Kiindumussuhe

Kiindumussuhe on lapse ja vanema vaheline suhe, mille käigus laps otsib füüsilist lähedust, tajub kindlust ja turvatunnet.

Kiindumussuhte eesmärk on pakkuda lapsele tunnet, et ta on hoitud ja armastatud. Kiindumussuhtel on tähtis roll esimesel eluaastal, sest siis kujuneb välja lapse suhe vanemaga, tekivad usaldus ja kindlus. Kiindumussuhe mõjutab edaspidiseid suhteid lapsena, noorukieas ja täiskasvanuna. Lapse emotsionaalsete vajaduste eest järjepidevalt hoolitsemine mõjutab tema aju arengut.

Kiindumussuhe liigitatakse nelja kategooriasse: turvaline, ambivalentne, vältiv ja kaootiline kiindumussuhe.

Turvaline kiindumussuhe

Laps, kelle vajadused on õigel ajal ja sobivalt rahuldatud, tunneb oma vanema suhtes turvalist kiindumussuhet. See kinnitab lapsele, et stressiolukorras, ohu või ebamugavustunde korral on lapsevanem alati olemas ja pakub vajalikku abi. Turvaliselt kiindunud laps tahab oma vanemaga koos õppida ja maailma avastada. Laps tahab olla oma vanema lähedal, tunneb end tema juures mugavalt ja turvaliselt.

Ambivalentne kiindumussuhe

Ambivalentses kiindumussuhtes puudub lapsel vanema suhtes kindlustunne, sest täiskasvanu käitub lapse jaoks ettearvamatult. Vanem vastab lapse vajadustele lühikese ajaperioodi jooksul erinevalt, jättes ta kas hooletusse või pingutab hoolitsusega üle. Lapsel on vanema kaotuse ees hirm ning seetõttu otsib laps temalt pidevat tähelepanu, käitudes arusaamatult (nutuhood ja vihapursked). Vanemast lahusolek põhjustab meeleheidet ja pidevat muretsemist selle üle, millal vanem tagasi tuleb. Lapsevanema lähedus tekitab lapses vastakaid tundeid: rahulolu või hirmu, rõõmu või agressiivsust.

Vältiv kiindumussuhe

Vältivas kiindumussuhtes on laps harjunud sellega, et tema vajadustele vastatakse hilinemisega või mitte nii, nagu laps seda vajab. Lapse emotsionaalsed ja füüsilised vajadused rahuldatakse siis, kui vanem seda vajalikuks peab, lähtumata lapse vajadusest või soovist. Mõningatel juhtudel võib vanem lapse eest hoolitseda vaid osaliselt – näiteks rahuldatakse tema füüsilisi vajadusi regulaarselt, aga puudub emotsionaalne lähedus. Esimesel eluaastal õpib laps oma vajadusi mitte väljendama ja väldib emotsionaalset sidet enda ja vanema vahel. Mõningatel juhtudel hakkab laps distantsi pidama, et mitte tunda pidevat pettumist. Distantsi hoidmine on lapsele emotsionaalselt väga kurnav.

Kaootiline kiindumussuhe

Kaootilises kiindumussuhtes puudub lapse ja vanema vahel kindel käitumismuster. Seda tüüpi kiindumussuhe kujuneb, kui suhtes on vägivalda, vanem käitub ettearvamatult või suhtlus puudub üldse. Näitena võib tuua asenduskodu lapsed või lapsed, kes on pikalt olnud vanema juurest eemal (näiteks laps viibib pikalt haiglaravil). Üldiselt seda tüüpi kiindumus ilmneb riskilastel ja nendel, kelle vanemad kannatavad oma mineviku traumaatilise sündmuste või vaimsete haiguste all.

Kiindumushäire

Kiindumushäireks peetakse seda, kui kiindumussuhtes olevad negatiivsed mõjud tekitavad lapses emotsionaalseid ja sotsiaalseid tõrkeid. Kiindumushäirega lastel on väiksem suutlikkus emotsionaalselt ja sotsiaalselt reageerida rahulikult ja ootuspäraselt. Lastel, kes pole saanud esimeste eluaastate jooksul piisavalt hoolitsust, ilmneb aja jooksul mitmeid käitumisprobleeme. Eristatakse kahte tüüpi käitumishäiret:

·       Antisotsiaalne käitumine lapsepõlves

Lapse käitumine on agressiivne, vägivaldne ja impulsiivne. Tal on keeruline õppida sotsiaalselt käituma ning ta ei oska sotsiaalsetest kogemustest vajalikku enda jaoks välja selekteerida. Karistused ja piirangud ei mõju, sest ta ei suuda näha enda käitumises vigu, pigem süüdistab teisi. Laps võib tahtlikult teha haiget endast nõrgematele või loomadele. Tal võib puududa võime tunda süütunnet või kahetsust. Tihti esineb ka võitle/põgene/kangestu- käitumine.

·       Kriitikavaba kiindumuskäitumine

Lapse käitumine uute tutvuste ja võõraste suhtes on liiga usaldav. Ta käitub nende suhtes meeldivalt ja usaldusväärselt. Kiindumuskäitumine on ebaküps. Laps ei oska emotsionaalselt eristada võõraid või tuttavaid täiskasvanuid ning käitub juhuslike kontaktide suhtes pealetükkivalt ehk kleebib end külge. Tema suhted teistega on üldiselt lühiajalised ja jäävad pinnapealseteks.

Mõlema käitumishäire ühine tunnus on see, et nad ei oska luua armastavaid ja abistavaid suhteid. Sotsiaalsed oskused nagu mängimine, rühmatööd ja õppimine on raskendatud. Koos käitumishäirega võivad ilmneda posttraumaatilise stressi häire, aktiivsus-ja tähelepanuhäire ning postinstitutsionaalne autistlik sündroom.

Teaduslikud uuringud

Kiindumussuhte teooria töötati välja 1950. aastatel. Sellele pani aluse psühholoog ja psühhiaater Edward John Mostyn Bowlby koostöös teadlase Mary Ainsworthiga. Bowlby uuris, millised tagajärjed võivad kaasneda turvalise vanema lapse suhte puudumisega.

Bowlby kasutas C. H. Waddingtoni arengumudelit, et selgitada, kuidas varajane kiindumus on seotud hilisema arenguga. Mudeli põhjal annab varases lapsepõlves kogetu märku täiskasvanu eas. Leiti, et ebakindlus imikueas ja varases lapsepõlves on hilisema psühhopatoloogia riskitegur.

Kiindumusteooria uuringud on selgelt näidanud, kui oluline on lapse arenguks side vanematega. Paljud vanemad hakkavad lapsevanemateks ebapiisavate teadmistega lapse arengust ja neil puuduvad olulised teadmised vanema ja lapse vahelise emotsionaalse sideme kohta. Koolides puudub peaaegu igasugune vanemaharidus tulevastele lapsevanematele. Teadlased ja haridustöötajad peaksid tegema koostööd, et välja töötada tulevaste lapsevanemate õppekavad, mida saaks rakendada keskkooli- ja ülikoolihariduse osana.