Kontinentaalne õigussüsteem
Kontinentaalne õigussüsteem (ehk rooma-germaani ehk mandrieuroopa õigussüsteem; inglise keeles civil law) on levinuim maailmas, eelkõige omane Mandri-Euroopa ja Ladina-Ameerika maadele ning Louisiana osariigile Ameerika Ühendriikides ja Quebeci provintsile Kanadas. Kontinentaalse õigussüsteemi elemente leidub Lõuna-Aafrika Vabariigis, Mauritiusel, Šoti õiguses ja Filipiinidel.[1]
Kontinentaalset õigussüsteemi peetakse seadusõiguseks, milles õigus jaguneb era- ja avalikuks õiguseks ning esmane allikas õiguse leidmiseks on seadus, sest õigus sisaldub seadustes. Kohtupraktika on teisejärguline. Kontinentaalses õiguses taanduvad õiguse allikad lõppastmes nii seadus- kui tavaõiguseks (ius scriptum).[2]
Kontinentaalne õiguskultuur tugineb eelkõige loomuõigusele ja positivismile. Positivism avaldub õiguskorra normatiivsuses; õigus keelab, lubab või kohustab.[3]
Alged[muuda | muuda lähteteksti]
Kontinentaalse õigussüsteemi õiguse alged tulenevad klassikalise Rooma õiguse põhimõtetest ja keiser Justianus I Corpus iuris civilis'est. Corpus iuris civilis oma kompaktsusega oli meelepärane valitsejale, tunnustas tugevat keisrivõimu, aga sisaldas ka rohkelt vastuolus olevaid erisätteid, mis võimaldasid laialdast rakendamist.[4] Roomas polnud algselt tavad seotud õigusliku sunniga, kuid riigi tekkimisel asendus tava tavaõigusega, mille riik sanktsioneeris ning mille täitmist tagas riik sunnivõimu abil.[5]
Euroopas formeerus kontinentaalne õigussüsteem 19. sajandil, millest on kujunenud välja üldise õiguse perekond (ius commune). Esikohal on õigluse ja moraali nõuetekohased õigusnormid.[5]
Kontinentaalse õigussüsteemi tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Loomuõigusest tulenevalt tekkisid kodifikatsioonid nagu Code civil des Français ehk Prantsuse tsiviilseadustik, mille ülimaks autoriteediks on loodusõigus.[6] Kodifikatsioonid on kontinentaalsele õigussüsteemile omased. Need on kirjalikku kogumikku kogutud seaduse põhimõtted ja õigused koos seletusega peamistest toimivatest õigusmehhanismidest. Põhikirja või kohtupraktika loetelu asemel on üldpõhimõtted sätestatud õigusnormidena.[7] Erinevalt common law'st lahendatakse kontinentaalses õigussüsteemis juhtumeid koodeksisätete alusel, kaasuse haaval, sealjuures viitamata teistele teemakohastele kohtulahenditele.[8]
Alarühmad[muuda | muuda lähteteksti]
Termin civil law on kasutusel ingliskeelsetes riikides, koondamaks jus commune traditsioonijärgseid õigussüsteeme. Kontinentaalse õigussüsteemi saab praktikas jagada nelja rühma.
- Prantsusmaa tsiviilõigus: Prantsusmaa, Beneluxi riigid, Itaalia, Hispaania ja nende endised kolooniad.
- Saksa tsiviilõigus: Saksamaa, Austria, Horvaatia, Kreeka, Šveits, Türgi, Portugal, Lõuna-Korea, Jaapan, Hiina.
- Skandinaavia tsiviilõigus: Taani, Rootsi, Norra, Soome ja Island.
- Hiina õigus: segu tsiviilõigusest ja sotsialistlikust õigusest.
Euroopa Liidu Kohus toetub civil law'le (lepingutel põhinev), kombineerides seda olulise kohtupraktikaga.
Näited[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsusmaa[muuda | muuda lähteteksti]
Prantsuse õigus kuulub vabalt määratletud kontinentaalõiguslikku süsteemi ning põhineb peamiselt õigusseadustikel ja põhikirjal, samuti on kohtupraktikal võrdlemisi oluline roll. Suur tähtsus on Prantsuse tsiviilseadustikul ehk Code civil des Français, mis on inspireerinud mitmeid Euroopa ja muu maailma tsiviilseadustikke. Prantsusmaa õigus jaguneb eraõiguseks (droit privé) ja avalikuks õiguseks (droit public), nagu on omane kontinentaalsele õigussüsteemile.[9]
Quebeci provints Kanadas[muuda | muuda lähteteksti]
Quebec on ainus piirkond Kanadas, kus tsiviilasju reguleerib Prantsusmaa pärandist tulenev kontinentaalne õigus. Avalik õigus, kriminaalõigus ja muud föderaalseadused on reguleeritud vastavalt Kanada common law'le.
Louisiana osariik Ameerika Ühendriikides[muuda | muuda lähteteksti]
Louisiana osariigi seadus põhineb mitmekesisel allikate kogumil. Eraõigusel on palju kontinentaalse õiguse iseloomujooni, inspireerituna Prantsuse ja Hispaania õigusest ning mõistagi Rooma õigusest.[10]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Saint: Security Sector Development
- ↑ Narits, R. (2004). lk 68.
- ↑ Narits, R. (2004). lk 63.
- ↑ Narits, R. (2004). lk 53-57.
- ↑ 5,0 5,1 Kaugia, S. (2002). Õigusnormide kohast eri kultuuriruumides. – Riigikogu Toimetised. Nr 6. Tallinn: Riigikogu Kantselei. [1] (15.10.2020)
- ↑ Narits, R. (2004). lk 59.
- ↑ Neubauer, David W., and Stephen S. Meinhold. Judicial Process: Law, Courts, and Politics in the United States. Belmont: Thomson Wadsworth, 2007, lk. 28.
- ↑ Reynolds, Thomas H. (1998). "Introduction to Foreign and Comparative Law", lk 59.
- ↑ Boyron, Sophie; Whittaker, Simon (2008-03-27). "Legal Procedure". Principles of French Law. Oxford University Press.
- ↑ Parise, Agustín (2014). "Private Law in Louisiana: An Account of Civil Codes, Heritage, and Law Reform". In César Rivera, Julio (ed.). The Scope and Structure of Civil Codes. Springer, lk 434.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Narits, R. (2004). Õiguse entsüklopeedia. Tallinn: Juura, lk 53-57, 59, 63, 68.