Immanentne

Allikas: Vikipeedia
Merge-arrow.svg
See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Immanents. Lisainfot artikli arutelust

Immanentne – religiooni ja filosoofiaga seotud kontsept. Tuleneb ladinakeelsetest sõnadest in ja manere. Algne tähendus – sisemuses olev. Üldiselt: esemele või nähtusele seesmiselt omane, loomusest tulenev.

< artikkel vajab tõsist kontrollimist >

Selle maailma osa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enim levinud religioosses kasutuses tähistab jumaliku jõu või jumaliku olevuse omadust viibida kõiges, mis on olemas (panteism). Selles tähenduses eristub immanentne maailmast eraldiseisva jumala kontseptist (transtsendentsest).

Hinduismis kasutatakse seda tähendust brahmaani (jumaliku jõu) ja maailma vahelise suhte kirjeldamisel. Sellise religiooni näiteks on ka monistlik theism. Keskaegse Euroopa filosoofid jagunesid Jumala immanentsuse või transtsendentsuse küsimuses neoplatonistideks (Aurelius Augustinus) ja aristoteliaanideks (Albert Suur ja Aquino Thomas).

Ometi ei vastanda see kontsept ennast täielikult transtsendentse kontseptile. Religioonis võib Jumal olla inimeses immanentne ilma, et see läheks vastuollu oma transtsendentsusega.

Prantsuse 20. sajandi filosoofi Gilles Deleuze'i järgi on igasuguse tegevuse ja tagajärje põhjus immanentne, erinevalt essentsialistliku filosoofia ettekujutusele välisest transtsendentsest ideede maailmast. Metafüüsiliselt immanentne on printsiip, mille toime on lahutamatu sellest, milles ta toimib. Oma viimasele tööle pani Deleuze pealkirjaks „Immanentsus: elu...“ ( „L'immanence: une vie...“ )

Sisalduv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immanentsus võib tähendada ka, et miski sisaldub milleski või jääb ühe isiku, maailma vmt sisse. See tähendus on enam levinud kristluses ja teistes monoteistlikes teoloogiates, milles Jumalat peetakse ülimuslikuks oma loomingu suhtes.

Immanentne vs. transtsendentne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Öeldes, et „Jumal on surnud“ kuulutab Nietzsche, et meid on jäetud omapead ning me ei peaks enam püüdma avastada transtsendentset ja varjatud tõde ega leiutama maailma lõpu jaoks transtsendentset ja lõplikku tõde.

Midagi sarnast kohtame ka Wittgensteinil: „Millest ei saa rääkida, sellest tuleb vaikida.“ Wittgenstein uskus, et oli formaalselt määratlenud universaalse tõe kontsepti – formaalselt, seega sõltumatuna mis tahes vaatlejast (subjektist). Kas selline tõde on immanentne või transtsendentne? See ei ole oluline: seda eristust ennast ei tohi formaliseerida ning seega „ei ole selle kohta midagi öelda.“

Jean-Paul Sartre tõdeb sedasama, kasutades oma „Dialektilise mõistuse kriitikas“ (1960) liitvormi immanentsus-transtsendentsus.

Hüperviidad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]