Kere (ehitis)
Kere (ka keres ja keri) oli ajutine kalurionn, mida talvisel noodapüügil kasutasid põhiliselt Peipsi kalurid[1].
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis oli kere tuntud hiljemalt 17. sajandist, Põhja-Euroopas oli see juba varemgi laialdaselt levinud[2].
Suurus[muuda | muuda lähteteksti]
Kere oli väike neljakandiline harikatusega ehitis, kõrgusega 2–3 meetrit, põrandapinnaga 4–9 m2. Kere suurus sõltus sellest, kas seda kasutasid võrgumehed või suurem hulk püüdjaid.
Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]
Palkidest või lattidest ehitati onni tugiraam, seinte ja katuse kate oli puukoorest, hiljem ka laudadest. Põrandaks olid lahtised lauad, õled või hein jää peal. Ehitisel oli uks ja üheruuduline klaasaken, sees oli väike ahi, mille plekk-korsten pandi läbi seina või katuse. Katuse all oli õrs riiete kuivatamiseks. Tuleasemeks oli liiva või mullaga täidetud laudkast ehk patsas[1].
Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kered ehitati valmis maal ja püügihooaja algul veeti need regede või jalastega järvejääle, kus nad paiknesid reas, jättes vahed hobuste ja varustuse tarvis. Püügi vaheaegadel süüdati sees lõke, mis andis sooja. Kala keedeti õrre külge riputatud pajas. Püügihooaja lõpul veeti kered kaldale tagasi[2].
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Arvi Ränk. Eesti etnograafia sõnaraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 1996. Lk 58
- ↑ 2,0 2,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 80