Kiropraktika

Allikas: Vikipeedia

Kiropraktika on alternatiivse manuaalmeditsiini haru, mis tegeleb neuro-motoorse süsteemi raviga ennekõike selja ja kaelavaevuste puhul.

Dr. Allan Oolo tutvustas kiropraktika ravimeetodit Eestis esmakordselt 1993. aastal.

Kiropraktikast Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiropraktik arsti elukutsega said eestlased esmakordselt tutvuda 1993. aastal, kui Eesti päritolu Kanada kiropraktik arst dr.Allan Oolo tutvustas kiropraktiktillist ravimeetodit spordimeditsiini kliinikus Pirital. Üheksakümnendatel aastatel oli kiropraktiku elukutse meditsiinierialadest populaarsuselt maailmas teisel kohal, kuid Eestis polnud tol ajal mitte ühtegi litsenseeritud kiropraktikut, kuigi manuaalteraapiat kohati praktiseeriti. Seega võib nimetada dr. Oolot kiropraktika ametlikuks maaletoojaks Eestis. Juba siis oma esimesel ametlikul kohtumisel Eesti tervishoiuministriga juhtis dr.Oolo tähelepanu seadustada Eesti riiklikus tervishoiusüsteemis kiropraktikute tegevus nii nagu see on sätestatud USAs, Kanadas ja 40 riigis üle kogu maailma. 2006. aastal moodustati Eesti Manuaalmeditsiini ja Kiropraktika Selts.

Kes on kiropraktik arst?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiropraktik arst (DC) on üldarsti kvalifikatsiooniga ja kasutab oma töös patsientidega väga spetsiifilisi manuaalteraapia tehnikaid, mida õpitakse kiropraktika kolledzites. Kiropraktik arsti kraad DC, annab õiguse kasutada liidet dr. Kuigi kiropraktika arstidel on õigus kasutada eesliidet "Dr", koos kraadinimetusega "DC", ei ole kiropraktik arstide kraadinimetus samatähenduslik meditsiinidoktori kraadiga ja nad ei või osutada kliinilise meditsiini teenuseid. Kiropraktik arstide ja kiropraktikute tegevusstandardid on sätestatud 2005. aastal Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt http://apps.who.int/iris/handle/10665/43352 , koostöös Maailma Kiropraktikute Föderatsiooni (WFC) ja Euroopa Kiropraktikute Liiduga (ECU). WHO poolt on sätestatud nii haridus kui ka eksamitasemed, mida kiropraktika arstid peavad läbima.Õppeprogramm on sama, mis üldarstidel. Kiropraktikale spetsialiseerudes õpitakse süvenenumalt MRI, röntgendiagnostikat ja manuaalteraapia tehnikaid. Kiropraktik arstidel on õigus ja oskus haigusseisundeid diagnoosida ja vajaduse korral saata patsient edasi eriarsti juurde. Nii Ameerika Ühendriikides kui Kanadas pöördutakse närvi, lihas või luustikuga seotud terviseprobleemide korral esmalt kiropraktik arsti vastuvõtule. Kiropraktikud on keskendunud kaela ja seljaprobleemidele ja ennekõike mitte kirurgilisele ja looduspõhisele ravile. Diagnoosimisoskus on kiropraktik arsti koolituses väga oluline, sest mõningatel juhtudel viitab seljavalu teistele haigusseisunditele nagu tuberkuloos, kopsuvähk ja sapiteede haigused. Enne kaelamanipulatsioonide sooritamist peab arst olema võimeline diagnoosima, kas patsiendil on probleeme arterite ja ajuvereringe häiretega. Mis puudutab peavalusid, migreene ja kroonilisi peavalusid, siis need on dr. Oolo isikliku praktika kinnitusel 90 protsendi ulatuses kiropraktiliste võtetega täielikult ravitavad.

Kes tohivad teha kaela ja lülisamba manipulatsioone ja osutada kiropraktilist terviseteenust?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viidates WHO ja teiste rahvusvalistele akadeemilistele regulatsioonidele ei ole Eestis koolitatud füsioterapeudid saanud kiropraktikutele vastavaid kutseoskuseid, mis lubaks neil praktiseerida kaela ja lülisamba manipulatsioone. Füsioterapeut ei tohi end nimetada kiropraktikuks ja osutada kiropraktilisi terviseteenuseid. Kui kliinik reklaamib kiropraktika teenust, kuid füsioterapeut ei oma WHO standarditele vastavat kvalifikatsiooni, siis on tegemist mitte kvaliteetse raviteenuse osutamisega vaid kasumi teenimisega. Riikides, kus on sätestatud kutsealased regulatsioonid, kuulub selline tegevus distisplinaarkaristuse alla. Ainult kiropraktik arstil DC on õigust anda kompetentset kiropraktilist raviteenust. Isehakanud kiropraktiku poolt sooritatud lülisamba manipulatsioon võib põhjustada insulti, luumurdusid, selgroolülide väljasopistusi ja närvikahjustusi. Tasub uurida, kas arsti diplomid on õigusjärgsed. On oluline teada ka seda, et Venemaal pole ühtegi WHO standardite järgi kvalifitseetitud kiropraktilist õppeasutust. Kui kiropraktik on saanud oma kutseoskused akrediteerimata kolledzitest, mis ei ole ära toodud WHO nimekirjas, siis tohib ta töötada ainult nendes riikides, kus puuduvad regulatsioonid kiropraktika kui meditsiiniteenuse kohta. Seega kui meditsiinitudeng on huvitatud kiropraktiku elukutsest on soovitatav valida akrediteeritud kiropraktika kolledz. Kõik kiropraktika kolledzid, mis omavad õigust koolitada ja anda välja kiropraktik arsti kutsetunnistust on ära toodud WHO kolledzite nimekirjas. Eesti on hetkel vaid kolm kiropraktik arsti, kelle kutsetunnistus vastab WHO, WFC ja ECU standarditele.

