Enstatiitkondriidid

Allikas: Vikipeedia
Enstantiitkondriidi läbilõige

Enstatiitkondriidid on haruldased meteoriidid, mis moodustavad umbes 2% kõikidest kondriitmeteoriitidest, mis Maa peale kukuvad.[1] Praeguseks on leitud umbes 200 enstatiitkondriiti.[1]

Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]

Enstatiitkondriidid on ühed hapnikuvaesemad kivid, mis on Maalt leitud. Suurem osa neis sisalduvast rauast on oksiidina esinemise asemel kas sulfiidide koostises, puhtalt või seotud nikliga (Fe-Ni). Neis on tavaliselt suur mineraali enstatiidi (MgSiO3) sisaldus, millest tuleb ka nende meteoriitide nimi.[1] Spektraalanalüüsi põhjal arvatakse, et enstatiitkondriidid võiksid olla pärit asteroidilt 16 Psyche, mõni ka Merkuurilt.

Koostis[muuda | muuda lähteteksti]

Erinevalt enamikust kondriitidest ei sisalda enstatiitkondriidid peaaegu üldse raua oksiidi. Peaaegu kogu neis olev raud on seotud kas raudsulfiidide koostisse või segus nikliga (Fe-Ni). Need meteoriidid sisaldavad veel mitmeid ebatavalisi mineraale (oldhamiit (CaS), niningeriit (MgS), perrüiit ((Ni,Fe)5(Si,P)2). Lisaks sisaldavad nad veel aluselisi sulfiide (djerfisheriit, caswellsilveriit). Kõik enstatiitkondriidid koosnevad valdavalt enstatiidirikastest kondritest ning rohketest metalli- ja sulfiidsete mineraalide terakestest. Suletiste ehk klastide ja maatriksmaterjalide esinemine enstatiitmeteoriitides on harv. Hapniku puudumine neis viitab sellele, et nad tekkisid Päikese udukogu keskosas, tõenäoliselt Merkuuri orbiidi piiresse jäävas osas. Enamik neist on teinud läbi termilise metamorfoosi. Ensatatiitkondriidid jaotuvad kaheks:

  • EH-kondriidid (High enstatite) – sisaldavad väikseid kondreid (läbimõõduga ~0,2 mm), palju siderofiilseid elemente ja räni. Natuke üle 10% meteoriidikivist moodustavad metalliterakesed. Diagnostiliseks tunnuseks on, et EH-kondriitides leiduva Fe-Ni massist moodustab ~3% räni;
  • EL-kondriidid (Low enstatite) – sisaldavad suuremaid kondreid (läbimõõduga >0,5 mm). Meteoriidi Fe-Ni massist moodustab räni ~1%.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Norton, O.R. and Chitwood, L.A. Field Guide to Meteors and Meteorites, Springer-Verlag, London 2008