Kasutaja:Võilill111/liivakast
Tingimusteta põhisissetulek on sissetulek, mida igale kodanikule makstakse ning selle saamine ei olene sellest, kas inimene käib tööl või mitte. Tingimusteta põhisissetulekut maksab kodanikule riik ning riigi makstav tulu on nii suur, et see kataks sundkulud. Riigilt saavad põhisissetuleku nii pensionärid, töötud, töötegijad, ettevõtjad kui ka lapsed.[1] Eestis on tingimusteta põhisissetuleku maksmine alles teostamisel.
Eesmärk[muuda | muuda lähteteksti]
Tingimusteta põhisissetuleku eesmärk on lõpetada hirm vaesuse ees. Põhisissetulek peaks tagama igaühele kindluse ja võimaluse omada kõike eluks vajalikku. Samuti on eesmärk asendada enamik sotsiaaltoetustest põhisissetulekuga[1]. Kui peaks juhtuma, et inimene kaotab töökoha, siis jääb talle alles põhisissetulek ning ei teki automaatselt liiga suurt rahalist kaotust ja probleeme, mis töökoha kadumisega võivad kaasneda.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tingimusteta põhisissetuleku ajalugu ulatub 16. sajandi algusesse, kui tekkis miinimumsissetuleku idee. Seejärel arenes 18. sajandil idee tingimusteta ühekordsest toetusest ning alles 19. sajandil põimiti omavahel kaks algset ideed ning saadi tingimusteta põhisissetuleku idee. Miinimumsissetuleku idee loojad olid humanistid Thomas More ja Juan Luis Vives. Tingimusteta ühekordse toetuse töötasid välja vabariiklased Marquis de Condorcet ja Thomas Paine. Põhisissetuleku ideeni jõudsid utoopilised sotsialistid Joseph Charlier ja John Stuart Mill. 20. sajandil oli põhisissetuleku osas kolm perioodi. Esimese perioodi ajal nimetati põhisissetulekut erinevate nimetustega: sotsiaalne dividend, riiklik dividend ja riigipreemia. 1960. ja 70. aastatel taasavastati põhisissetuleku idee ning USAs sai see aruteludes taas populaarseks teemaks. Kolmas periood oli 70ndate lõpust 80ndate alguseni, kui arutati põhisissetuleku kehtestamist paljudes Loode-Euroopa riikides. 21. sajandil kehtestati Alaskal maailmas kõige esimene põhisissetuleku skeem. Selle tulemusena anti kõigile Alaska elanikele dividende[2]. Ka tänapäeval maksab Alaska Püsifond kodanikele aastas korra dividende. [3]
Alaska näide[muuda | muuda lähteteksti]
Alaska on maailmas hetkel teadaolevalt ainus riik läänemaailmas, kus jagatakse tingimusteta põhisissetulekule sarnast tulu. Alaskal viidi 1976. aastal ellu Püsifond ehk riiklik ettevõte, mis võtab vähemalt 25% naftatransiidist saadavatest tuludest. Sealt saab iga Alaska kodanik taotleda endale aastadividendi, mis nt 2015 aastal oli 2072,20 dollarit[4]
Tingimusteta põhisissetuleku testimine riikides[muuda | muuda lähteteksti]
Tingimusteta põhisissetuleku ideed on testitud nt USAs, Kanadas, Namiibias ja teistes riikides. 1968–1980 tehti USAs negatiivse tulumaksu uuring. Uuringusse kaasati perekondi ning jälgiti aastate jooksul nende töökäitumist. Uuringu lõpus selgus, et 5–7 protsenti uuringus osalenutest vähendas oma tööaega. 1974–1979 testiti Kanada Manitoba provintsi linnas Dauphinis garanteeritud aastamiinimumi. Üheks eesmärgiks oli analüüsida garanteeritud aastamiinimumi mõju töökäitumisele. Selgus, et miinimumtulu saades töötasid vähem esmasünnitajad ja teismelised. Täistööajaga töötajate puhul muutusi ei toimunud. Uuringu analüüsis selgus ka see, et inimesed vajasid vähem haiglaravi ning suurenes keskkooli lõpetajate osakaal 16–18-aastaste noormeeste hulgas. Suurem hulk programmis osalejaid tõusis oma sissetulekute poolest vaesuspiirist ülespoole[4].
Aastail 2008–2009 toimus Namiibias põhisissetulekueksperiment. Tulemused näitasid, et põhisissetulek suurendas ettevõtlust ning majapidamiste ostuvõimet. Põhisissetuleku saamine vähendas naiste sõltuvust meestest ning alakaalus olevate laste osakaal langes 42 protsendilt 10-le[4].
