Julio Llamazares

Allikas: Vikipeedia
Julio Llamazares
Julio Llamazares Madridi raamatumessil
Sündinud 28. märts 1955
Vegamián, León (Hispaania)

Julio Alonso Llamazares (sündinud 28. märtsil 1955 Vegamiánis Hispaanias) on hispaania stsenarist, proosakirjanik ja luuletaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Julio Llamazares sündis Hispaanias Leóni provintsis kadunud Vegamiáni külas, kus ta isa Nemesio Alonso töötas õpetajana veidi aega enne küla vee alla jäämist Porma paistiigi loomise tõttu. Kuigi ta sündis Vegamiánis, on tema perekond pärit La Mata de Bérbula külast, mis asub Curueño jõe valgalal ning mida ta kirjeldab oma reisiraamatus "El río del olvido". Pärast Vegamiani küla hävimist kolis ta oma perega Sabero kivisöemaardlas asuvasse Olleros de Sabero külla. Lapsepõlv nendes kahes külas on jätnud tema hilisemasse ellu ja loomingusse sügava jälje.

Julio Llamazares lõpetas õigusteaduse eriala, kuid loobus sellest ametist, et pühenduda Madridis ajakirjandusele.[1] Madridis elab ta praegugi.

1983. aastal alustas ta oma esimese teose "Luna de lobos" kirjutamist, mis anti välja 1985. aastal. 1988. aastal avaldas ta teose "Kollane vihm" ("La lluvia amarilla"). Mõlemad teosed olid riikliku kirjandusauhinna proosa kategooria finalistid. Pärast neid teoseid andis ta raamatus "Escenas de cine mudo" (1994) osadele oma lapsepõlve kogemustele kirjaliku kuju.

Aastal 2015 avaldas Julio Llamazares teose "Distintas formas de mirar el agua" ("Kuidas vaadata vett") ning 2016. aastal oli ta kirjandusauhinna Premio de la Crítica de Castilla y León finalist. Pärast finalistide väljakuulutamist ta teatas, et ei pürgi auhinna võitjaks ning keelduks preemiast, kui see talle antakse.[2] 2014. aastal oli ta sama auhinna kandidaat teosega "Las lágrimas de San Lorenzo", kuid preemiat ei saanud.[3][4]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Julio Llamazares sõnul on tema nägemus reaalsusest poeetiline. Tema kirjutamisviis on väga maalähedane ning võiks öelda, et ta on romantiline kirjanik selle termini algses tähenduses. Tema teoseid iseloomustab intiimsus, täpne keel ja peen hoolikus kirjelduste kasutamisel.

Proosa[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El entierro de Genarín" (1981), jutustus
  • "Luna de lobos" (1985), romaan[5]
  • "La lluvia amarilla" (1988), romaan.[6] Eestikeelne tõlge "Kollane vihm" ilmus kirjastus Pegasuselt aastal 2007, tõlkis Mariliin Vassenin.[7]
  • "Escenas de cine mudo" (1994), jutustused
  • "En mitad de ninguna parte" (1995), jutustused
  • "Tres historias verdaderas" (1998), jutustused
  • "Los viajeros de Madrid" (1998), jutustused
  • "El cielo de Madrid" (2005), romaan
  • "Tanta pasión para nada" (2011), jutustused
  • "Las lágrimas de San Lorenzo" (2013), romaan
  • "Distintas formas de mirar el agua" (2015), romaan. Tõlketeos "Kuidas vaadata vett" ilmus Toledo kirjastuselt aastal 2020, tõlkisid Madis Kuuse ja Mari Laan.[8]

Luule[muuda | muuda lähteteksti]

Luuletajana seostatakse teda kaheksakümnendate generatsiooniga (või postnovísimos).

  • "La lentitud de los bueyes" (1979)
  • "Memoria de la nieve" (1982)

Koostööd ajakirjandusega[muuda | muuda lähteteksti]

  • "En Babia" (1991)
  • "Nadie escucha" (1995)
  • "Entre perro y lobo" (2008)

Reisikirjad[muuda | muuda lähteteksti]

  • "El río del olvido" (1990)
  • "Trás-os-Montes" (1998)
  • "Cuaderno del Duero" (1999)
  • "Las rosas de piedra" (2008)
  • "Atlas de la España imaginaria" (2015)
  • "El viaje de Don Quijote" (2016)
  • "Las rosas del sur" (2018)
  • "Primavera extremeña" (2020)

Filmistsenaariumid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Retrato de bañista" (1984)
  • "Luna de lobos" (1987)
  • "El techo del mundo" (1995)
  • "Flores de otro mundo" (1999)
  • "Elogio de la distancia" (2009)

Auhinnad[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1978 – Premio Antonio González de Lama
  • 1982 – Premio Jorge Guillén
  • 1983 – Premio Ícaro
  • 1986 – Premio Nacional de Literatura (finalist)
  • 1988 – Libro de Oro de la CEGAL
  • 1989 – Premio Nacional de Literatura (finalist)
  • 1992 – Premio de Periodismo El Correo Español-El Pueblo Vasco
  • 1993 – Premio Nonino
  • 1994 – Premio Cardo d'Oro
  • 1999 – Premio de la Semana Internacional de la Crítica en el Festival Internacional de Cannes
  • Ta on olnud kaks korda nomineeritud Hispaania riiklikule kirjandusauhinnale romaanide "Luna de lobos" ja "La lluvia amarilla" ("Kollane vihm") eest.

Tõlked eesti keelde[muuda | muuda lähteteksti]

Julio Llamazares "Kollane vihm", tõlkinud Mariliin Vassenin, Pegasus 2007.

Julio Llamazares "Kuidas vaadata vett", tõlkinud Mari Laan ja Madis Kuuse, Toledo kirjastus 2020.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ «El País: Artículos por Julio Llamazares».
  2. ↑ Fulgendio Fernández (4. veebruar 2016). "Julio Llamazares, ¿Premio?, no gracias". La Nueva Crónica (hispaania).
  3. ↑ Verónica Viñas (26. veebruar 2014). "Los leoneses Llamazares, Aparicio y Huerga optan al Premio de la Crítica". Diario de León (hispaania).
  4. ↑ "José Antonio Abella gana el XII Premio de la Crítica de Castilla y León". La Vanguardia (hispaania). 5. märts 2014.
  5. ↑ "Ingliskeelne versioon = Wolf Moon (2017)". Vaadatud 13. mai 2017. {{cite web}}: puuduv püstkriips kohas: |title= (juhend)
  6. ↑ Martínez Jiménez, José Antonio; Muñoz Marquina, Francisco; Sarrión Mora, Miguel Ángel (2011). "La narración (III). Personajes, tiempo y espacio". Lengua Castellana y Literatura (hispaania) (Akal ed.). Madrid: Akal Sociedad Anónima. Lk 166. ISBN 9788446033677.
  7. ↑ "KOLLANE VIHM". Tallinn: Kirjastus Pegasus. Vaadatud 3. detsember 2020.
  8. ↑ "Kuidas vaadata vett". Tartu: Toledo kirjastus. Vaadatud 3. detsember 2020.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Julio_Llamazares&oldid=6257076"