Damnum iniuria datum
Damnum iniuria datum tähistas Rooma õiguses võõra vara õigusvastast rikkumist või hävitamist. See oli üheks tähtsaimaks delikti liigiks iniuria (õigusvastased teod nagu kehavigastused, solvamised) ja furtum’i (vargus) kõrval.[1]
Eraldi liigituse tekkimine[muuda | muuda lähteteksti]
Varasemas õiguses reguleerisid võõra vara õigusvastast rikkumist või hävitamist XII tahvli seadused ja see kuulus erinevate fragmentide alla. Eraldi deliktiks kujundati see aastal 287/286 eKr välja antud Aquiliuse seadusega (lex Aquilia).[2]
Rooma keisri Justinianuse koostada lastud kogumiku „Corpus iuris civilis“ osas „Digesta“ on selle kohta märgitud: (Dig. 9.2.1. pr. Ulpianus ediktikommentaari 18. raamatus) „Aquiliuse seadus tühistas kõik seadused, mis enne selle vastuvõtmist käsitlesid õigusvastaselt tekitatud kahju, olid need siis sätestatud XII tahvlil või kusagil mujal. Nende seaduste tsiteerimine ei ole praegu vajalik.“[3] Lex Aquilia kujundas ümber senise arusaama vara õigusvastasest kahjust ning kahju hüvitamise regulatsiooni ja mindi trahvisüsteemilt üle kahjude heastamise süsteemile.[4]
Kahju hüvitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Lex Aquilia koosnes teadaolevalt kolmest peatükist. Nendest esimeses sätestati, et see, kes tapab võõra orja või looma, peab peremehele maksma kõrgeima hinna, mis oli sel orjal või loomal eelnenud aasta jooksul (Dig. 9.2.2.pr). Teise peatüki sisu kohta ei ole meile midagi teada. Kolmandas peatükis aga oli ette nähtud, et kes haavab võõrast orja või looma või hävitab mõne muu asja, peab peremehele tasuma kõrgeima hinna, mis oli sel asjal viimase kuu jooksul.[5]
- Dig. 9.2.27.5. Ulpianus ediktikommentaari 18. raamatus: „Sellesama Aquiliuse seaduse kolmandas peatükis on sätestatud, et „kui keegi tekitab kahju teise isiku asjadele (välja arvatud orjade või kariloomade tapmine) neid õigusvastaselt põletades, tehes katki või vigastades, mõistetagu talt omanikule välja nii suur summa, kui palju see asi eelnenud 30 päeval väärt oli.“[6]
Lex Aquilia alusel ei teki vastutus üksnes tahtluse (dolus) korral, vaid ka igasuguse hooletuse (culpa) puhul.[7] Kui algselt märkis damnum iniuria datum vaid kindlaid varalisi rikkumisi, nagu orja või looma tapmine, siis aja jooksul hakkasid juristid tõlgendama seda kui igasugust mis tahes viisil tekkinud varalist kahju. Kahju tekkimise eeldusteks olid tekkinud füüsiline kahju ja turuväärtuse langus. Kui vara väärtus polnud langenud, siis ei kuulunud kahju hüvitamisele. Seda näiteks orjade või loomade kastreerimise puhul, kui nad polnud mõeldud paljunemiseks. Kuna kastreerimine ei mõjutanud nende turuväärtust ning võis mõnel juhul seda isegi tõsta, siis ei kuulunud tekkinud „kahju“ hüvitamisele.[8]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kaser, M. Römisches Privatrecht. 14. Aufl. München: Beck 1986, lk 232; Ilus, E. Rooma eraõiguse alused, Tartu: Kirjastus Penikoorem 2005, lk 166–167.
- ↑ Ilus, E. 2005, lk 167.
- ↑ Siimets-Gross, H., Ristikivi, M. Fontes iuris romani, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2019, lk 213.
- ↑ Ilus, E. 2005, lk 167–168.
- ↑ Ilus, E. 2005, lk 167–168.
- ↑ Siimets-Gross, H., Ristikivi, M. 2019, lk 213.
- ↑ Justinianuse Institutsioonid 4.3.3; Ilus, E. Rooma eraõiguse alused, Tartu: Kirjastus Penikoorem 2005, lk 168.
- ↑ Riggsby, A. M. Roman Law and the Legal World of the Romans. Cambridge University Press 2012, lk 188.