Hõivamine
_-_Foto_G._Dall%27Orto.jpg)
Hõivamine ehk occupatio on üks algsetest omandamiseviisidest. Hõivamist iseloomustab asja võtmine või vallutamine tahtega asja endale pidada. Hõivata saab mitte kellelegi kuuluvat eset, mis peab siiski kuuluma res in nostro patrimonio (asjad, mis võivad olla inimeste eraomandis) alla.
Rooma eraõiguse õpikutes liigitatakse omandiõiguse saamise viisid kaheks:
1) Algsed omandamisviisid (acquisitio originaria) on need, mille puhul asja omandaja õigus pole rajatud kellegi teise isiku õigusele. See tähendab, et asi ei kuulu selle omandamise ajal kellelegi ja seetõttu ei anta seda üle, vaid omandatakse muul viisil. [1]
2) Tuletatud omandamisviisid (acquisitio derivativa) – omandaja õigus on rajatud eelmise omaniku õigusele.
Asja saab hõivata mitmel erineval viisil:
1) res nullius ehk asi, millel pole omanikku (nt metsloomad, linnud, kalad).
Nende kohta on Justinianuse Institutsioonides kirjutatud (Institutiones):
Inst. 2.1.12: „Seega metsloomad, linnud, kalad, see tähendab kõik loomad, kes elavad maal, meres või taevas, saavad niipea, kui keegi nad kinni püüab, rahvaste (loomu)õiguse alusel selle isiku omaks. Sest, mis ei olnud varem kellegi oma, saab loomuliku arusaama kohaselt hõivaja omaks. Pole vahet, kas keegi püüab looma või linnu kinni enda või kellegi teise maal. Kuigi on ilmselge, et kui keegi tungib kellegi teise maale kavatsusega seal küttida loomi või linde, võib maa omanik, kui ta seda märkas, keelata tal maale astuda. Kõiki neid loomi, kelle sa kinni püüad, peetakse sinu omaks, kuni need on sinu järelevalve all. Kuid kui see (loom) on põgenenud sinu järelevalve alt ja taastanud oma loomuliku vabaduse, lakkab ta olemas sinu oma ja kuulub järgmisele hõivajale. Loomuliku vabaduse saamiseks peetakse seda, kui loom on kadunud su silmist või – ehhki küll loom on veel su vaateväljas – on teda keeruline taga ajada." [2]
2) res derelicta ehk asi, mis on omaniku poolt hüljatud või ära visatud
3) occupatio bellica ehk sõjasaagi omandamine
4) thesaurus, peitvara ehk asjad, mis on mäletamata aeg tagasi peidetud. Peitvara kuuluvuse üle vaidlesid eriti klassikalise aja Rooma juristid, Justinianus aga jagas media sententia’ga peitvara leidja ja maatüki omaniku vahel:
Inst 2.1.39: „Peitvara, mille keegi oma maatükilt leiab on jumalik. Hadrianus loomulikku õigluse järgi lubanud sellele, kes leiab. /…/ Aga kui keegi leidis juhuslikult võõralt maatükilt peitvara, ilma seda otsimata, on keiser lubanud poole leiust maatüki omanikule. Kui keegi keisri maalt peitvara leiab, on pool sellest määratud leidjale, pool keisrile." [3]