Jalamädanik
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2020) |
Jalamädanik (inglise keeles foot rot) ehk nakkav pododermatiit on levinud lammaste, kitsede ja teiste ruminantide seas. Jalamädanik toob kaasa valu haiguskoldes, mis omakorda vähendab looma heaolu, toob kaasa lonkamist, kaalu kaotust, lammastel vähendab villa kasvu ja veistel piima tootlikkust.[1] See on nakkushaigus, mille peamine haigustekitaja on bakter Dichelobacter nodosus (gramnegatiivne anaeroob, mis hukkub peale seitsmendat päeva) nakkuse esinemisel peab siiski olema koostöö ka bakteriga Fusobacterium necrophorum, keda leidub peamiselt looduslikus pinnases ja väljaheites, mis põhjustab varvastevahelist dermatiiti, mis võimaldab D. Nodosuse sissetungi.[2]
Pikaajaline kokkupuude märja karjamaa, väljaheidete ja uriiniga on eelduseks nakatumiseks ja haiguse levimiseks loomade vahel. Haigestumist mõjutavad peamiselt kliima ja õhuniiskus, mis soosivad sõrgadevahelise naha pragunemist, mis loob sissepääsu bakteritele. Selle tõttu on jalamädanik eriti levinud suvel. Samuti mängivad olulist rolli ka looma immuunsüsteem ja nakkusohtliku looma eraldatus. Jalamädanik on kergesti tuvastatav välimuse ja lõhna järgi. Varvastevahelised vigastused või pidevalt jalgupidi niiskes allapanus viibimine on vajalikud patogeeni pääsemiseks looma organismi.
Jalamädanikku iseloomustab sarvestunud koe ja kabja sügavamate osade eraldumine.
Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]
Jalamädanikku nakatumise esimene märk on sõrgadevahelise naha paisumine. Turse ilmub tavaliselt 24 tundi pärast nakatumist. Varvastevaheline nahk võib olla väga õrn ja punane. See on loomale väga valus ja põhjustab longet. Samuti võib loomal tõusta kehatemperatuur normaalsest kõrgemaks. Nakatunud piirkonda võib tekkida kollaka värvusega pragu, millest eraldub ebameeldivat lõhna. Piirkonna kõõlused ja liigesed võivad nakatuda, mida on palju kulukam ja keerulisem ravida.
Ravi[muuda | muuda lähteteksti]
Jalamädaniku ravimine on varakult leituna lihtne ja edukas. Selleks et ravi oleks edukas on kiire diagnoosimine oluline. Raviks on antibiootikumid, mida manustatakse 3–5 päeva. Suure hulga loomade puhul võib olla keeruline ükshaaval antibiootikume manustada, sellepärast soovitatakse tihti ka söödalisandeid, aga enne nende kasutamist kindlasti pidada nõu veterinaariga.[3] Kui ravi ei anna tulemust 5 päeva pärast tuleb puhastada haiguskolle uuesti, eemaldades kogu nakatunud koe ja puhastades haava antiseptikuga. Vaktsiinid jalamädaniku vastu on välja töötatud, aga nende tõhusus on kaheldav ja immuunsus lühiajaline.
Ennetamine[muuda | muuda lähteteksti]
Hoida loomade vigastuste tekitamise võimalus võimalikult väike (eemaldada laudast, karjamaalt kõik teravad esemed. Loomade jalgealune peab olema kuiv ja puhas, et piirata bakter Fusobacterium necrophorum'i levikut. Vihmaperioodidel viia kari näiteks kõrgemal asuvale karjamaale või hoopis lauta. Nakkusohtlikud loomad tuleb karjast eemaldada, et piirata nakkuse levimist. Kui see pole võimalik, tuleks kasutada veekindlat sidet või kaitsesaapaid. Kaitsesaapaid kandvaid loomi tuleks täiendavate vigastuse vältimiseks siiski hoolikalt jälgida. Saapaid tuleks desinfitseerida.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ [1],Raadsma,H.W.& Dhungyel, O.P. 2013. "A review of footrot in sheep: New approaches for control of virulent footrot". In Livestock Science. Vol 156, Issues 1-3, September 2013, Pages 115-125. Sydney: ELSEVIER. Last accessed in October 2019.
- ↑ [2],Gildeni, M.N. Aguiar, Sara V.D. Simões, Tatiane R. SilvaII, Adriana C.O. Assis, João M.A. MedeirosI, Felício Garino JrI & Franklin Riet-Correa. 2011. "Foot rot and other foot diseases of goat and sheep in the semiarid region of northeastern Brazil". In Pesq. Vet. Bras. vol.31 no.10 Rio de Janeiro. Last accessed in October 2019.
- ↑ [3], Last accessed in october 2019.