Christian Gabriel Fischer
Christian Gabriel Fischer (10. august 1686 Königsberg – 15. detsember 1751) oli saksa õpetlane.
Ta sündis Königsbergi kaupmehe Gabriel Fischeri (1656–1699) perekonnas[1].
Ta õppis Altstadti koolis.[2] Ta õppis Königsbergi ülikoolis teoloogiat ja idakeeli[1] (immatrikuleerus 31. märtsil 1703[2]) ja Rostocki ülikoolis teoloogiat ning sai 12. augustil 1710 Jena ülikoolist magistrikraadi.[3]
Ta oli Königsbergi ülikoolis 28. juulist[2] 1711 filosoofia eradotsent, ja 1715. aastast loodusõpetuse erakorraline professor.[3] Ta oli Melchior Philipp Hartmanni sõber ning aitas tal merevaigukollektsiooni korrastada ja kataloogida[2].
Ühes 1717. aasta loengukuulutuses nimetas ta end empiirikuks.[2] Aastani 1721 oli ta Leibnizi-Wolffi filosoofia kartesiaanlik vastane. Aastal 1721 pidas ta loenguid Wolffi raamatu järgi[1]. Ta võttis oma loodusõpetuse loengutes kasutusele eksperimentaalse meetodi ja hakkas lähtuma ratsionalismist[1]. Aastal 1723 ilmunud raamatus paistab ta juba Christian Wolffi filosoofia pooldajana. Kui pietistid olid Wolffi 1723 Hallest välja ajanud ja teised Königsbergi professorid vaikisid, esines Fischer väljakutsuvalt Wolffi filosoofia pooldajana ning ründas pietiste[2]; kuningas Friedrich Wilhelm I[2] kabinetikäsuga 15. novembrist 1725 pidi Fischer 24 tunni jooksul Königsbergist ja 48 tunni jooksul Preisimaalt lahkuma. Pealekaebaja oli Georg Friedrich Rogall[4]. Ta läks algul Danzigisse, kust ta asjatult palus luba tagasi tulla. Asja läbivaatamise eeldusena pidi ta oma usutunnistuse kirja panema. 1. novembriga 1726 dateeritud dokumendis kinnitas ta, et pole luterlikust usust kunagi kõrvale kaldunud ning pooldab seda ka praegu. Danzigi magistraat andis talle loa avalikke loenguid pidada. Jacob Theodor Klein palkas ta korrastama oma suurt loodusloolist kollektsiooni[1]. Aastal 1727 läks ta noorte danziglaste Nathanael Jakob Gerlachi ja Samuel Huwerti saatjaks palgatuna[1] reisile läbi Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Hollandi ja Inglismaa. Kui 1737 Wolffi filosoofiat jälle lubati, sai ta abikaasa abiga[1] Fischer loa Königsbergi naasta, kuid ainult tingimusel, et ta elab seal eraisikuna ning jääb Piibli ja usutunnistuste puhta õpetuse juurde. Aastal 1743 anonüümselt ilmunud ja tavalist tsensuuri vältivas kirjutises "Vernünftige Gedanken von der Natur, was sie sey etc." esitas ta spinozistliku vaatekoha ning tõlgendas mitu põhilist dogmat ratsionalistlikult ümber. Algatati juurdlus, mille käigus ta tunnistas oma autorsuse üles, aga eitas tsensuurikohustust. Et usuteaduskond tunnistas ta ketseriks ja kirikutes jutlustati tema vastu, kaebas ta jutlustajate peale konsistooriumi. Et pietistide võim oli juba murtud, elas ta kuni surmani puutumatult Königsbergis.[3]
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Examen laboris menstrui Theophili Amelii (1712)
- Erste Grundlegung zu einer ausführlichen Historie des unterirdischen Preußens (1714)
- Zweite Grundlegung zu einer ausführlichen Historie des unterirdischen Preußens (1715)
- Lapidum in agro Prussico sine praeiudicio contemplandorum explicatio, (1715, professuuri puhul, kividega seotud ebausu ümberlükkamine)
- Muthmaßung von dem aufgehenden Monde, welcher in einem artigen Muschelsteine sich präsentirt (1717).
- Quaestio philosophica, an spiritus sint in loco (1723)
- Johann Heinrich Lincki teose "De stellis marinis" kommenteeritud väljaanne (1733)
- Notae et animadversiones ad Plinii Hist. nat. L. IX, Cap. 33. – Nova Acta Eruditorum 1733.
- Demonstratio solida de obligatione hominis ad religionem et naturalem et revelatam (1736)
- vernünftige Gedanken von der Natur, was sie sey etc. (1743, anonüümselt)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Luise K. Gottsched. Biografie". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. aprill 2016. Vaadatud 24. märtsil 2016.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 "Biographies: Königsberg Professors". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. märts 2016. Vaadatud 24. märtsil 2016.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Prantl 1878
- ↑ Manfred Kuehn. Kant: A Biography, 2001, lk 26.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Meusel. Lexikon der teutschen Schriftsteller, kd III, lk 341.
- Benno Erdmann. Martin Knutzen und seine Zeit, 1876, lk 19, 40–42.
- Carl von Prantl. Fischer, Christian Gabriel. – Allgemeine Deutsche Biographie, herausgegeben von der Historischen Kommission bei der Bayerischen Akademie der Wissenschaften, kd 7, 1878, lk 49–50. +Wikisource.