Kunstnikuraamat

Allikas: Vikipeedia

Kunstnikuraamat on raamatu või sellega sarnases vormis objekt, mille lõppkuju üle otsustab kunstnik ise ning mis on mõeldud olema iseseisev kunstiteos.[1]

London Art Fairi kodulehelt leiab suhteliselt vabade piiridega kunstnikuraamatu selgituse: "Kunstnikuraamat on kunstiteos, mille puhul on keskne raamatu idee. See võib hõlmata joonistamist, maalimist, graafikat, skulptuuri, fotograafiat, graafilist disaini või elektroonilist kunsti. Mõni sisaldab sõnu, mõni mitte. Teemaks võib olla nii tõsine kirjandus ja kõrgkunst kui ka personaalne kirg ja kogemus. See ei ole raamat kunstist, vaid originaalteos, mis võib sisaldada isiklikke kommentaare kunsti ja kunstipäraste ideede kohta või olla täidetud luule, ilu, lõbu ja üleannetusega." Elodie Lévéque jaoks on tegemist kunstnikuraamatuga siis, kui nii sisu kui ka väline dekoor on ühe kunstniku loodud. [2]

Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu säilitus- ja digiteerimiskeskuse juhataja Rene Haljasmäe arvates on kunstnikuraamat kunstniku poolt 100% käsitööna valminud raamat: "Kunstnik on ise loonud raamatuidee, teinud küljenduse, valinud materjalid ja teinud köitetöö. Võib olla väikesetiraažiline. Tavaliselt on kunstnikuraamatu köide lihtne." Kunstnikuraamatu kõrval toob Haljasmäe eraldi välja kunstnike raamatu – erinevate meistrite (näiteks graafiku ja köitja) koostöös valminud raamat, mis on tavaliselt ainueksemplar; raamatobjekti – kontseptuaalse või skulpturaalse raamatu, mis sisaldab erinevaid tehnikaid ja ei pruugi sarnaneda välimuselt klassikalise köidetud raamatuga, see võib olla installatsioon, kus köitel pole erilist rolli; köiteobjekti – mis tähistab raamatobjekti, kus domineerib köide; autoriköite – köitemeistri tehtud tuntava disainiga ja käekirjaga köite.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Helen Arov "Kunstnik ja kunstnikuraamat" (19.02.18.) https://prezi.com/saiu5ki20dut/kunstnik-ja-kunstnikuraamat/
  2. 2,0 2,1 Stella Soomlais (2008). „Kunstnikuraamatu roll tänapäeva kunstis“, diplomitöö, juhendajad Rutt ja Rein Maantoa. Tartu: Tartu Kõrgem Kunstikool. Lk 6–7.