Internalism (epistemoloogia)
Internalism on epistemoloogiline teooria, et uskumuse (õigustatud uskumuse) õigustus (või teadmise alus) peab olema uskujale (või teadjale) ligipääsetav, nii et ta on või saab olla oma uskumuse õigustusest (või oma teadmise alusest) teadlik, või arusaam, et uskumuse õigustus taandub uskuja vaimuseisunditele, või arusaam, et õigustuse mõistet tuleb analüüsida intellektuaalsete kohustuste täitmise kaudu.[1]
Kõigis kolmes variandis nimetatakse internalismi eitust eksternalismiks.[1]
Internalism teadmise baasi suhtes[muuda | muuda lähteteksti]
Internalism teadmise suhtes on tees, et teadja on vahetult teadlik või saab järele mõeldes olla teadlik oma teadmise alusest (sellest, mille põhjal ta teab). See teadlikkus või teadlikkuse võimalikkus ongi ligipääs teadmise alusele. Näiteks kui ma vaatan pargis puud ja saan niimoodi teada, et seal on puu, siis minu teadmise aluseks võib pidada nägemiselamust puust, ja võib eeldada, et ma saan puu kohalolust otsese, mittejäreldusliku teadmise. Siis nähtavasti ma olen teadlik, et ma näen ning et nägemise sisu on puu. Sellistel juhtudel tundub õige, et teadja on teadmise alusest teadlik. Ent suurem osa teadmistest on talletatud, st kunagi omandatud ja meelde jäetud. Üldjuhul ei ole usutav, et ollakse nende teadmiste alusest teadlik, sest tavaliselt ei mäletata, mille põhjal teadmine saadi, ning tavaliselt ei ole inimene teadlik ka sellest, kuidas tema praegune teadmine põhineb tema mälul. Sellepärast räägivadki internalistid ligipääsetavusest, väites ainult, et teadmise alusest on järelemõtlemise teel võimalik teadlikuks saada, olgu see nii keeruline ja aegavõttev kui tahes.[1]
Ligipääsu oma teadmise alusele saab mõelda nõrgas mõttes kui võimet saada teadlikuks sellest asjast, mis tegelikult on teadmise alus, saamata teadlikuks sellest, et see on teadmise alus, ja tugevas mõttes võimet saada teadlikuks sellest, et see, mis on tegelikult teadmise alus, on teadmine. Nii ka internalismil teadmise suhtes on nõrk ja tugev versioon.[1]
Et teadmise alus võib olla väga keeruline, siis on mõistlik modifitseerida internalismi, et teadmise kogu aluse asemel nõutakse ligipääsu ainult mõnele olulisele osale alusest. Ebaolulise osa all mõeldakse aluse osa, mille eemaldamisel allesjääv osa oleks ikkagi veel teadmise alus.[1]
Internalism uskumuse õigustuse suhtes[muuda | muuda lähteteksti]
Õigustatud uskumuse subjekt on mõnikord ka teadlik selle uskumuse õigustuse koostisosadest (õigustajatest). Internalism tähendab, et iga õigustatud uskumuse puhul on uskujal võimalik järelemõtlemise teel õigustajatest teadlikuks saada. See on õigustajate ligipääsetavus. Õigustusinternalismi puhul nõutakse, et kõik õigustajad oleks ligipääsetavad.[1]
Internalismi järgi peab subjekt, kelle jaoks mingi uskumus on õigustatud, olema teadlik sellest, mis seda õigustab ja miks. Peale selle, kui ma midagi tean, siis mul on võimalik teada, mis põhjendid, alused või tõendid mul on selleks, et arvata, et ma seda tean.[1]
Saab eristada õigustusinternalismi nõrka versiooni, mille järgi subjektil on õigustatud uskumus siis ja ainult siis, kui tal on võimalik järele mõeldes saada teadlikuks kõigist selle sisu õigustajatest, ja tugevat versiooni, mis nõuab, et subjektil oleks järele mõeldes võimalik saada millegi kohta teadlikuks, et see on uskumuse sisu kogu õigustus.[1]
Nende teeside vastu räägib see, et kui on tarvis hädaolukorras kiiresti tegutseda, siis pole aega õigustajaid teadvustada ja hiljem ei suudeta neid enam meenutada. Sellepärast on mõistlik rääkida kõikide õigustajate asemel mõnest olulisest õigustajast.[1]
Internalism ei väida tingimata, et õigustuse teadvustamine peab olema võimalik mis tahes hetkel ja et see peab toimuma lühikese ajaga täies mahus.[1]
Michael Bergmann[2] esitab niisuguse internalistliku õigustusedefinitsiooni. Subjekti uskumus on õigustatud siis ja ainult siis, kui on miski, mis annab panuse selle uskumuse õigustatusse, kusjuures subjekt suudab seda miskit pelga järelemõtlemisega niimoodi teadvustada, et ta usub õigustatult, et see miski on selle uskumusse kohasuse seisukohast kuidagi oluline.[1]
Eksternalist võib vastunäiteks tuua hädaolukorra, kus subjektil pole mahti õigustajaid teadvustada ning mille järel ta ei suuda oma mõtteid enam meenutada.[1]
 | Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Matthias Steup. A Defense of Internalism. – L. Pojman (toim). The Theory of Knowledge: Classical and Contemporary Readings, 2. trükk, Belmont, CA: Wadsworth Publishing 1999.
- Alvin Goldman. Internalism Exposed. – Journal of Philosophy, 96(6), lk 271–293.
- Earl Conee, Richard Feldman. Internalism Defended. – American Philosophical Quarterly, 2001, 38(1), lk 1–18.
- Hilary Kornblith (toim). Epistemology: Internalism and Externalism, Cambridge, MA: MIT Press 2001.
- Alvin Goldman. Internalism Exposed.
- Earl Conee, Richard Feldman. Internalism Defended.
- Ralph Wedgwood. Internalism Explained. – Philosophy and Phenomenological Research 2002, 65, lk 349–369.
- Laurence BonJour, Ernest Sosa. Epistemic Justification: Internalism Vs. Externalism, Foundations Vs. Virtues, Oxford: Blackwell Publishing 2003.
- George Pappas. Internalist vs. Externalist Conceptions of Epistemic Justification, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia 2004.
- Richard Feldman. BonJour and Sosa on Internalism, Externalism, and Basic Beliefs. – Philosophical Studies, 131, lk 713–728.
- Alvin Goldman. Internalism, Externalism, and the Architecture of Justification. – Journal of Philosophy, 2009, 106(6), lk 309–338.