Au teotamine
Au teotamine on inimese hea nime ja väärikuse õigusvastane riivamine teiste ees. Au teotamise juriidiline kindlakstegemine nõuab iga kord kaalutlusotsustust, mis tähendab, et kohus peab iga juhtumi puhul eraldi hindama, kas tegevusega teotati au ning kas see toimus õigusvastaselt.
Inimese au on põhiseadusega kaitstud väärtus, mille kaitseks Euroopa põhiõiguste konventsiooni ja Euroopa põhiõiguste harta järgi võib piirata ka sõnavabadust, mistõttu seda saab pidada põhiõiguseks (tihti nimetatakse ka inimõiguseks). Inimese au on väärtus, mida riigid peavad kaitsma ning mille tahtlikust kahjustamisest on igaüks kohustatud hoiduma.
Sarnaselt teiste põhiõigustega kuulub see igaühele - Eesti põhiseaduse § 17 järgi ei tohi mitte kellegi au ega head nime teotada.
Mis on au ja mis on teotamine?[muuda | muuda lähteteksti]
Au olemus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuna au teotamise eest pakub kaitset põhiseadus, on põhiseaduse kommentaarides selle teema sõlmküsimused võimalikult lihtsas keeles lahti seletatud. Au teotamise õigusliku olemuse mõistmiseks on vajalik mõista mõlema sõna tähendust eraldi ning seejärel ka koos. Kõigepealt aust. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 17 kommentaarides öeldakse, et au ja hea nimi on ühelt poolt inimese subjektiivne enesehinnang, tema minapilt. Teisalt on see objektiivne, teiste inimeste arvamus temast ehk inimese sotsiaalne maine. Seda kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. Au on isikuline, füüsilisele isikule omane, seda kannab inimene ise. Hea nimi, maine ehk reputatsioon võib olla omane ka institutsioonile ja organisatsioonile.[1] Seega on au ainult inimesele ehk õiguskeeles füüsilisele isikule omane väärtus.
Au on inimväärikuse osa. Inimväärikuse austamine on meie põhiseaduse ja riigikorralduse aluspõhimõtted. Neil väärtustel on sügav eetilis-sotsiaalne tähendus, mistõttu vajavad need ka õiguslikku kaitset.
EL põhiõiguste harta artikli 1 kohaselt "inimväärikus on puutumatu, seda tuleb austada ja kaitsta". EIÕK otsesõnu sellekohast iseseisvat õigust ette ei näe, kuid samas peetakse erialakirjanduses inimväärikust üheks inimõiguste ja -vabaduste alusväärtuseks. Inimõiguste õiguses on inimväärikust tunnustanud sõnavabadust tasakaalustava tegurina. Nii on artiklis 10.2 lubatud sõnavabadust piirata "kaasinimeste reputatsiooni või õiguste kaitseks". Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on maine ehk reputatsiooni tunnistanud ka artikliga 8 kaitstava eraelu üheks komponendiks. EIK on oma lahendites tunnistanud õiguse aule ja heale nimele ehk reputatsioonile tsiviilõiguseks, mis langeb EIÕK artikli 6 kaitse alla[2]. Põhimõtteliselt sama teeb ka PS § 45, mis loeb teiste inimeste au ja hea nime kaitse vajaduse sõnavabaduse riive üheks õigustatud aluseks.[1]
Teotamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi põhiseadus (PS) keelab au ja hea nime teotamise, ei tähenda see, et iga riive on kohe teotamine. Au ja hea nime riived võivad avalduda erinevalt. Inimväärikuse riive võib aset leida nii kitsas ringis üksikute isikute vahel kui ka avalikkuse ees. Hea nime, maine ehk reputatsiooni riive eeldab aga avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist.
