Kriitiline õigusteadus

Allikas: Vikipeedia

Kriitiline õigusteadus (Critical legal studies, CLS või Crit) oli õigusteoreetiline liikumine, mis rakendas õigusteaduses Frankfurdi koolkonna kriitilise teooria meetodeid. Liikumise peaeesmärgiks oli vaidlustada ja ümber lükata väljakujunenud tõekspidamisi õigusteoorias ja -praktikas.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ehkki kriitilise õigusteoreetilise mõtlemise juured ulatuvad USA 20. sajandi esimese poole õigusrealismi, tekkis kriitiline õigusteadus kui liikumine alles seitsmekümnendate lõpus. Paljud esimese põlvkonna kriitilised õigusteadlased said oma haridustee vältel tugevaid mõjutusi kuuekümnendate inimõiguslaste ja patsifistide protestiaktsioonidest. Kriitiline suhtumine USA sisepoliitikasse arenes ajapikku kriitiliseks seisukohaks Lääne ühiskonnas domineeriva õigusliku ideoloogia suhtes. Frankfurdi koolkonna ja prantsuse poststrukturalistide tööde põhjal üritasid kriitikud luua selgust üldise õiguspraktika keskmes asetsevate müütide osas.

Kriitilise õigusteaduse ametlikuks alguseks võib pidada konverentsi Wisconsin-Madisoni Ülikoolis 1977. aastal. Liikumise kõrghetk oli kaheksakümnendate esimesel poolel. Kümnendi lõpuks oli selle mõju märkimisväärselt vähenenud. Nimekamate teoreetikute hulka kuuluvad Roberto Mangabeira Unger, Robert W. Gordon, Morton J. Horwitz, Duncan Kennedy ja Katharine A. MacKinnon. Tänapäeval jätkab USA kriitiline õigusteadus peamiselt mõttekoolkonnana, olles põhjustanud mitme järglasliikumise tekke.

Ükski Euroopa kriitilise õigusteaduse koolkond ei saavutanud sarnast institutsionaalset tähtsust kui Ameerika oma. USA liikumisega ligikaudu samal ajal tekkinud Suurbritannia liikumine jätkab aga praegugi tegevust. Üks tuntumaid Euroopa akadeemikuid, kelle töödes on tunda selgeid kriitilise õigusteaduse mõjutusi, on advokaat ja rahvusvahelise õiguse professor Martti Koskenniemi.

Mõjutused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hoolimata sellest, et kriitiline õigusteadus on olnud suuresti ameeriklaste liikumine, sai see oma mõjutused valdavalt Euroopa mõtlejatelt. Kriitiline õigusteadus põhineb 19. sajandi sotsiaalteadlaste Karl Marxi, Friedrich Engelsi ja Max Weberi töödele, Frankfurdi sotsiaalfilosoofia koolkonnast Max Horkheimeri ja Herbert Marcuse'i ideedele, samuti itaalia marksisti Antonio Gramsci ning prantsuse poststrukturalistide Michel Foucault' ja Jacques Derrida mõtetele. Foucault esineb kriitilises õigusteaduses eelkõige oma ajaloo-, Derrida kirjandusteadusliku käsitlusega.

Samuti laenas kriitiline õigusteadus palju õigusrealismilt, mille õitseaeg oli 1920.-30. aastateni. Nagu kriitilised õigusteadlasedki, vastandusid õigusrealistid õiguslikus mõtlemises väljakujunenud tõekspidamistele ja tähtsustasid õiguse sotsiaalsesse konteksti asetamist.

Teemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nagu enamike koolkondade ja liikumiste puhul, ei ole ka kriitilises õigusteaduses selgelt määratletud põhimõtete kogumit. Küll aga on võimalik välja tuua rida ühiseid teemasid ja ideid, mis teoreetikute töödes sisalduvad:

  • Kriitilise õigusteaduse viljelejad usuvad, et õigussüsteemi ja selle loogilise struktuuri tingivad ühiskonnas toimivad võimusuhted. Seadused eksisteerivad selleks, et realiseerida võimul olevate isikute huve ja lähtuvad ühepoolsetest tõekspidamistest ning arvamustest, mille eesmärgiks on legitimeerida ühiskonnas kehtivat ebavõrdsust. Kriitiliste õigusteadlaste meelest esineb arvatust palju tihemini olukordi, kus õigus eelistab rikkaid ja võimulolijaid inimestele, kes tegelikult selle kaitset vajaksid (sealhulgas näiteks naised, rahvusvähemused, töölisklass, põliselanikud ja seksuaalvähemused). See käib tihtipeale käsikäes õigusrealistide väitega, et seaduse eesmärk ei vasta alati selle rakendamisel saavutatud tulemusele. Liikumise idee kohaselt ei ole õigusele loomuomane selle muutmine sotsiaalse ebavõrdsuse tööriistaks. Samas ei ole säärase süsteemi muutmine võimatu, kuid selleks läheb vaja märksa laiaulatuslikumat reformi, kui tänapäeva õigusteaduse ja -praktika peavoolus ollakse valmis endale tunnistama.
  • Väide, et üldisele arvamusele vastupidiselt ei ole kohtuvaidluste lahendused täielikult tingitud õigusaktidest ja kohtupraktikast. Teisisõnu võib seadus kehtestada kohtunikele märkimisväärsed piirangud oluliste reeglite näol, kuid lõppanalüüsis ei pruugi nendest piisata mingi kindla otsuse sidumiseks teatud kaasuse asjaoludega.
  • Kriitilise õigusteaduse kohaselt on lõppkokkuvõttes kogu riigi poolt kehtestatud õigus poliitika. Seda on püütud lahti seletada, samastades õiguslikke otsuseid poliitiliste otsustega selles mõttes, et võimatu on eristada õigusakti jurisdiktsioonilisest aktist. Siinkohal tuleb arvesse võtta kontinentaalse õigussüsteemi ja anglo-ameerika õigussüsteemi põhimõttelist erinevust. Esimese puhul on riigi õigusakt ja kohtu õigusemõistmise akt selgelt eristatavad, kohtuotsusega ei looda uut õigust. Teise puhul aga luuakse iga kohtuotsusega pretsedent, mis koos riigi poolt kehtestatud statuutidega võib omada olulist tähtsust edaspidises õiguspraktikas. Väite sügavam sisu peitub aga selles, et kriitiliste õigusteadlaste meelest ei ole võimalik õiguse üle peetavat debatti põhimõtteliselt eraldada poliitilisest debatist: iga väidet, mis esitatakse seadusloome protsessis kõne all oleva akti õigustuseks, oleks võimalik kasutada ka kohtus.
  • Väide, et õigusaktid on paratamatult vastuolulised ehk positiivne õigus põhineb erinevatel kahepoolsetel vastandustel, näiteks üksikisiku huvid kõigi huvide, imperatiivsed normid dispositiivsete vastu.
  • Samuti postmodernistlik väide, et usk ainuõigesse õiguslikku lahendusse on religioosne. Võrreldi õiguslikku mõtlemist usuriitustega.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed konservatiivsed ja ka liberaalsed õigusteadlased olid kriitilise õigusteaduse suhtes omakorda kriitilised. Kaheksakümnendate lõpus ründasid nad kuulsas debatis väidet, et õigusemõistmine ei ole õigusaktide ja kohtupraktikaga täielikult määratletud. Veelgi konservatiivsemad kriitikud väitsid, et liikumise äärmuslik iseloom ei ole vastavuses professionaalse õigusalase hariduse ideega.

Järglasliikumised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kriitilise õigusteaduse tähtsus on viimastel aastatel Ameerika õigusteaduses küll vähenenud, kuid sellest ajendatuna on tekkinud hulk fundamentaalselt erinevaid ja kohati isegi vastuolulisi järglasliikumisi nagu feministlik õigusteadus (uurib sugu õiguses), kriitiline rassiteooria (uurib rassi õiguses), ökofeminism (uurib soolise võrdõiguslikkuse ja keskkonnakaitse probleemide seoseid) ja postmodernistlik õiguskriitika (kirjandusteaduse arengutest mõjutatud õiguse kriitika). Samuti on muljetavaldav hulk kriitilise õigusteaduse stiilis artikleid ilmunud viimasel kahel kümnendil võrdlevat ja rahvusvahelist õigust käsitlevates väljaannetes.

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]