Iidmaa sari

Allikas: Vikipeedia

„Iidmaa“ sari on Maniakkide Tänava (pseudonüüm, õieti Agur Karukäpp) koolja- ehk zombijuttude sari, mis on inspireeritud samanimelisest rollimängude (LARP) seeriast. Sarja kuuluvad romaanid „Surmakarva“ (2009) ja „Õnne ja õnnetuse valitseja“ (2013) ning lühijutud „Elu kaja“ (2009) ja „Kirstukaanel seilajad“ (2014).

Teoseid seob omavahel sama tegevuspaik, milleks on Iidmaa saar. Teoste sündmustik leiab aset groteskses pseudokeskaegses feodaalühiskonnas, kus inimestega elavad kõrvuti mitmesugused inimliha tarbivad libasurnud[1]. „Iidmaa“ sari esindab õudusulme alamžanrit splatterpunk’i, milles rõhutatakse veriseid vägivallastseene ja groteskseid olendeid[1].

Teoste sisuülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

„Surmakarva“ (2009, Varrak). „Iidmaa“ sarja esimene teos. Romaani keskseks tegelaseks on nõiakunsti valdav rüütlitar Ora, kes läbi riituste ja vereohvrite toomise suudab mehi endasse armuma panna. Tema eesmärk on endale lendmägede jahtimisega kuulsust ja au saavutada, et oma kodukohta naasta. Eesmärgi saavutamist takistavad kooljate hordid, tema enda poolt ära nõiutud mehed, ja elavad, kes ihkavad kättemaksu. Orat ja mitmeid teisi elavaid tegelasi iseloomustab ükskõikne suhtumine inimeludesse.

Orale vastandub kooljana uue elu saanud Kaja. Kuna kooljatel ei ole oma eelmisest elust mälestusi, on nende keha aktiveerivaks jõuks elavate mälestused ja emotsioonid, mida nad koguvad inimliha süües. Kooljad on sunnitud täitma Surnumanaja käske. Hoolimata sellest, et Kaja on surnud, tunneb ta hulgaliselt inimlikke emotsioone ja ihkab olla tõeliselt elus.

Romaanile on kirjutatud kaks erinevat lõpplahendust.

„Elu kaja“ (2009, Fantaasia). Lühijutu sisuks on romaanis „Surmakarva“ aset leidnud koolja Kaja lugu. Sündmustikku antakse edasi Kaja vaatepunktist, kelle kõige suurem soov on täita endas valitsev külm tühjus ning tunda ennast jälle elavana.

„Õnne ja õnnetuse valitseja“ (2013, Fantaasia). Õnne ja õnnetuse valitseja tiitlit kannab lummutis Veritaak, kelle järgijad usuvad, et ta jagab neile täpselt sama palju õnne, kui nad endale ise õnnetust kaela toovad. Veritaagale tuuakse vereohvreid ja loovutatakse tükikesi oma hingest. Need üksikud, keda lummutise ideoloogia ei köida, peavad oma saatuse ettearvamatuse eest võitlema.

Romaanis on kaks peategelast: Mudrumuna ja Tõus. Mudrumuna, kellest on välja lõigatud võime tunda hirmu, ohverdatakse lapsena Kolbakorjajale. Kolbakorjaja otsustab poisi ellu jätta ja Kolbatorni viia. Kolbatorni müstiline keskkond teeb Mudrumunast moondunud välimusega ebasurnu. Tõus on maaisanda poeg, kelle isa mõtleb talurahvast kui maksevahendist ja lummutistest kui maksukogujatest. Isandate üldine arusaam on see, et kui lummutistele lihtrahva elusid loovutada, siis jätavad nad isandad rahule. Tõus sellega ei nõustu, vaid ta soovib hoopis kõik ebasurnud hävitada.

„Kirstukaanel seilajad“ (2014, Reaktor). Lühijutt on järg „Õnne ja Õnnetuse valitsejale“, kus sündmustik esitatakse kõigus Kondiku vaatepunktist.

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

„Iidmaa“ sarja romaanid on saanud palju positiivset vastukaja tänu kaasakiskuvale sündmustikule, vürtsikale mustale huumorile ja originaalsele maailmaloomele.

Jüri Kallas nimetab romaani „Surmakarva“ üheks parimaks ulmekirjanduse teoseks, mida on Eestis kirjutatud[2].

J.J. Metsavana on oma „Õnne ja õnnetuse valitseja“ arvustuses kiitnud teose voolavat stiili ning nauditavat musta huumorit[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Andrus Org (2017). Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika. Doktoritöö. Tartu Ülikool, Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond. Lk 130-131.
  2. Jüri Kallas (09.01.2010). "Ulmekirjanduse baas".
  3. J.J. Metsavana (detsember 2013). "Raamatuarvustus: Õnne ja õnnetuse valitseja".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Maniakkide Tänav. „Surmakarva“. Tallinn: Varrak, 2009

Maniakkide Tänav. „Elu kaja“. Antoloogias „Tähtaeg 5: Süütalastepäev“ (koostanud Raul Sulbi). Tartu: Fantaasia, 2009

Maniakkide Tänav. „Õnne ja õnnetuse valitseja“. Tartu: Fantaasia, 2013

Maniakkide Tänav. „Kirstukaanel seilajad“. Reaktor, 2014