Au ja väärikuse kui individuaalse subjektiivse väärtuse kahjustamine võib ilmneda nii inimesele antud hinnangutega, temale ja tema kohta öelduga, isiku panemisega au ja väärikust riivavatesse, alandavatesse ehk teotavatesse oludesse kui ka selliste tegudega isiku suhtes, mis pole küll füüsiliselt suunatud tema vastu, kuid mille eesmärk on tema au ja väärikustunde tõsine riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine. Hea nime ehk maine kahjustamine toimub avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. Tavaliselt tehakse seda mainet pahatahtlikult kahjustavate avalike hinnangutega meediakanalite kaudu või mõnel muul üldsust kaasaval viisil nagu avalik esinemine, avaldamine trükises või küberruumis.[1]
Norm annab kaitse au ja hea nime teotamise eest. Teotamine on haavamise (riive) raskeim vorm, mille oluliseks tunnuseks on ründe pahatahtlik taotluslik iseloom ning häbistav ja alandav viis. Seetõttu jääb normi kaitse alt välja objektiivne heas usus tehtud kriitika, sh ka siis, kui selles on kasutatud teravat sõnastust[3].
Riigikohus on au ja hea nime sisustanud nähtusena, mis "väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang). Üldjuhul hindab ühiskond isiksust tema tegude alusel. Inimese enesehinnang põhineb tema kujutlusel iseenda väärtusest ja väärikusest." (RKTKo 30.10.1997, 3-2-1-123-97). Riigikohus on sisustanud au ja hea nime teotamist Euroopa praktika eeskujul nii ebakohase väärtushinnangu kui tõele mittevastava faktiväitega. Esimest ei saa tõestada, teist saab. See, kas au ja head nime on riivatud, ei sõltu ainult vaidlevate poolte hinnangust (vt RKTKo 10.10.2007, 3-2-1-53-07). Riive tuvastamine sõltub kontekstist ja eeldab põrkuvate väärtuste mitmekülgset kaalumist. Parlamendiväitlustes antud au ja head nime riivavad hinnangud langevad parlamendiimmuniteedi kaitse alla (täpsem mõist indemniteet). Reegel on, et mida kõrgem on avaliku elu tegelase (poliitiline) positsioon, seda madalam on tema maine kaitstuse lävi.
Milline au ja hea nime riive on teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb alati vaadelda üksikjuhtumite kaupa. Teotamise üks olulisi tunnuseid on teadlikkus, s.o tahtlik, sihipärane soov kellegi mainet oluliselt kahjustada, ning pahausksus. Pahausksuse üks tunnuseid on teadvalt valede andmete kasutamine ning õigustatud kriitika piiri teadlik ja tarbetu ületamine sooviga teist inimest kahjustada. Teine tunnus on modus operandi ehk toimimisviisi või meetodi häbistav, alandav ja naeruvääristav iseloom. Mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine – riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära (-astet). Teotamise kvalifitseerimine eeldab hinnangut, mis omakorda nõuab konteksti, isikute, teoviisi ja huvide hindamist ja tasakaalustamist. Teotamine on tugevam rünne kui haavamine või solvamine. Oluline tegur kasutatud väljendite ja antud hinnangute teotamisena hindamisel on kontekst ning väitluse aines, ulatus ja ühiskondlik tähendus, milles au ja head nime kahjustavad teod või hinnangud aset leidsid (vt EIKo Nilsen ja Johnsen vs.Norra, 25.09.1999; Dalban vs.Rumeenia, 28.09.1999; Otegi Mondragon vs.Hispaania, 15.03.2011 ja Altug Taner Akcam vs.Türgi, 25.10.2011).
Au teotamise viisid[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaliselt on au teotamisest põhjust rääkida, kui inimese kohta avaldatakse halvustavat valeteavet või tema suhtes antakse kohatuid hinnanguid. Väljakujunenud seisukoha järgi saab au teotada kahel viisil: faktiväite (andmete) või väärtushinnangu ehk väärtusotsuse (arvamuse) avaldamisega. Au teotamine on võimalik eri vormides: suulises ja kirjalikus, fotona, karikatuurina jne.[4]
Kuidas au teotamist kindlaks tehakse? Inimesed saavad lahendada vaidluse ilma kohtusse pöördumata, kuid siis pole ka teise au teotanud inimesel mingit riigi tagatud sundi oma tegu korvata. Viies eraõigusliku vaidluse kohtusse ning kui kohus leiab, et au on teotatud ning rahuldab hagi, millega nõuti kahju hüvitamist, siis saab sellest jõustumisel täitedokument, mille alusel saab inimeselt hüvitist välja nõuda, vajadusel kohtutäituri abil.
