Kasutaja:Vaher/Inimene kui ainus väärtus

Oligarhid omavad kogu meie maailma juba niikuinii, seepärast ei vaja nad reaalselt juurde raha, asju, kinnisvara, kulda, kalliskive, ei midagi. Seda kõike on neil piiramatult. Raha - see on neile vaid vahend, tööriist. Raha eest saab tavaline inimene osta selle maailma ainelisi väärtusi, kuid raha pole oligarhide jaoks selle maailma ihaldatud väärtus, mida omada. Oligarhid tahavad enamat kui see, mida rikub rooste ja sööb koi, enamat kui hiigelnumbrid pangakontodel, enamat kui rahatähtede virnad maaalustes seifides, enamat kui kullakangid sügavates keldrites. Mis on see maailma tõeline väärtus, mida tasub omada ja mida nad tahavad?

Maailma tõeline väärtus on inimene. Vaid inimesed on võimelised looma kõike, mida materiaalseks väärtuseks peetakse ja endale tahetakse. Maailma tõeline võitlus käib inimeste pärast. Inimene on tööjõud, kes on võimeline looma enam kui ta suudab ise ära tarbida - inimene omab võimet teha loovat tööd ja luua lisaväärtust. Ilma inimeseta ei loodaks enam midagi ja kõik omatav vaid laguneks, variseks ja poleks enamat väärt kui tolm. Elu kaotaks oma mõnusa poole.

Nafta on väärt maavara ja kaup, see paneb tööle masinad. Inimene on aga väärt enamat, sest inimene paneb tööle kogu maailma ja loob uut väärtust. Seepärast on vaja omada inimesi, rahvaid, riike, terveid kontinente.

Kapitalism on olemuselt seesama antiikorjandus, ainult veidi peenemas vormis: omanik ei vastuta enam orja eest 24/7, vaid maksab orjale rahatähtedes, kui tööpäev on lõppenud. Saadu eest peab ori ennast ülal pidama ise. Ori on sel moel näiliselt vaba, kui tema töö on tehtud ja tasu on saadud. Kuid see vabadus on vaid näivus - nälg ja puudus sunnivad orja tagasi orjapidaja juurde tööd tegema. Nii on ori edasi ori, tema vabadus lõppeb samal hetkel, kui lõppeb tema raha. Orjapidaja ei sunni seejuures ühtegi orja tööle - see on loomulik ellujäämisinstinkt, mis orja kuulekalt orjapidaja juurde tagasi tööd tegema toob.

Valitsused haldavad ühiskondi - nad kehtestavad reeglid, korraldavad olmet ja võtavad makse. Kõige targem on oligarhidel omada oma alluvuses valitsusi, kes pole enamat kui selle maailma tegevjuhid. Oligarhia - aste kõrgem omanike grupp - sellises maailmas elabki, kus nende alluvuses on riikide valitsused, kes haldavad riike, rahvaid, inimesi. Nii omab oligarhia inimesi - ainsat reaalset tõelist väärtust selles materiaalses ainelises maailmas. Raha on vahend ja tööriist omada ja suunata valitsusi ja rahvaid.

Süsteem pole keeruline: on omanikud - oligarhid. On nende alluvuses olevad tegevjuhid - valitsused. On vara, mida omada - orjusesse sunnitud inimesed. On ellujäämisinstinkt, mis aheldab inimese tema töökohale tööd tegema - väärtusi alal hoidma ja juurde looma.

Kui kusagil tootmine langeb, sest pole enam inimesi, kes toodaksid, siis tuleb sinna inimesi lihtsalt juurde saada. Et masin ei seiskuks ega kokku ei variseks. Et sundida inimesi oma kodukohast lahkuma, selleks on vaja alustada seal sõda, luua seal inimestele kõikvõimalikud eluraskused. Ja rääkida neile muinasjutte imelisest rikkast elust, mis tööjõu puuduse all kannatavas piirkonnas neid kõiki tasuta ees ootab. Viletsuses ja saamahimus elavad massid lähevadki liikvele. Valitsejad - kuulekad tegevjuhid - räägivad aga sõjapõgenikest selle asemel, et sõda lõpetada, ja räägivad multikultist, tolerantsist, humanismist jms., et varasemad olijad uued töötegijad vastu võtaksid.

