koolkonda peamiselt Ameerika nähtuseks ning modulaarsuse puhul keskenduti selle muudetavusele. Itaalias tekkinud kaasaegse liikumise Arte Povera tuumikmõte on, et kunstiteoseid "ei tohiks näha kui fikseeritud üksusi", vaid kui muutuvaid ja liikuvaid objekte, et "kaasata aega ja ruumi uuel viisil. Küsimus seisneb inimkogemuse fenomenoloogia ülekandmises" kunstidesse.[9]
Hilisemal ajal on kunstnik Leda Luss Luyken loonud modulaarseid maale, mis koosnevad liigutatavatest maalitud paneelidest, mis on paigutatud terasraamidesse. Luss Luyken on oma tööd nimetanud "MoodulKunstiks"[10]. Moodulmaali konfiguratsiooni muutmine tekitab liikumise, lähendades teost paremini füüsilisele inimkogemusele kui staatiline objekt ning pakkudes vaatajale alternatiivseid vaateid ja tõlgendusi.[11] Kunstiajaloolane ja teoreetik Denys Zacharopoulos nimetas seda "uueks liikumise väljenduseks maalis".[12] Modulaarse kunsti kontseptsioon võimaldab kasutajal komponeerida ja dekomponeerida juba lõpetatud kunstiteost selle osi ümber korraldades, mis pakub arvukalt võimalusi uute ja ootamatute tulemuste jaoks. Algset maali saab korduvalt ja lõpmatuseni (ad libitum, ad infinitum) uuesti mõtestada.
Modulaarsed kunstnikud ja nende töö[muuda | muuda lähteteksti]
Visuaalsed kunstnikud[muuda | muuda lähteteksti]
1950.-1960. aastatel Manchesteris (Suurbritannias) töötanud Ameerika kunstnik Mitzi Cunliffe arendas välja skulptuursed kaheteisttollised ruudukujulised plokid, mida sai kokku panna erinevates kombinatsioonides, et luua suuremõõtmeline efektne teos. Ta nimetas seda modulaarseks skulptuuriks. Manchesteri Ülikool ja Manchesteri Ülikooli Tehnoloogiainstituut (UMIST) omandasid mõned neist teostest, kuigi Cunliffe'i töö avaldatud aruannetes viiteid neile ei leidu.[13]
Skulptor ja keraamik Malcolm Leland kavandas 1954. aastal sarnase modulaarse skulptuuri süsteemi,[14] mis põhines 23-tollisel moodulil, mida sai vertikaalselt üksteise otsa laduda. Moodulil on biomorfne, kõverjooneline vorm, mis annab lainelise silueti, kui mitu moodulit üksteise otsa asetatakse. Korduvate elementide virna ladumise tehnika meenutab Constantin Brâncuși "Lõputut sammast" aastast 1938.
Alates 1970. aastatest valmistas Lelandi kaasaegne Norman Carlberg hulga ruudukujulisi graafilisi lehti,[15] mille ta paigutas tiheda võrgustikuna seinale. Iga tõmmis on mõeldud iseseisva moodulina ja vaatajal on võimalus neid pöörata või ümber paigutada, et luua uusi kompositsioone. Geomeetriliselt omavahel seotud trükiste abstraktsus suurendas nendega loova manipuleerimise võimalusi.
Kreeka päritolu kontseptuaalne kunstnik Leda Luss Luyken, kes alustas oma karjääri arhitektina, on alates 1990. aastatest tegelenud modulaarsusega maalikunstis. Tema tööd koosnevad terasraami külge kinnitatud standardiseeritud lõuendipaneelidest, mida saab moodulitena liigutada ja pöörata.
USA-s lõi Moshé Elimelech nn "Kuubilised Konstruktsioonid". Kõigi kuubikute küljed on kaetud erksa värvi ja abstraktse mustriga ning igaüks neist on erinev. Nagu Carlsberg, kutsub ka Elimelech vaatajat kompositsiooni muutma ja kuubikuid ümber paigutama, et nähtavale jääks nende kuuest küljest üks. Elimelechi töid saab näha alates 1980. aastatest peamiselt California galeriides, samuti on need esindatud mitmetes muuseumipoodides.[16]
Interaktiivset modulaarkunsti viljeleb Studio for A.R.T. and Architecture, New Yorgis tegutsev firma, mida juhib Donald Rattner. Rattner on disaininud modulaarseid seinaskulptuure, pööratavaid maale, seinavaipu, tapeete ja kunstnikuraamatuid. Et enda ja teiste "moodulkunstnike" tööd turustada, asutas Rattner A.R.T. (art-rethought) kunstipoe, mis keskendub koosloomet võimaldavatele ja modulaarsetele teostele. Rattner on oma kirjutistes rõhutanud kõige uuemate modulaarkunsti suundumuste postindustriaalset iseloomu, pannes sellele nimetuse "Uus Industrialism". See termin tähistab asjade valmistamise ümbermääratlust globaalsel turul, hõlmates masskohandamist, tootmist vastavalt nõudmisele, innovatsiooni, kaasloovat disaini, kaugtootmist, robootikat ja teisi arvutipõhiseid tehnoloogiaid.[17]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Modularity", Wikipedia (inglise), 11. märts 2024, vaadatud 27. märtsil 2024
- ↑ "Eames Desk and Storage Units". hermanmiller.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2010. Vaadatud 27. märtsil 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ "Robert Rauschenberg | White Painting [four panel]". The Metropolitan Museum of Art (inglise). Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ "White Painting [three panel]". SFMOMA (Ameerika inglise). Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ "White Painting [seven panel] | Robert Rauschenberg Foundation". www.rauschenbergfoundation.org. Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ Rattner, Donald. "A Comparison of Conventional and Modular Art". A.R.T. Catalogue v2.0.
- ↑ Bell, Daniel (1974). The Coming of Post-Industrial Society. New York: Harper Colophon Books.
- ↑ Florida, Richard (2002). The Rise of the Creative Class and How It's Transforming Work, Leisure and Everyday Life. Basic Books.
- ↑ Christov-Bakargiev, Carolyn (2005). Arte Povera (Themes & Movements). New York: Phaidon Press.
- ↑ Mõistet "MoodulKunst" kasutati esimest korda 1975. aastal Saksa Kunstiensüklopeedias kui "kunstivorm […] liigutatavatest elementidest […] tänu millele saab objekti olekut muuta, kui neid erinevaid osi liigutatakse" in: Ludewig, Werner (Ed.). Kunst – Literatur – Musik, Daten und Fakten. Lexikon-Institut Bertelsmann, 1975, lk. 99.
- ↑ "ModulArt - Wikimedia Commons". commons.wikimedia.org (inglise). Vaadatud 23. aprillil 2024.
- ↑ von Kap-herr, Georg (Ed.) (2008). ModulArt. Bobingen (Germany). Lk 6-25.
- ↑ Kiri 19. detsembr 08 Prof. E.G. Wedell, Manchester (UK), Mitzi Cunliffe sõber ja üürileandja Manchesteris.
- ↑ [mocad.org "Sculpture Segments"].
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ [francisfrost.com "Norman Carlberg"].
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend) - ↑ "Artist Biography and Art Exhibitions - Moshe Elimelech". web.archive.org. 7. august 2003. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2003. Vaadatud 23. aprillil 2024.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link) - ↑ [Pp. A-3f. Pp. A-3f.]
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|url=väärtust (juhend); puuduv või tühi pealkiri:|pealkiri=(juhend)