Kasutaja arutelu:Georgi Majas/Tuumafüüsika

Aitäh artikli eest. Juba põgus guugeldamine näitab aga, et oled (vähemalt juhtlõigu) teksti erinevatest allikatest maha kirjutanud. See on plagiaat, mis ei ole lubatud! Palun esita enda tekst, mida võiksin põhjalikumalt kommenteerida. MPilvik (arutelu) 11. oktoober 2013, kell 18:40 (EEST)

Kuna ütlesid, et täiendasid juba varem olemasolevat artiklit ning plagieeritud osa pärines sealt, siis las see praegu olla, ehkki hiljem võiks selle ümber kirjutada. Pean tunnistama, et sinu artiklit ei olnud lihtne kohandada, seepärast vabandust, et pisut kauem aega läks. Samuti on vägagi võimalik, et parandasin midagi sisuliselt valeks. Sellepärast võiksid enne artikli ülespanemist seda veel mõnele kursusekaaslasele lugeda anda. Sellegipoolest väga tänuväärne töö, kuna oled tõlkimiseks võtnud päris pika ja põhjaliku ingliskeelse artikli. Tore, et olid lisanud artiklile ka miinimumist enam struktuurielemente.

• Alapeatükkide pealkirjad ei tohiks nii paksus kirjas olla, vaata see üle. Vajadusel võta eeskujuks mõni olemasolev Vikipeedia artikkel, nt https://et.wikipedia.org/wiki/Hall_nulg.
• Juhtlõiku on miskipärast jäänud ilmselt sinu enda kommentaar "Juhuslikult panin selle artikli üles", mis tuleks sealt ära kustutada.
• Kui oled ise määranud artiklile kategooriad, siis jälgi, et ingliskeelsete kategooriate asemel paneksid sinna eestikeelsed.
• Ka tuumafüüsika uuringud andsid voimalusi kasutada seda paljudes teistes alades. Näiteks, nukleaarmeditsiin, magnetresonantstomograafia, ioonlegeerimine materjaliteduses, radiosüsiniku meetod geoloogias ja arheoloogias.

"Tuumafüüsika uuringud andsid võimalusi kasutada seda aga ka paljudes teistes valdkondades, näiteks nukleaarmeditsiinis, magnetresonantstomograafias, materjaliteaduses ioonlegeerimise puhul, geoloogias radiosüsiniku meetodi juures ning ka arheoloogias."

• Osakestefüüsika haru arenenud tuumafüüsikast ja tavaliselt seda õpetatakse tihedalt tuumafüüsikaga.

"Tuumafüüsikast on arenenud välja osakestefüüsika haru."

• Tuumafüüsika ajalugu nagu distsipllin hakkab erinema aatomifüüsikast siis kui aastal 1896 Henri Becquerel avastas radioaktiivsust

"Tuumafüüsika kui distsipliini ajalugu hakkas erinema aatomifüüsikast aastal 1896, mil Henri Becquerel avastas radioaktiivsuse."

• Sel ajal ta uuris fosforetsents uraani soolas

"Sel ajal uuris ta fosforestsentsi uraanisoolades"

• Aasta hiljem elektroni avastamine J.J.Thomsonina oli märk selleks, et aatomis on sisene struktuur.

"Aasta hiljem näitas J. J. Thompsoni elektroni avastamine seda, et aatomis on sisemine struktuur."

• 20 sajandi piiril oli aktsepteeritud aatomi J. J. Thomsoni “rosinakeeks” mudel.

"19. ja 20. sajandi vahetusel oli aktsepteeritud aatomi mudel J. J. Thomsoni "rosinasaia" mudel."

• Selles mudelis aatom oli suur positiivselt laetud kera mille sees olid sisse kinnitatud väiksed negatiivselt laetud elektroonid. sajandi piiril füüsikud avastasid ka kolm radiatsiooni tüüpe, mida nad nimetasid alfa-, beeta- ja gamma- radiatsiooniks.

