Consciousness Explained

"Consciousness Explained" (Teadvuse seletus) on Daniel Dennetti filosoofiline raamat. See ilmus 1991.

Kokkuvõte

Eessõna

Dennett ütleb, et esimesel kolledžiaastal murdis ta René Descartesi "Metafüüsilisi meditatsioone" lugedes pead keha ja vaimu probleemi üle: kuidas saavad mõtted ja tunded olla aju närvirakkude ja molekulidega ühes maailmas. Nüüd ta arvab saavat visandada teadvuse teooria, mis on lahenduseks.

1 Preluudium: kuidas on hallutsinatsioonid võimalikud?

1. Aju tõrres

Oletame, et minu aju on kehast välja võetud pandud elama tõrde, kus talle tundub, nagu ta elaks oma kehas tavalises ümbruses, (aju tõrres). See on René Descartesi kurja deemoni tänapäevane versioon (kujutletav deemon paneb Descartesi vääralt uskuma kõike, kaasa arvatud Descartesi enda olemasolu). Ent Descartes pani tähele, et ta ei saa teda panna uskuma, et ta on olemas, kui teda pole, (cogito ergo sum). Selle probleemiga enam suurt ei tegelda (võib-olla sellepärast, et Descartes andis sellele veenva lahenduse), küll aga välismaailma probleemiga: mida me võime oma kogemusest omaenda ja maailma loomuse kohta järeldada, kas me ehk oleme ajud tõrres, kas on võimalik, et me oleme seda alati olnud, ja kas sel juhul võib see meil pähe tulla ja kas me võiksime sellele kinnitust saada?

Filosoofid ei pea aju tõrres töös hoidvate teadlaste ülesande keerukust oluliseks, arvates, et piisab põhimõttelisest võimalikkusest, isegi kui see on praktiliselt võimatu. Tagasiside arvutamine poleks jõukohane kõige kiiremalegi arvutile, ja kui nad tahaksid kõik vajalikud vastused ette ära varuda, siis oleks neid nii palju, et tekiks kombinatoorne plahvatus. Sellest tuleb ka videomängude igav stereotüüpsus. Üks lahendus on kasutada arvutimälu asemel päris maailma fragmente nagu lennusimulaatoris. Sel juhul ei ole kuri deemon petmisega päris hakkama saanud, aga nii saab vähemalt läbi lõplike ressurssidega. Descartes omistas oma kurjale deemonile lõputud võimed. Vajalik ribalaius ei oleks küll lõpmatu, kuid astronoomiliselt suur. Ehtsat muljet jätvat libatõelisust pole võib-olla kunagi võimalik luua.

Siit võib järeldada, et me ei ole ajud tõrres ja tugev hallutsinatsioon (näiline konkreetne püsiv objekt kolmemõõtmelises maailmas) ei ole võimalik. See oleks näiteks kummitus, kellega saab vestelda, keda saab katsuda, jätab tahke mulje, heidab varju ning on igast küljest vaadeldav. Hallutsinatsioonid on seda tugevamad, mida rohkem selliseid omadusi neil on. Tugevamad hallutsinatsioonid on haruldasemad ja vähem usutavad. Väga tugevate hallutsinatsioonide suhtes peaksime olema eriti skeptilised, sest me ei usu kummitustesse, ja arvame, et ainult tõelised kummitused saavad neid tekitada. (Sellepärast Carlos Castañedat ei usutudki.)

Siiski kogetakse vahel veenvaid mitme modaalsusega hallutsinatsioone. Sageli on need üksikasjalikud fantaasiad, mis kaugelt ületavad tänapäeva tehnoloogia võimed. Kuidas siis aju võib teha seda, mis teadlastele ja arvutimängude loojatele tundub peaaegu võimatu? Kui need kogemused ei ole mõne reaalse välise asja ehtsad ega tõepärased tajumused, siis need peavad olema loodud täies ulatuses vaimu või aju sees ning petma ära nende looja enda, kuigi need on otsast lõpuni fiktiivsed.

2. Narritajad ajus

Tavaliselt oletatakse, et hallutsinatsioonid tekivad siis, kui ajus toimub veider enesestimuleerimine: aju tajusüsteemide mingeid osi või tasandeid stimuleeritakse täielikult aju seest. Juba Descartes arutles fantoomjäseme ja fantoomvalude ja -kiheluste üle.