Franca Viola

Allikas: Vikipeedia

Franca Viola (9. jaanuar 1948 Alcamo, Sitsiilia) on itaalia naine, kes sai kuulsaks 1966. aastal, kui ta pärast vägistamist keeldus oma vägistajaga abiellumast.

Viola sündis Sitsiilias Alcamo linnas talunik Bernardo Viola ja Vita Ferra vanima tütrena. 1963. aastal kihlus ta 15-aastaselt 23-aastase Filippo Melodiaga, kes oli kohaliku rikka mafiooso Vincenzo Rimi vennapoeg. Kui Melodia varguse eest vahistati, tühistas Viola isa soovil kihluse. Seepeale sattus Violade pere rünnakute ohvriks: nende viinamarjaistandus hävitati, kuur põletati maha, ka Viola isa ähvardati relvaga. Melodia kolis Saksamaale, kuid 1965. aastal läks Alcamosse tagasi.

26. detsembril 1965 tungis Melodia koos 12 relvastatud kaaslasega Violade majja. Viola ema, kes üritas oma tütart kaitsta, peksti läbi, Franca ise viidi kaasa koos kaheksa-aastase venna Marianoga, kes keeldus õest lahti laskmast. Mariano vabastati mõne tunni pärast, kuid Franca viidi Melodia õe majja äärelinnas, kus teda hoiti 8 päeva, mille jooksul teda korduvalt vägistati.

Uuel aastal võttis Melodia ühendust Viola vanematega, pakkudes neile paciata't ehk rahu sõlmimist, mille tavaliselt sõlmisid salaja abiellunute (fuitina) vanemad. Viola isa teeskles, et on nõus, kuid tegelikult tegi koostööd politseiga. 2. jaanuaril 1966 korraldati politseireid, Melodia ja kaasosalised arreteeriti ja Viola vabastati.

Toonaste Sitsiilia kommete kohaselt oleks vägistatud naine pidanud oma vägistajaga abielluma, et säästa enda ja oma pere au, vastasel korral oleks ta pidanud elama vanatüdrukuna ja "häbitu naisena" (donna svergognata) abielueelse vahekorra tõttu. Toona eksisteeris ka Itaalia karistusseadustikus (artikkel 544) rehabiliteeriva abielu säte (matrimonio riparatore), mille kohaselt sai vägistaja oma süüteo kustutada, kui abiellus oma ohvriga – vägistamine oli kõlblusevastane, mitte isikuvastane kuritegu.

Viola isa küsis tütrelt, kas ta soovib Melodiaga abielluda. Kui Viola keeldus, otsustas isa teda aidata. Trapanis toimunud kohtuprotsessil üritasid Melodia advokaadid väita, et Viola oli nõustunud röövimise vältimiseks vabatahtlikult põgenema, et salaja abielluda, kuid edutult. 17. detsembril 1966 mõisteti Melodiale 11-aastane vanglakaristus, mida 10. juulil 1967 lühendati 10 aastani, koos kohustusega elada kaks aastat Modena lähedal. Seitse Melodia kaasosalist mõisteti vangi 5 aastaks ja 2 kuuks. Melodia vabanes vanglast 1976. aastal ja 13. aprillil 1978 tapeti maffia poolt.

Viola abiellus 1968. aastal lapsepõlvesõbra Giuseppe Ruisiga, olles enne proovinud teda ümber veenda, kartes Melodia kättemaksu. Ruisi ei andnud aga alla, kuid oli pärast abiellumist sunnitud enesekaitseks hankima relvaloa. Ka Itaalia president Giuseppe Saragat saatis paarile kingituse ja paavst Paulus VI võttis nad vastu eraaudientsil. Viola ja Ruisi said kolm last ja jäid elama Alcamo lähedale.

Sündmus äratas Itaalias suurt meedia ja avalikkuse tähelepanu, ka parlament oli sunnitud sekkuma, kuna oli selge, et karistusseadustik oli avaliku arvamuse vastu. Artikkel 544, mille kohaselt sai vägistaja karistusest pääseda, kui oma ohvriga abiellus, tühistati 5. augustil 1981 seadusega nr 442. Vägistamisest sai isikuvastane kuritegu alles 1996. aastal.

1970. aastal tegi režissöör Damiano Damiani Viola loo põhjal filmi "Ilusaim abikaasa" ("La moglie più bella"), kus peaosa mängis Ornella Muti.

2014. aastal andis Itaalia president Giorgio Napolitano Violale Itaalia Vabariigi 4. klassi teenetemärgi.