"Selles mudelis oli aatom suur positiivselt laetud kera, mille sisse olid kinnitunud väiksed negatiivselt laetud elektronid. Sajandivahetuseks olid füüsikud avastanud ka kolme tüüpi kiirgust, mille nad nimetasid alfa-, beeta- ja gammakiirguseks."

• Aastal 1911 Otto Hahn ja Jaes Chadwick teostasid eksperemente, mis avastasid, et beetalagunemise spekter on pigem pidev kui diskreetne. Ehk, elektronid lahkusid aatomist energia diaposooniga, mitte energia diskretse väärtusega mis oli jälgitud gamma- ja alfa- lagunemistes. Sel ajal see oli probleem tuumafüüsika jaoks, sest et see näitas, et energia ei säili sellistes lagunemistes.

"Otto Hahn ja James Chadwick avastasid 1911. aastal oma eksperimentide käigus, et beetalagunemise spekter on pigem pidev kui diskreetne. Teisisõnu lahkusid elektronid aatomist energia diapasooniga, mitte diskreetsete väärtustena, nagu oli täheldatud gamma- ja alfalagunemiste kohta. Sel ajal oli see tuumafüüsika jaoks probleem, sest see näitas, et energia ei säili sellistes lagunemistes."

• Aastal 1907 Ernest Rutherford publitseeris “Radiation of the α Particle from Radium in passing through Matter." Pärast Hans Geiger ja Rutherford laiendasid seda eksperemendi lastes alpha osakeseid läbi õhu, alumiiniumi, fooliumi ja kulda lehe. Suurem töö publitseerisid Geiger ja Ernest Marsden aastal 1909 ja veel suurem töö publitseeris Geiger aastal 1910. Aastatel 1911-2 Rutherford käis Royal Society juures selleks, et seletada eksperemente ja esitada uue aatomituuma teooriat, nagu meie praegu seda aru saame.

"Aastal 1907 avaldas Ernest Rutherford artikli "Radiation of the α Particle from Radium in passing through Matter", milles rääkis …. (SIIA EESTIKEELNE SELETUS!). Hiljem laiendasid Rutherford ja Hans Geiger seda eksperimentidega, milles nad lasksid alfa-osakesi läbi õhu, alumiiniumi, fooliumi ja kuldplaatide. Suurema töö avaldasid Geiger ja Ernest Marsden aastal 1909 ja veel suurema Geiger aastal 1910. Aastatel 1911-1912 käis Rutherford Londoni Kuningliku Seltsi juures selleks, et seletada oma eksperimente ja esitada uue aatomituuma teooriat sellisena, nagu me seda nüüd tunneme."

• Tähtsaim eksperiment enne seda esitamist toimus aastal 1910 Manchesteri Ülikoolis. Ernest Rutherford meeskond teostasid tähelepanuväärne eksperemendi, milles Hans Geiger ja Ernest Marsden tema järelevalve all tulistasid alfaosakesi (heeliumi tuumad) peenikesse kulda fooliumisse. Rosinakeks mudel prognoosis , et kulda fooliumisest välja tulnud alfaosakeste trajektoorid peavad olema vääga kergelt kõverdatud. Rutherfordile tuli idee instrukteerida tema meeskonda otsida midagi mis teda tegelikult väga vapustas. Mõned osakesed hajutasid väga suurte nurkade all ja mõnikord isegi tagasisuunas. Ta sarnastas seda paberisse kuuli tulistamisega ja selle põrkamisega tagasi. See avastus, alustades Rutherfordi andmete analüüsiga aastal 1911, lõpuks viis Rutherfordi aatomimudeliseks, mille järgi aatomis on väga väike ja väga tihe tuum mis sisaldab peaegu kogu massi ja koosneb positiivselt laetud osakestest (neutroon oli veel tundmatu) . Elektronid olid aga varjatud tuumas nii et laeng oleks balanseeritud. Näiteks, selles mudelis lämmastik-14 koosneb tuumast milles on 14 protone ja 7 elektrone (Kokku 21 osakest) ja tuuma ümber olid veel 7 elektronid.

