Ljubov Pantšenko
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
| Ljubov Pantšenko | |
|---|---|
| Täisnimi | Любов Панченко |
| Sündinud |
2. veebruar 1938 Jablunka, Ukraina NSV, NSVL (nüüd Butša osa) |
| Surnud |
30. aprill 2022 (84-aastaselt) Butša, Kiievi oblast, Ukraina |
| Rahvus | ukrainlane |
| Haridus | Ukraina Trükiakadeemia |
| Tegevusala | moedisain, akvarellmaal, tikandid, kangatsollaažid, linoollõige |
| Tunnustus | Vassõl Stussi auhind |
Ljubov Mõhhailivna Pantšenko (ukraina keeles Любов Михайливна Панченко; 2. veebruar 1938 – 30. aprill 2022)[1] oli Ukraina visuaalkunstnik ja moelooja.[2] Ta oli Ukraina Naisliidu liige.[3] Ta kuulus kunstnike rühma Kuuekümnendate inimesed, kes taaselustasid Ukraina kultuuri Hruštšovi sula ajal.[4]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ljubov sündis 2. veebruaril 1938 Jablunka külas.[5] 1950. aastate lõpus lõpetas ta Kiievi tarbekunstikooli (tikandiosakonna).[2] Hiljem töötas ta rätsepatöökojas ja samal ajal laiendas oma silmaringi kunstiteadmistes, tundes huvi linoollõike vastu. 1968. aastal astus ta Ukraina Trükiakadeemia graafikateaduskonna õhtuosakonda.[2] 1960. aastatel liitus ta Loominguliste noorte klubiga "Kaasaegne" ja temast sai selle kirjandussektsiooni Brama liige.
Pantšenko töötas Disaini- ja Tehnoloogiainstituudis moeloojana ning Vabariiklikus Modellide Majas. Sel ajal õitses tema särav talent: ta lõi akvarelle, rõivamudeleid, tikandimustreid, raamatute graafilisi ekraanisäästjaid, maale. Paljusid tema tikanditöid tutvustati ajakirjas Radjanska Žžinka.[3]
Ta oli tuntud kui ukraina keelt ja kultuuri kaitsja. Ta värvis põssanka lihavõttemune, tikkis kooridele rahvariideid ja kogus raha, et aidata poliitvange, kes kandsid karistust "nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda eest".[3] Tema osalusel taaselustati Kiievis koljadka laulmise ja vertepi jõulusõime traditsioon.[6]
Pantšenko pälvis 2001. aastal Vasõl Stuse auhinna.[7]
Kuna tema loomingus oli ilmselgelt ukraina rahvalik inspiratsioon, ei olnud tal nõukogude ajal kordagi näitust. Ta tugines rahaliselt oma moetööle ja tikanditele.[6]
Pantšenko suri Butša linnas 30. aprillil 2022.[8] Teatati, et ta suri nälga, mille põhjustas 2022. aasta Venemaa sissetung Ukrainasse.[9][10]
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
2008. aastal eksponeeris Ukraina Rahvuslik Kirjandusmuuseum Ljubov Pantšenko juubelinäitust. Toonane inimõiguslane ja poeet Jevhen Sverstiuk märkis: «Neil teostel on selgelt geeniuse pitser. Ta elab oma maailmas, ta avab selle maailma meile.”[2]
2014. aastal esitles Kiievis Hruševski muuseumis näitust "Minu maailm!" ("Світе мій!").[11]
Pantšenko töid eksponeeritakse ka Kiievi erakogudes ja Kuuekümnendate inimeste muuseumis.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Не зламав КДБ, але не пережила російських окупантів: померла відома художниця Любов Панченко
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Карпатські мелодії [виставка акварелей Любові Панченко] | КПІ ім. Ігоря Сікорського". kpi.ua. Vaadatud 20. veebruaril 2021.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 область, Бучанский сайт Буча Киевская. "Любов Панченко – жива легенда української творчості". Бучанський міський сайт (ukraina). Vaadatud 20. veebruaril 2021.
- ↑ "Не під чужу дудку, а під свою – Слово Просвіти" (ukraina). Originaali arhiivikoopia seisuga 29. detsember 2019. Vaadatud 20. veebruaril 2021.
- ↑ "Легенда українського мистецтва з Бучі Любов Панченко стала героїнею арт-гри ➢ Погляд ➢ Новини Києва та Київщини онлайн". Погляд — новини Києва та Київщини онлайн (ukraina). 3. veebruar 2021. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2021. Vaadatud 20. veebruaril 2021.
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Ирина Татаренко (1. mai 2022). "ЛЮБОВ ПАНЧЕНКО: ЇЇ ДУША – У ПОЛОТНАХ". Marie Claire (ukraina). Originaali arhiivikoopia seisuga 27. aprill 2022. Vaadatud 30. märtsil 2023.
- ↑ Премія імені Василя Стуса // Міжнародна громадська організація «Український центр Міжнародного ПЕН-клубу»
- ↑ Не зламав КДБ, але не пережила російських окупантів: померла відома художниця Любов Панченко. 30.03.2022, 19:25
- ↑ Manning, Joshua (1. mai 2022). "Iconic Ukrainian artist who opposed KGB starves to death following Russian occupation". EuroWeekly News. Vaadatud 2. mail 2022.
- ↑ Nordlinger, Jay (2. mai 2022). "Extraordinary People". National Review. Vaadatud 2. mail 2022.
- ↑ "Світ Любові Панченко. У Києві відкрито виставку акварелей і декоративних розписів мисткині-шестидесятниці".
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Любов Панченко: повернення: альбом / передм. Олена Лодзинська, Василь Перевальський, Діана Клочко ; упорядн. Олена Лодзинська, Любов Крупник ; переклад на англ. Ольга Грабар, Соломія Джаман, Олексій Плохотюк ; дизайн Олексій Чекаль. — Київ-Харків: Видавець Олександр Савчук, 2021. — 256 с., 270 іл. — ISBN 978-617-7538-74-4.