Ravitavad haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kiropraktikutel tuleb sageli ravida tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste vaevustega patsiente, kes kaebavad peavalu, valutavate liigeste, kaelavalu, alaseljavalu ja ishiase üle. Nad ravivad ka osteoartriiti, lülisamba haigusi, mis seotud diskiprobleemidega, karpaaltunnelisündroomi, tendoniiti, nikastusi ja väänamisi. Kuid haiguste loetelu, mida kiropraktika arstid suudavad ravida, ei piirdu vaid tugi- ja liikumiselundite neuroloogiliste häiretega. Kiropraktikuid on koolitatud ka järgmiste tõbede ravimiseks: erinevad allergiad, astma, seedehäired, keskkõrvapõletik (mitte mädane). Peale uusi uuringuid laieneb ravi ka teistele haigustele.

Kiropraktika filosoofia ja ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selle kutseala esindajad usuvad eelkõige ravi looduslikesse ja konservatiivsetesse meetoditesse. Kiropraktika arstid suhtuvad sügava lugupidamisega inimkeha isetervenemise võimesse, ilma et kasutatks medikamente või sekkutaks kirurgiliselt. Need arstid pööravad suurt tähelepanu lülisamba ehitusele, funktsioonidele ning biomehaanikale; selgroo mõjule tugi- ja liikumiselundite ja närvisüsteemi töös ning sellele, millist osa seosed etendavad nende süsteemide häireteta funktsioneerimises tervise säilitamise või taastamise käigus. Kiropraktik on arst, kes tegeleb haiguse ravimise ja ennetamisega ning tervishoiu edendamisega ja kelle eesmärgiks on saavutada patsiendi hea tervis. Ajalugu Ajas tagasi minnes ja jõudes kirjalike ülestähenduste algusesse, jõuame ka kiropraktilise ravi juurteni. Kirjalikes dokumentides, mis pärinevad Hiinast ja Kreekast ning on kirja pandud aastatel 2700 eKr ja 1500 eKr, mainitakse selgroo manipulatsiooni ning teatud võtteid alajäsemetega, vähendamaks alaselja valu. Kreeka arst Hippocrates, kes elas aastatel 460-357 eKr, avaldas samuti kirjutisi, milles andis üksikasjaliku ülevaate kiropraktilise ravi tähtsusest. Ühes oma kirjutises väidab ta: „Õppige tundma selgroogu, kuna see on vajalik paljude haiguste ravimiseks”. Ühendriikides hakkas lülisamba manipulatsiooni praktiseerimine hoogu võtma 19 saj lõpus. Aastal 1895, Davenportis, Iowa osariigis, pani Daniel David Palmer aluse kiropraktiku kutsealale. Palmer luges põhjalikult oma aja meditsiiniväljaandeid ning tal olid laialdased teadmised maailmas toimuvast arengust anatoomia ja füsioloogia vallas. Aastal 1897 rajas Daniel David Palmer kiropraktika kooli, mis on jätkuvalt üks väljapaistvamaid kiropraktika kolledžeid riigis. Kahekümnenda sajandi jooksul saavutasid kiropraktika arstid kõigis viiekümnes osariigis ametliku tunnustuse. Kiropraktiku elukutse jätkuv tunnustamine Ühendriikides on viinud kiropraktilise ravi üha kasvava toetuseni kõikjal maailmas. Kogu maailmas esile kerkinud uurimused on andnud uskumatult mõjusaid tulemusi, mis on muutnud ja kujundanud arusaamu kiropraktilisest ravist. Aastal 1979 ilmunud ettekanne „Kiropraktika Uus-Meremaal” oli kiropraktika kui tõhusa ravi kindel toetaja ning aitas kaasa teiste meditsiiniharude koostööle kiropraktilise raviga. Kanadas 1993. aastal ilmunud Manga uurimuses vaadeldi kiropraktilise ravi majanduslikku tasuvust. Uurimusest järeldus, et see raviviis säästab aastas sadu miljoneid dollareid töövõimetusmaksudelt ja otsestelt tervishoiukuludelt. Kiropraktika arstidest on saanud mitte-invasiivse ravivaldkonna pioneerid, kes propageerivad teaduspõhiseid lähenemisviise mitmesugustele haigustele. Jätkuv pühendumine kiropraktilistele uuringutele võib viia uute avastusteni, mis aitavad tulevikus haigusi ennetada ja nendega võidelda.