"Tähtsaim eksperiment enne uue teooria esitamist toimus aastal 1910 Manchesteri Ülikoolis. Ernest Rutherfordi meeskond tegid tähelepanuväärse eksperimendi, milles Hans Geiger ja Ernest Marsden tulistasid alfaosakesi (heeliumi tuumasid) õhukese kuldplaadi pihta. Thomsoni mudel prognoosis, et kuldplaadist välja tulevate alfaosakeste trajektoorid peavad olema väga kergelt kõverad. Rutherfordile tuli idee lasta oma meeskonnal otsida midagi, mis teda tegelikult väga vapustas: mõned osakesed hajusid väga suurte nurkade all ja mõnikord isegi vastassuunas. Ta tõi paralleeli paberisse kuuli tulistamisega ning selle tagasipõrkamisega. See avastus, alates Rutherfordi andmete analüüsist aastal 1911, viis sellise Rutherfordi aatomimudelini, milles aatomil on väga väike ja väga tihe tuum, mis sisaldab peaaegu kogu selle massi ja koosneb positiivselt laetud osakestest (neutron oli veel tundmatu). Tuuma laengu tasakaalustamiseks olid seal ka elektronid. Näiteks koosneb selles mudelis lämmastik-14 tuumast, milles on 14 prootonit ja 7 elektroni (kokku 21 osakest), ja tuuma ümber oli veel 7 elektroni."

• Rutherfordi mudel töötas päris hästi aastani 1929 kui Franco Rassetti California Tehnoloogiainstituudis viis tuumaspinni uuringuid. Aastal 1925 oli juba teatud, et prootonidel ja elektroonidel on spinn 1/2 ja sellega Rutherfordi mudelis lämmastiku-14 jaoks 20 tuumaosakestest 21-st peaksid olema paaris selleks, et kustutama üksteise spinni ja viimane paaritu osakene peaks määrama tuumaspinni mis on 1/2. Rassetti aga avastas, et lämmastiku-14 spinn on 1.

"Rutherfordi mudel töötas päris hästi kuni aastani 1929, mil Franco Rassetti viis California Tehnoloogiainstituudis läbi tuumaspinni uuringud. Aastal 1925 oli juba teada, et prootonitel ja elektronidel on spinn 1/2 ja Rutherfordi lämmastik-14 mudelis peaksid 21 tuumaosakesest paaris olema 20, selleks et kustutada üksteise spinni. Viimane paaritu osake oleks pidanud määrama tuumaspinni, milleks on 1/2. Rassetti avastas aga, et lämmastik-14 spinn on 1."

• Aastal 1932 James Chadwick mõistas, et radiatsioon, mida uurisid Walther Bothe, Herbert L. Becker, Irène ja Frédéric Joliot-Curie, tegelikult tekkis neutraalse osakeste tõttu, mille mass on peaaegu sama nagu prootonil. Ta nimetas seda osakest neutroniks (pärast Rutherfordi selle osakeste vajaduse ettepaneku ). Samal aastal Dmitri Ivanenko pakkus, et neutron on ½ spinn osakene ja tuum sisaldab neutrone selleks, et seletada massi mitte ainult prootoni põhjal. Ka ta pakkus, et tuumas ei ole elektrone. Neutroni spinn kohe lahendas lämmastiku-14 spinni probleemi, ehk selles mudelis mõlemad üks paaritu prooton ja üks paaritu neutron soodustasid spinnid ½ ühele suunale ja sellega kogu spinn on 1.

"Aastal 1932 mõistis James Chadwick, et kiirgus, mida uurisid Walther Bother, Herbert L. Becker, Irène ja Frédéric Joliot-Curie, tekkis tegelikult neutraalsete osakeste tõttu, mille mass on peaaegu sama kui prootonil. Ta nimetas seda osakest neutroniks (pärast Rutherfordi tähelepanekut sellise osakese vajalikkuse kohta). Samal aastal pakkus Dmitri Ivanenko välja, et neutron on ½ spinniga osake ja tuum sisaldab neutrone selleks, et seletada massi mitte ainult prootonite põhjalt. Ta arvas ka, et tuumas ei ole elektrone. Neutroni spinn lahendas kohe lämmastik-14 spinni probleemi, kuna selles mudelis andsin nii üks paaritu prooton kui ka üks paaritu neutron ½ spinni samas suunas, mistõttu koguspinn on 1."