Põhisissetulekuga on eksperimente tehtud ka Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Šveitsis. Hetkeseisuga pole põhisissetuleku maksmine neis riikides veel jõustunud. 2016. aasta juunis toimus Šveitsis rahvahääletus, kus lükati tagasi põhiseadusemuudatus, millega taheti kehtestada tingimusteta põhisissetulek, mis oleks pidanud tagama elanikele korralikud elutingimused[4].
Kellele mõeldud[muuda | muuda lähteteksti]
Põhisissetuleku loomisel Euroopa Liidus on arutatud mitme variandi üle. Esimene variant on see, et põhisissetulek on mõeldud kõigile, kes elavad seaduslikult Euroopa Liidus. Teise variandina on välja pakutud see, et põhisissetulekut peaks saama vaid Euroopa Liidu kodanikud. Kolmanda mõttena on arutatud seda, et põhisissetulek peaks kättesaadav olema vaid riigi kodanikele. Väljaspool Euroopa Liitu asuvates riikides, kus põhisissetulekut makstakse või on selle maksma hakkamise idee, on põhisissetulek mõeldud riigi kodanikele[1].
Mõju ühiskonnale[muuda | muuda lähteteksti]
Tingimusteta põhisissetulek tähendaks seda, et ühiskonna avalik sektor panustaks rahaliselt majandusse. Ettevõtted, mis saavad sellest kasu, panustavad omakorda kodanikele hädavajalike esemete ja teenuste pakkumisse[1]. Mõju ühiskonnale võib väljenduda ka negatiivselt. Üheks negatiivseks pooleks võib olla see, et inimesed hakkavad põhisissetulekut saades tegema vähem tööd, kuna sõltuvus oma palgast pole enam nii suur.
Tingimusteta põhisissetuleku suurus[muuda | muuda lähteteksti]
Põhisissetuleku suurus peaks olema umbes 60% riigi elanike netosissetuleku mediaanist. On välja pakutud ka teine variant, et põhisissetuleku suurus peaks olema teatud protsent riigi sisemajanduse kogutoodangust ühe elaniku kohta. Kolmanda variandina on mõeldud, et põhisissetulek peaks olema elatusmiinimumipõhine, kuid kuna elatusmiinimum on välja arvutatud mitteaktiivse täiskasvanu käitumise põhjal, siis on jõutud järelduseni, et põhisissetulek peaks olema sama suur kui korrutada elatusmiinimum 2,5ga[1].
Mõju palgale[muuda | muuda lähteteksti]
Põhisissetuleku eeldatav mõju palkadele on see, et võib tekkida põhjus nii palgatõusuks kui ka palgakärpeks. Võib juhtuda, et säilib ka senine palgahierarhia, netosissetulekud säilitatakse samal tasemel, tööandjate kulud kaovad või vähenevad, keskmisest madalamad palgad ja miinimumpalk püsivad konkurentsis[1].
Negatiivne mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Kriitikud väidavad, et põhisissetuleku kehtestamine on riigile liialt kallis, sest selle rahastamine oleks võimalik vaid maksude tõstmisel või sotsiaaltoetuste vähendamisel. Maksude tõstmine aga tähendaks turul kõrgemaid hindu ning see oleks omakorda halb tarbija jaoks. Samuti oleks põhisissetuleku kasutusele võtmisel vaja teha ümberkorraldusi maksu-, sotsiaalse kaitse- ja pensionisüsteemis. Eelkõige kardetakse seda, et tingimusteta põhisissetuleku saamisel väheneb kodanikel soov töötada. Samuti kardetakse, et põhisissetuleku maksmise korral suureneb liialt suur sisseränne[4].
5 tingimusteta põhisissetuleku maksmise korda[muuda | muuda lähteteksti]
Tingimusteta põhisissetuleku makstakse paika pandud kindlatel ajavahemikel[2].
Sissetulek makstakse rahas, kuna siis saab sissetuleku saanud isik ise otsustada, mida saadud tulu eest soetab. Seda ei saaks teha siis, kui põhisissetulekut makstaks näiteks toidu näol[2].
Põhisissetulekut makstakse igale inimesele individuaalselt, mitte ei anta kindlat summat terve pere peale[2].
Tingimusteta põhisissetulekut makstakse ilma, et isik peaks tõestama enda töökoha olemasolu või töötahet[2].
Põhisissetulekut makstakse ilma majandusliku seisundi testi tegemiseta[2].
Kasutatud kirjandus: