Kasutaja:EvaKarila/Carmen Amaya

Carmen Amaya

Carmen Amaya (2. november 1913 Barcelona – 19. november 1963 Barcelona) oli mustlasest flamenkotantsija ja laulja.

Ta sündis Hispaanias Barcelonas Somorrostro agulis. Tantsimisega alustas 7-aastaselt.

Tema debüüt tantsijana oli 1929. aastal Pariisis, mil teda tervitati soojade kiiduavalduste ja imetlusega. 1936. aastal kolis ta Ameerikasse, kus ta astus üles mitmetes filmides, mis purustasid kassarekordeid. Nende seas "Romeo ja Julia" muganduses "Los Tarantos" ja lühifilmis "Danzas Gitanas" ("Mustlastantsud").

1944. aastal esines Carmen Amaya Valges Majas Franklin Roosevelti kutsel ja 1953. aastal tantsis ta teistkordselt Harry S. Trumani kutsel.

Carmen Amaya on maetud Cementiri del Sud-Oest'i Barcelonas Montjuïc'i mäel.

Elulugu

Carmen Amaya sündis Somorrostros, väga vaeses linnaosas. Tema isa oli Francisco Amaya, vilets kitarrist, kes pidi perele raha teenimiseks nii päeval kui ka öösel linna kõrtsides esinemas käima. Carmeni isa märkas kohe, et tema tütrel on hea laulu- ja tantsuoskus.

Carmen Amaya sai tänu oma tantsuoskusele legendaarseks flamenkotantsijaks. Tema oskuste hulka kuulus ka laulmine, kuid tantsimise tõttu jäi see siiski tagaplaanile. Amayal oli loomulik anne, teda ei õpetatud tantsima kellegi poolt. Teda õpetas raske ja vaene elu tänaval, kus ta raha teenimiseks esines. Tänavalt sattus ta teatrisse ning edasi Madridi lavadele, kus ta kogus palju tähelepanu oma eripärase tantsustiili ja eluliste hoiakutega.

Hispaanias algas aga kodusõda ning see sundis Carmen Amayat sealt lahkuma. Ta reisis ümber maailma ringi, käies läbi Lissaboni, Londoni, Pariisi, Argentiina, Brasiilia, Tšiili, Colombia, Kuuba, Mehhiko, Uruguay, Venezuela ja New Yorki, kus Amaya hoolega kuulsust kogus.

1947. aastal suundus Carmen Amaya tagasi kodumaale, Hispaaniasse. Teda teadsid selleks ajaks peaaegu kõik, sest Carmen oli nüüd maailmakuulus staarflamenkotantsija. Sellise staatuse suutis ta säilitada oma elupäevade lõpuni.

Aastal 1952 abiellus Carmen kitarrist Juan Antonio Agüeroga, kes ei olnud mustlane. Nad elasid autentset armulugu ja pidasid lähedasi pulmi.

Carmen Amaya oli väga hea südamega inimene. Olenemata tohtust tähelepanust ja kuulsusest, ei olevat see teda kunagi üleolevaks ega uhkeks muutnud. Ta suutis alatiseks meelde jätta, kust ta tulnud on, mida läbi elanud ja millist vaeva näinud, et olla keegi, keda ülemaailmselt tuntakse.

Tänu Carmen Amayale muutus flamenko tantsu ajalugu igavseks. Amayal oli julgust astuda üle traditsioonilistest piirides ja laiendada seda tantsu, muutes selle rohkem naiselikumaks. Ta pani endale selga esteem püksid ja jaki ning põimis üliosavalt naiste elegantsuse ja graatsilisuse meestele iseloomuliku metsikuse ja tugevate jalgade tööga. Selline tegevus aga šokeeris alguses paljusid, kuid siis märgati selles ning eriti just Amaya tantsuviisis eripära. See oli niivõrd teistsugune, et püüdis maailma tähelepanu, tänu millele Amaya hoogsalt kuulsust koguma hakkas. Carmen Amaya töötas kõvasti oma jalgadetöö kallal, muutes ennast kiiremaks ja raevukamaks. Kuid olulisel kohal oli ka tema eriline isiksus ja ootamatu iseloom, mis olevat tõmmanud paljusid tema poole. Carmen Amaya, kes oli lapsepõlves pidanud kannatama viletsust ja vaesust, olevat olnud väga heldekäeline ning olevat aidanud alati abivajajaid.

"Paljud inimesed arvavad, et Carmen Amaya on üks suurimaid flamenko tantsijaid, kes kunagi elas. 40-ndate ja 50-ndate aastate karjääri tipphetkeil oli ta rahvusvaheline kultuuriikoon, kes kombineeris raevu õrnusega-loodusliku eksootilise naisega, kellel oli Hispaania tugev uhkus ja mustlaste vaimu kontrollimatu viletsus".