Kogu mõte on aga puhtalt majanduslik: omada inimesi, seda maailma liikumapanevat "naftat", mis hoiab kõike püsti ja loob uut ainelist väärtust. Kuid toodab juurde ka inimesi - selle maailma tõelist väärtust. Sest vaid inimene on selle maailma tõeline väärtus, nö. "kõva valuuta", mis maksab ja kasumit toob.

Maailmas on hetkel tervelt 3 miljardit inimest, kelle ühe päeva sissetulek on 2 dollarit või vähem. Majanduslikus mõttes on need inimesed tarbetud, kui mitte ballast - nad ei tooda lisaväärtust. Samas on see hiigelreserv, see on terve rikkuste maardla, kes on tegevuseta. Ja seda maardlat ka Euroopas nüüd kasutatakse, sest Euroopas napib "naftat" - uusi inimesi, tööjõudu.

Et massimigratsioon? See pole midagi erilist - masinasse valatakse juurde kütust, et masin edasi töötaks. Või: firmasse palgatakse uusi noortöötajaid. Jah, nende koolitamine ja sulandumine tootmisprotsessi võtab veidi aega, aga see on paratamatus, millega arvestatakse.

-

Kuidas riik varastab?

Väga lihtsalt: valemi "Vara = raha = tulu" abil.

Riik lihtsalt varastab meie vara sõnalise triki abil: riik nimetab vara rahalist ekvivalent mitte rahaks, vaid tuluks. Et see ümbernimetamine on seadusega kehtestatud, siis tekib riigil sellesama seaduse alusel õigus selle vara - nn. tulu pealt tulumaksu krabada. Ehk lihtsalt osa inimese varast omastada. Ära võtta. Mida riik ka teeb.

Seletan tausta, kuidas see reaalselt käib:

Kui kellelgi on 2 korterit ja ta neist ühes 2 aasta kestel alaliselt ei ela, siis selle korteri müümisel - oma vara müümisel - võtab riik endale 20% vara müügist saadud tulust - soetamishinna ja müügihinna vahest. See summa on ehk mõni tuhat eurot. Aga on ka julmem võimalus: kui teine korter saadi oma vanemalt päranduseks, siis on selle soetamishind 0 € ja inimesel tuleb maksta 20% korteri müügihinnast. Mis on juba päris suur summa - mõnikümmend tuhat eurot.

Asi ju lihtne riigi jaoks: kui kellegi ema või isa jätab oma VARA oma lapsele, siis on selge, et laps ei saa elada alaliselt kahes korteris korraga. Teise korteri müük on praktiliselt sundseis ja kõige targem. Siis aga tuleb riik ja võtab vanemalt oma lapsele antust 20% ära.

See pole abstraktne skeem - see on reaalsus. Minul on see reaalselt elus olnud. Siin aga kirjeldan mulle teada olukorda teise inimesega. Ta sai oma surnud emalt päranduseks korteri. Soetamishind oli 0 €. Ta ei ela seal alaliselt, sest tal pole võimalik elada kahes kohas alaliselt korraga. Ta peab saadud korteri müüma. Kuid riik võtab endale 20% oma emalt saadud korteri müügihinnast.

Mõtelgem: kui inimene pärib surnud vanemalt korteri, siis see pole tulu - korter on VARA. Kui ta teeb selle vara ekvivalentseks hulgaks RAHAKS, siis ei saa inimene mitte mingit tulu, vaid ta saab korteri täpse väärtuse rahas. Inimese tulu on puhas 0 €. Siin aga teeb riik sõnalise triki: see endine vara (korter) pole riigi jaoks enam mitte lihtsalt korteri väärtuse täpselt võrdne ekvivalent RAHAS, vaid riik nimetab selle raha üleöö ümber TULUKS.

Jabur! Pärandiks saadud korteri müügist saadud raha pole ju tulu, vaid on selle korteri väärtuse rahaline väljendus. Tulu on täpselt 0 €.

Selline riigi seadus on ka sügavalt ebaeetiline. Riik ei tohiks kahe kõige lähema inimese - vanema ja lapse - isiklikesse suhetesse sekkuda ja neid suhteid maksustada. Vanem annab ju oma töö ja vaeva oma lapsele edasi. Riik lihtsalt võtab osa sellest endale ja teeb seda valemiga "Vara = raha = tulu." On see õiglane?

Vastik, et selline norm on olemas. Vastik, et on inimesed, kes sellise normi on meile seaduseks teinud. (HK)