Kasutaja:MKass/liivakast

Aeglane lugemine on teadlik lugemistempo vähendamine, mida tehakse loetu paremaks mõistmiseks või nautimiseks. See idee sai alguse filosoofiast ja kirjandusest, kus seda rakendati keeruka lugemisvara paremaks mõistmiseks. Tänapäeval on aeglane lugemine saanud suuremat tähelepanu aeglase liikumise alaliigina. Aeglase lugemise kohta on kasutusel ka vähemlevinud mõisted close reading ja deep reading .

Filosoofia ja kirjandus

Kõige varasem viide aeglasele lugemisele pärineb Nietzsche 1887. aasta romaani “Moraali genealoogiast” eesõnast. (Moraali genealoogiast) Bikerts kirjutas teoses “Gutenbergi eleegiad” (1994): “Lugemine, kuna ta on meie kontrolli all, on kohandatav meie vajadustele ja rütmidele. Me oleme vabad mõtisklemaks enda subjektiivsete assotsiatiivsete impulsside üle. Mõiste, mille ma sellele nähtusele annaks, oleks sügav lugemine (deep reading) - see on sügav ja meditatiivne raamatu omastamise protsess.” (The Gutenberg Elegies) Bikertsi mõtet on korranud ka Sir Philip Pullman, kes lisas, et raamatu lugemise tempo üle kontrolli saavutamine on isikliku vabaduse üks väljendus ning samuti aitab ka inimestel mõista demokraatia olulisust („The War on Words“). Sarnast vaadet on väljendanud ka Neil Postman, kes ütles, et raamatute lugemine on oluline selleks, et arendada ratsionaalset mõtlemist ning poliitilist taipu (Postman ja Postman).

Lindsay Waters, humanitaarteaduste tegevtoimetaja Harvardi Ülikooli Kirjastuses, kuulutas välja ülemaailmase lugemiskriisi, mille põhjuseks peab ta suurenenud tungi produktiivsuse poole. Artiklis “Aeg lugemise jaoks” (ingl k Time for Reading, 2007) kirjutas ta järgmist: “Lugemismeetod, mis keskendub raamatu lõpptulemile ehk peamisele ideele, sarnaneb paljuski kasumi kui lõpptulemi taotlemisele majanduses, mis paneb autotootjaid tootmisprotsessi kiirendama.” Ta soovitab võtta lugemiseks aega: “Tänapäeva imperatiiv on kõike teha kiiremini, kuid ka tempo aeglustamine võib olla kasulik. Inimesed proovivad aeglasemalt söömist. Miks mitte proovida aeglast lugemist?” („Time for Reading“)

Aeglane liikumine

Carl Honoré, aeglase liikumise eestkõneleja, kirjutab aeglasest lugemisest oma raamatus “Kiirusta aeglaselt” (Honore). Ta soovitab aeglast lugemist kui üht võimalust, kuidas aeglustada tänapäeva kiiret elutempot. Laura Casey tõi välja, et kiiret suhtlemist pakkuvad rakendused nagu Facebook ja Twitter võivad olla üheks põhjuseks, miks inimesed ei loe enam nii aeglaselt, kui varem („Is Deep Reading in Trouble?“).

Teadus

Arvukalt teadustekste on käsitlenud tahtmatut aeglast lugemist, mis on üheks düsleksia tunnusmärgiks (Wimmer), kuid vähem on uuritud tahtlikku lugemistempo aeglustamist. Nelli (1988) uuring demonstreeris, et loomulik lugemistempo on väga varieeruv ning kõige enam huvi pakkuvaid lehekülgi loeti oluliselt aeglasemalt kui vähem huvi pakkunud lehekülgi (Nell).

Aeglase lugemise viisid

Raamatus “Slow Reading” (eesti k “Aeglane lugemine”) kirjutab John Miedema, et aeglane lugemine peab olema kohandatud konkreetsele inimesele, mis tähendab, et inimene võib lugeda aeglasemalt valitud lõike, kasutada subvokalisatsiooni ning näidelda läbi meeldivaid stseene (Miedema).

David Mikics analüüsis infotehnoloogilise revolutsiooni mõju lugemisele ning pakkus välja 14 põhimõtet, kuidas lugeda raamatuid järgmises viies kirjandusžanris: lühijutud, romaanid, näidendid, poeemid ja esseed. Tema arvates nõuab nii mõtestatud lugemine kui ka hea raamatu kirjutamine metodoloogiliste võtete kasutamist. Näiteks võiks tähelepanu pöörata võtmesõnadele ja olulistele detailidele, teha märkmeid raamatulehekülje äärde ning esitada kriitilisi küsimusi loetud teksti kohta. Lisaks on oluline olla kannatlik, pöörata erilist tähelepanu lõikudele, mis tekitavad segadust, ning vältida ennatlikku tegelaste sildistamist headeks või halbadeks.