• Neutroni avastamisega, teadlased lõpuks võisid arvutama seoseeneergia fraktsioon mis iga tuum omandas, võrreldes tuuma massi prootoni ja neutroni massidega. Erinevused tuuma masside vahel olid välja arvutatud sellel viisil - kui tuuma reaktsioonid olid mõõdetud - leiti kokku leppida Einsteini massi ja energia ekvivalentsuse arvutamistega kõrge täpsusega (1 % piiril).

"Pärast neutroni avastamist võisid teadlased hakata lõpuks arvutama iga tuuma seoseenergia osa, võrreldes tuuma massi prootoni ja neutroni massidega. Sellisel viisil arvutati välja erinevused tuuma masside vahel ja kui tuumareaktsioonid olid mõõdetud, leiti, et need erinevused sobivad väga täpselt Einsteini arvutustega massi ja energia ekvivalentsusest."

• Proca'i bosoni välise massiivse vektori võrrandid –> Proca bosoni välja massiivse vektori võrrandid
• Alexandru Proca oli esimene kes välja arendas ja esitas bosoni välise massiivse vektori võrrandeid ja mesonite välise tuumajõudest teooria. Ja neid võrrandid olid tuntud Wolfgang Paulile.

"Alexandru Proca oli esimene, kes arendas välja ja esitas bosoni välja massiivse vektori võrrandeid ja mesonite välja tuumajõudude teooria."

• Yukawa'i meson postuleeritud tuuma sidumist seletamiseks –> Yukawa mesoni postuleerimine tuumade sidumise seletamiseks
• Aastal 1935 Hideki Yukawa pakkus välja esimest tähendusrikas tugeva jõudu teooriat selleks, et seletada kuidas tuum on kokku hoitud. Yukava interaktsioonis virtuaalne osakene, mida pärast hakkati nimetama mesoniks, vahendab jõudu kõikide nukleoonide vahel. See jõud seletas miks tuumad ei lagundanud prootonite tõukamise tõttu ja ka andis seletuse miks ligitõmbaval tugeval mõjul on väiksem ulatus kui elektromagneetiline eemaletõukamisel prootonite vahel. Pärast pi mesoni osakese avastamine näitas, et sellel on Yukawa osakese omadused. Yukawa dokumendidega kaasaaegne aatomimudel oli täielik. Aatomi tsenter sisaldab tihe kera prootonidest ja neutroonidest, mis on kokku hoidud tugeva jõudu abil kui kera on mitte väga suur. Ebastabiilne tuumad võivad läbi tegema alfa lagunemist, milles nad emiteerivad energilist heeliumi tuuma, või beta lagunemist, milles vabaneb elektron või positron. Pärast ühe lagunemise resultatiivne tuum võib jätta ergastatud seisundis ja sellel juhul see laguneb kõrg energeetilisi footone (gamma lagunemine) ja läheb stabiilsesse olekusse.

"Aastal 1935 pakkus Hideki Yukawa välja esimese olulise tugeva jõu teooria selleks, et seletada, kuidas tuum koos püsib. Yukawa interaktsioonis vahendab virtuaalne osake, mida hiljem hakati nimetama mesoniks, jõudu kõikide tuuma osakeste vahel. See jõud seletas, miks tuumad ei lagunenud prootonite tõukumise tagajärjel, ja andis ka seletuse sellele, miks ligitõmbaval tugeval mõjul on väiksem ulatus kui prootonitevahelisel elektromagnetilisel tõukumisel. Hiljem näitas piioni ehk -mesoni avastamine, et sellel on Yukawa osakese omadused. Tänu Yukawa töödele oli tänapäevane aatomimudel täielik. Aatomi keskosa sisaldab tihedat prootonitest ja neutronitest moodustunud tihedat kera, mis püsib koos tugeva tuumajõu abil juhul, kui kera ei ole väga suur. Ebastabiilsed tuumad võivad läbi teha alfalagunemise, mille käigus need kiirgavad energeetilise heeliumi tuuma, või beetalagunemise, milles vabaneb elektron või positron. Pärast üht nendest lagunemistest võib tuum jääda ergastatud seisundisse ja sel juhul läheb see kõrgenergeetilisi footoneid kiirates stabiilsesse olekusse (gammalagunemine)."

• Kaasaegne tuuma füüsika –> Tänapäevane tuumafüüsika
• Raske tuum võib hoida sajandeid nukleoone mis tähendab, et mingi täpsusega seda on võimalik käsitleda mitte kvant-mehaanilise vaid klassikalina süsteemina. Vedeliku tilk mudelis tuumal on energia väärtus mis tõuseb osaselt pindpinevuse tõttu ja osaliselt elektrilise tõukamise prootonide vahel tõttu. Vedeliku tilk mudel on võimeline reprodutseerida palju tuuma omadusi. Selles super kehtestatud klassikalises pildis on aga ka kvant-mehaanilised effektid mida on võimalik kirjeldada kasutades tuuma kihilist mudeli. Tuumad kindla neutroonide ja prootonide numbriga (magilised arvud 2,8,20,28,50,82,126,...) on eriti stabiilsed kuna nende kiht on täidetud. Tänapäeval põhiliselt uuritakse tuumaid ekstremaalsetes tingimustes nagu suur spinn. Tuum võib omandada ka ekstremaalseid kujud või ekstremaalset prooton-neutron suhet. Eksperemendid võivad tekkida sellist tuumasid kasutades kunstlikult indunseeritud liitumist või tuuma ülekandmise reaktsioonid, rakendades ioonivihu kiirendist.

"Raske tuum võib sisaldada sadu nukleone, mis tähendab, et mõningase ühtlustamisega võib seda käsitleda mitte kvantmehaanilise, vaid klassikalise süsteemina. Tilgamudelis on tuumal energia, mille väärtus tõuseb osalt pindpinevuse tõttu ja osalt prootonitevahelise tõukumise tõttu. Tilgamudel on võimeline esitama mitmeid tuuma omadusi. Selle klassikalise mudeliga on seotud aga ka kvantmehaanilised efektid, mida võib kirjeldada tuuma kihtmudeli abil. Tuumad, milles on kindel arv neutroneid ja prootoneid (maagilised arvud 2, 8, 20, 28, 50, 82, 126, …), on eriti stabiilsed, kuna nende kihid on täidetud. Tänapäeval uuritakse põhiliselt äärmuslikes tingimustes olevaid tuumi, näiteks tuumi suure spinniga. Tuumadel võivad olla ka äärmuslikud kujud või äärmuslikud neutroni-prootoni suhted. Eksperimentides võivad tekkida sellised tuumad kunstlikult indutseeritud liitumisel või tuuma ülekandmise reaktsioonides, milleks kasutatakse kiirendist tulevat ioonkimpu."

• 80 elemendid omavad vähemalt üht staabiilset isotoobi. Kokku on umbes 254 stabiilset isotoobi. Siiski tuhandeid isotoobi on karakterisseritud nagu mitte stabiilsed. Sellised raadioisotoobid lagunevad väga erineva aja jooksul, vähem kui sekundi kuni trillioni aastat. Tuuma stabiilsus on kõrgeim kui sellel on kindel arv prootone ja neutrone. Liiga palju või liiga vähe neutroone võivad olla lagunemise põhjuseks. Näiteks, lämmastiku-16 (7 prootone, 9 neutroone) beetalagunemis aatom muundub hapniku-16 aatomiks (8 prootoni, 8 neutrooni) mõne sekundi jooksul selle tekkitamise momendist. Selles lagunemis neutron muundub prootoniks ja elektroniks ja antineutriinoks. Alfa lagunemises radioktiivsed elemendid lagunevad, emitterides heeliumi tuuma. Paljudes olukordades see protsess kordub mõni korda veel, seal hulgas teise lagunemise tüüpidega, kuni tekib stabiilne element. Gamma lagunemis tuuma laguneb ergastatud olekust stabiilse olekusse, emiteerides gamma kiirt. Element ei muundu teiseks elemendiks.

"80 elemendil on vähemalt üks stabiilne isotoop. Kokku on umbes 254 stabiilset isotoopi. Siiski on tuhandeid isotoope, mida on iseloomustatud kui mittestabiilseid. Sellised radioisotoobid lagunevad väga erineva aja jooksul alates sekundi murdosadest ja lõpetades kuni trillioni aastaga. Tuuma stabiilsus on kõrgeim, kui sellel on kindel arv prootoneid ja neutroneid. Liiga palju või liiga vähe neutroneid võivad põhjustada tuuma lagunemise. Niteks lämmastik-16 aatom (7 prootonit, 9 neutronit) muundub beetalagunemisel hapnik-16 aatomiks (8 prootonit, 8 neutronit) mõne sekundi jooksul selle tekitamise momendist. Selle lagunemise käigus muundub lämmastiku neutron prootoniks, elektroniks ja antineutriinoks. Alfalagunemisel lagunevad radioaktiivsed elemendid, kiirates heeliumi tuuma. Paljudes olukordades see protsess kordub veel mõne korra, kaasates ka teisi lagunemise tüüpe, kuni tekib stabiilne element. Gammalagunemisel laguneb tuum ergastatud olekust stabiilsesse olekusse, kiirates gammakiire. See element ei muutu protsessi käigus teiseks elemendiks."

• Termotuumasünteesis kaks väiksema massiga tuumad sattuvad väga lähedalt üksteisele, nii et tugev mõju sulab neid kokku. See nõuab väga palju energiat selleks ületada tõukamist tuumade vahel ja sellepärast selline reaktsioon võib toimuda ainult väga kõrgel tempreratuuril või suure rõhku all. Niipea kui see protsess õnnestub, vabaneb väga palju energiat ja eeldatakse, et tekkinud tuum on madala energeetilise tases. Seosenergia iga nukleoni kohta suureneb massi numbriga kuni jõutakse nikkelini-62.

"Termotuumasünteesis satuvad kaks väiksema massiga tuuma üksteisele väga lähedale, nii et tugev jõud sulatab need kokku. Kulub väga palju energiat, et ületada tuumadevahelist tõukumist, ja sellepärast võib selline reaktsioon toimuda ainult väga kõrgel temperatuuril või suure rõhu all. Kui see protsess õnnestub, vabaneb väga palju energiat ja tekkinud tuuma energiatase on madal. Tuuma seoseenergia iga nukleoni kohta suureneb koos massiarvuga kuni nikkel-62-ni."

• Tuuma lõhustumine on liitumise vastupidine protsess. Tuumade jaoks mis on raskem kui nikkel-62 seoseneergia massi numbirga väheneb. Ja sellega on võimalik saada energiat lõhustudes ühe rasket tuumat kaheks kerget tuumadeks. Alfa lagunemise protsess oma olemusest on eriline spontaanse tuuma lõhustumise tüüp. Neli osakest mis koostavad alfa osakest on eriri tihedalt seotud üksteisega ja sellega selline produkt tuuma lõhustumises on väga tõenäoline. Mõned raskemaid tuumad mille lõhustumises tekkib neutron ja millised ka kergesti võttavad neurtoni selleks, et alustada lõhustumise reaktsiooni, võivad osaleda ka isesüttivas neutroniga algavad lõhustumises, mida nimatatakse ahelareaktsiooniks. Ahelareaktsioonid olid tuntud keemias enne füüsikat ja tegelikult väga palju sarnase protsesse nagu tuli või keemilised plahvatused on keemilised ahelareaktsioonid. Tuuma ahelareaktrsioonid, milles kasutatakse lõhustumisest produtseerivaid neutrone, on energia allikad tuumaelektrijaamadeks ja tuumapommideks, nagu sellisteks mida plahvatas Ameerika Ühendriigid Hiroshimas ja Nagasakis.