Hispaania

Kui Carmen Amaya oli nelja-aastane, võttis isa ta esinemistele kaasa, et Carmen seal tantsiks ja laulaks, mängides ise kitarri. Esimesena märkas Carmeni annet ärimees Jose Sampere, kes kutsus ta oma teatrisse, Hispaania teater Barcelonas. Carmenile tekitas pingeid aga asjaolu, et vanuse tõttu ei saanud ta seaduslikult töötada. Sellegi poolest hakkas Amaya kohe kuulsust koguma, tema nimi ilmus trükis aastal 1929 tänu Sebastian Gashile, kes oli kriitik ja teda väga heldelt arvustas. Samuti märkas Carmen Amayat ka Vicente Escudero, kes oli kindel, et Carmen suudab flamenko tantsu revotsiooniliselt muuta. Ta iseloomustas Amaya tantsu kahe erineva stiili põimumisega - vana tantsuviis ja Amaya flamenko stiil tema jalgade variatsioonides. 1935. aastal võttis Carcelle Carmen Amaya tööle, tutvustades teda Madridis. Sellega sai Carmen aga palju kuulsust üle riigi. Ta võttis osa ka filmimaailmast, kus mängis väikest rolli filmis "Juan Simoni tütar"(1957), hiljem oli Carmenil võimalus koos töötada Pastora Imperio'ga filmis "Maria de la O".

Ameerika

1936. aastal olid Amayade perekond tööl Zorrilla teatris, mis oli Carcelle ettevõte. Rahaliselt läks perekonnal hästi ning nad pidid minema oma uue autoga Portugali lepingut vormistama. Esines paar tagasilööki, kuid lõpuks suutsid nad Ameerika lavale jõuda. Sealt algaski Carmen Amaya põhiline edu. Kõigepealt võeti ette Lõuna-Ameerika linn Buenos Aires, kus Amayade perekond üllatas oma võidukäiguga paljusid . Alguses oli seatud eesmärgiks viibida seal neli nädalat, kuid saatuse tahtel elasid nad lõpuks seal kokku 9 kuud. Selline otsus tuli vastu võtta just Carmen Amaya pärast, sest iga kord kui ta esines, oli teater rahvast täis ning pileteid müüdi isegi mitu kuud ette. Sellise edu saavutamise märgiks ehitati Buenos Airesesse tema nime kandev teatrihoone.

Ameerika oli Carmeni jaoks väga oluline koht, sest sel ajal olid paljud tähtsad inimesed sinna koondunud ja tänu neile oli Amayal võimalus kuskile areneda ja ennast teostada. Ta kohtus Ameerikas nii filmitähtede, edukate muusikute kui ka oluliste kultuuri isikutega. Seal kohtas ta ka dirigent ArturoToscanini, kes nägi temas tuld ja hoopis isemoodi rütmi. Samuti oli Amayal au kohtuda Ameerika Ühendriikide presidendiga, Franklin D. Rooseveltiga. Euroopas suhtles Carmen Amaya isegi Inglismaa kuningannaga.

1947. aastaks polnud Carmen Amaya veel Hispaaniasse tagasi pöördunud ning selleks ajaks oli ta juba üle kogu maailma kuulus. Tänu Ameerikas viibitud ajale sai Amaya oma tantsuviisi laiendada, maailmale näidata ning edu ei jäänud tulemata.

Haigus

Äkitselt tabas Carmen Amayat aga äge haigus, mida ka arstid ei olevat ravida suutnud. Haiguseks oli tugev neerupuudulikkus, mis ei lasknud kehast mürkaineid väljutada. Sellele vaatamata oli Carmen siiski tugev ja vastupidav. Teda ümbritsesid viimastel aastatel paljud inimesed, kes lausa justkui pühitsesid teda. Teda armastasid ja pidasid oluliseks paljud, nii publik kui ka inimesed, kellega ta koos töötas. 1963. aastal filmiti "Los Tarantos"-st, mil Amaya tervis oli juba halvenemas. Sellegipoolest tantsis ta paljajalu külma käes, kuid õnneks ei pidanud ta ühtegi stseeni kaks korda tegema. Carmen Amaya oli elujõudu täis ning ei hüljanud oma esitusi kuni sama aasta 8. augustini, kui ta oli ühe oma esinemise ära teinud ning teatas Batistale: "Andres, me lõpetasime".

Carmen Amaya viis oma lühikese elu jooksul korda midagi imelist, muutes flamenko tantsu niivõrd palju. Teda õpetasid tema perekond, tänavaelu ning oluline roll oli ka tema rahvusel. Amaya tantsuviis näis raevukas ja osalt ka vägivaldne, kuid selle tunnetuse taga oli hing ja kirg. "Tänaseni on see jätkuvalt tantsu ja flamenko mõistmise viiside paradigma" .

"Carmen Amaya legend elab tänaseni. Tänaseks on Omayra Amaya suguvõsa nähtus, kui uhke ja kirglik mustlasest naine võtab kunsti oma piiridesse" .

Osaline filmograafia

Samuti oli Carmen Amaya tuntud ka filmimaailmas särava isiksusena. Järgnevalt on ära toodud mõned filmid, kus ta mängis:

"La hija de Juan Simón" (1935)

"María de la O" (1936)

Koos Pastora Imperioga "Sueños de gloria" (1944)

"Vea a mi abogado" (1945)

"Los Tarantos" (1963) (Carmen Amaya, 2003).