"Tuuma lõhustumine on sünteesile vastupidine protsess. Tuumade jaoks, mis on raskemad kui nikkel-62, väheneb seoseenergia koos massiarvuga. Seega on võimalik vabastada energiat, lõhustades ühe raske tuuma kaheks kergeks tuumaks. Alfalagunemise protsess on oma olemuselt üks spontaanse lõhustumise erijuht. Neli osakest, mis moodustavad alfaosakese, on üksteisega eriti tihedalt seotud ja nõnda on sellise tuuma saamine lõhustamisel väga tõenäoline. Mõned raskemad tuumad, mille lõhustumisel tekib neutron ja mis samuti võtavad kergesti neutroni selleks, et alustada lõhustamise reaktsiooni, võivad osaleda ka isesüttivas neutroni-algatatud lõhustumises, mida nimetatakse ahelreaktsiooniks. Ahelreaktsioonid olid keemias tuntud enne kui füüsikas ja tegelikult on väga palju tuttavaid protsesse, nagu tuli ja keemilised plahvatused, ahelreaktsioonid. Tuuma ahelreaktsioonid, milles kasutatakse lõhustumisel tekkinud neutroneid, on energiaallikateks tuumaelektrijaamades ja tuumapommides, nagu näiteks ka nendes, mille Ameerika Ühendriigid panid plahvatama Hiroshimas ja Nagasakis."

• „Raskete“ elemendite produtseerimine (aatomi number suurem kui viis) –> "Raskete" elementide saamine (aatomnumber suurem kui viis)
• Teooria järgi, kui universum jahtus pärast Suure Paugu siis sai võimalikuks subaatomiliste osakeste eksisteerimine. Kõige tavalisemed osakesed mis tekkisid Suures Paugus, millised on lihtsalt jälgitavad meie jaoks on prootonid ja elektronid. Peaaegu kõik neutronid, mis tekkisid Suures Paugus imendusid heeliumiks-4 esimese kolme minuti jooksul. Mõned elemendi fraktsioonid peale heeliumi tekkisid Suures Paugus, kuna prootonid ja neutronid põrkasid kokku aga sellised elemendid ei olnud „rasked“. Kõik „raskemad“ elemendid mida me täna näeme, tekkisid Tähtede sees, lõhustamise seeria jooksul. Seoseenergia maksimum iga nukleoni kohta on raua ümber ja sellega siis energia vabaneb liitumises protsessides ainult selle punkti allpooles. Kuna raskemade tuumade tekkimiseks liitumise protsessis on vaja energiat, loodus otsib väljapääsu neutroni tabamise protsessis. Neutronid ei oma laengu ja tuum seda kergesti imendub. Rasked elemendid tekkivad aeglase neutroni püüdmise protsessis (nii nimetatud s-protsess, s – slow) või järskus (r-protsess, r-rapid). S-protsess toimub tähedes termiliselt tuikavadmis ja see võtab tuhadeid aastat selleks, et jõua raskde elemendini nagu plii või vismut. R-protsess arvatakse toimub supernoovade plahvatamises. Selles protsessis rasked elemendid tekkivad palju kiiremini kui S-protsessis.

"Teooria järgi sai pärast universumi jahtumist Suure Paugu järel võimalikuks aatomisiseste osakeste olemasolu. Kõige tavalisemad Suure Paugu käigus tekkinud osakesed, mis on inimeste jaoks lihtsalt jälgitavad, on prootonid ja elektronid. Peaaegu kõik neutronid, mis Suure Paugu käigus tekkisid, imendusid heelium-4-ks esimese kolme minuti jooksul. Lisaks heeliumile tekkisid Suure Pauguga prootonite ja neutronite kokkupõrkel veel mõned elemendid, aga need elemendid ei olnud "rasked". Kõik "raskemad" elemendid, mida tänapäeval näha võib, tekkisid tähtede sees mitmete lõhustumisseeriate käigus. Seoseenergia on kõrgeim raua juures ja seega vabaneb energia ainult sellest punktist allpool toimuvates sünteesiprotsessides. Kuna raskemate tuumade tekkimiseks sünteesiprotsessis on energiakulukas, otsib loodus väljapääsu neutronihaarde protsessist. Neutronitel ei ole laengut ja need imenduvad kergesti tuuma. Rasked elemendid tekivad kas aeglases neutonihaarde protsessis (niinimetatud s-protsessis, s – ingl k slow) või järsus neutronihaarde protsessis (r-protsessis, r – ingl k rapid). S-protsess toimub termiliselt pulseerivates tähtedes ja võtab tuhandeid aastaid selleks, et jõuda raske elemendini, nagu plii või vismut. R-protsess arvatakse toimuvat supernoovade plahvatamisel. Selles protsessis tekivad rasked elemendid palju kiiremini kui s-protsessis." MPilvik (arutelu) 14. oktoober 2013, kell 15:38 (EEST)

• J.J.Thomsonini –> J. J. Thomsoni
• J. J. Thomsoni “rosinasaia” mudel mudel

"Thomsoni "rosinasaia" mudel

• Kiirgus ja lagunemine vist ei ole päris sama asi, sellepärast ära lingi alfa-, beeta- ja gammakiirgusest rääkides mitte vastavaid lagunemisi käsitlevaid artikleid, vaid ikka kiirguse artiklid.
• Jaes Chadwick –> James Chadwick
• milles rääkis sellest, et alfaosakeste kiirgus läbib ainet

"milles rääkis sellest, kuidas alfaosakeste kiirgus läbib ainet"

• Ernest Rutherfordi meeskond tegid tähelepanuväärse eksperimendi

"… tegi tähelepanuväärse katse"

• Näiteks koosneb selles mudelis lämmastik-14 tuumast, milles on 14 prootonit ja 7 elektroni (kokku 21 osakest), ja tuuma ümber oli veel 7 elektroni.

"Näiteks koosnes selles mudelis lämmastik-14 tuumast, milles on 14 prootonit ja 7 elektroni (kokku 21 osakest), ja tuuma ümber oli veel 7 elektroni.

• Samal aastal pakkus Dmitri Ivanenko välja, et neutron on ½ spinniga osake ja tuum sisaldab neutrone selleks, et seletada massi mitte ainult prootonite põhjalt.

"Samal aastal püüdis Dmitri Ivanenko seletada tuuma massi mitte ainult prootonite põhjalt ning pakkus välja, et tuum sisaldab ka 1/2 spinniga osakesi ehk neutrone."

• kuna selles mudelis andsin nii üks paaritu prooton

"andsid"

• piion ehk -mesoni avastamine

"piioni ehk pii-mesoni"

• Aatomi keskosa sisaldab tihedat prootonitest ja neutronitest moodustunud tihedat kera

"Aatomi keskosa sisaldab prootonitest ja neutronitest moodustunud tihedat kera"

• sadu nukleoone

"sadu nukleone"

• Tilgamudelis

Lingitud peaks olema sõnavorm "Tilgamudel", mitte "Tilgamudeli"

• mida nimetatakse ahelareaktsiooniks

"mida nimetatakse ahelreaktsiooniks"

• ingl k slow

"slow" kaldkirja

• ingl k rapid

"rapid" kaldkirja

• Bibliograafia –> Kirjandus

MPilvik (arutelu) 18. oktoober 2013, kell 10:53 (EEST)

Aitäh paranduste eest! Natuke tahaks artikkel veel muidugi toimetamist, aga arvan, et võid selle praegu üles panna.

MPilvik (arutelu) 21. oktoober 2013, kell 13:52 (EEST)