Au teotamise õigusvastasus vajab iga kord asjaoludest tulenevat kohtu hinnangut. Seadusandja on andnud juhised, kuidas ja milliseid asjaolusid kaaludes kohus peaks hindama, et kas etteheidetav tegu on õigusvastane ning kuidas seda kahju korvama peaks.
Kuidas au teotamise korral oma õigusi kaitsta[muuda | muuda lähteteksti]
Inimeste põhiõiguste kaitsmine on põhiseadusest tulenev kohustus. See tähendab, et riik peab looma põhiõiguste kaitse võimalused, mis omakorda tähendab, et oma igapäevases elus peaksime olema piisavalt haritud, et teada, mis on ühiskonnas kellegi õigused ja kohustused ning kui keegi oma kohustust või teiste õigusi rikub, siis peab olema teada ja arusaadav, mis edasi saab. Nii on au teotamisest hoidumiseks Eesti selle põhiseaduse kõrval reguleerinud võlaõigusseaduses (VÕS). Täpsemalt tuleb au teotamine tuvastada VÕS § 1046 ja § 1047 abil:
§ 1046. Isiklike õiguste kahjustamise õigusvastasus[muuda | muuda lähteteksti]
(1) Isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
(2) Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
§ 1047. Ebaõigete andmete avaldamise õigusvastasus[muuda | muuda lähteteksti]
(1) Isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega on õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma.
(2) Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.
(3) Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
(4) Ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane.
Oma õiguste kaitseks saab inimene pöörduda kohtusse. Au teotamise korral tähendab see hagi esitamist tsiviilkohtusse. Kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 1043 alusel, samuti saab esitada nõude au teotava tegevuse keelamiseks või ärahoidmiseks VÕS § 1055 lg 1 alusel. Kui see pole eluliselt mõeldav, siis jääb järgi kahjunõue au teotamise eest mittevaralise kahjuna VÕS § 1055 lg 2 järgi. Lihtsustatult öeldes tuleb inimesel tõendada kohtus, et tema au on riivatud mingi teoga, näiteks tema kohta valeinfo avaldamise või ebakohase väärtushinnangu andmisega. Ta ei pea tõendama täpsemalt tagajärge (et milles au teotatus täpselt seisneb), vaid tegu. See, kellele inimene paneb süüks tema au teotamise peab tõendama, et tal oli selleks õigustus. Tsiviilkohus peab iga kord kaaluma enne otsuse tegemist, kas etteheidetud tegu on au teotamine, kas sellel oli mingisugune õigustus või mitte. Au teotamisel eeldatakse õigusvastasust, mis tähendab, et au teotamises süüdistatu peab tõendama, et ta pole au teotanud või tal oli selleks mingi õigus. Tsiviilkohtuprotessi juures peab teadma, et üldiselt kohus omast initsiatiivist midagi uurima ei hakka, vaid oma väidetut peavad kohtus vaidlevad osapooled ise tõendada suutma, kohus neid otseselt selles kuidagi aidata ei tohi. See eristab seda näiteks karistusõiguse või haldusõiguse vaidlusest, kus kohtul on nii kriminaal- kui ka haldusprotsessil selge uurimiskohustus. See tuleb olemuslikult asjaolust, et nendel juhtudel vaidleb tavaline inimene avaliku võimuga, samas kui tsiviilprotsessil on tavaliselt eraisikud omavahel tüli lahendamas.
Kahju hüvitamine au teotamisel[muuda | muuda lähteteksti]
Au ja hea nimi on väärtused. Õigushüve kahjustamine võib kaasa tuua moraalse ja/või materiaalse kahju. Juhul kui au ja hea nime teotamine on tuvastatud, lubab see tõstatada põhiseaduslikult õigustatud nõude "ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele" (PS § 25 kommentaarid). Au ja hea nimi on mittemateriaalsed kategooriad. Seega tuleb kõigepealt kõne alla moraalse kahju ehk ebameeldivuste, häirituse, kannatuste, üleelamiste, stressi jmt tuvastamine, hindamine ja kompenseerimine. Kompenseerimine võib toimuda põhiliselt kahel viisil: rahalise hüvitisena ja/või teoga, s.o avaliku vabandamise ning au ja head nime teotava informatsiooni avaliku tagasivõtmise või kummutamisega. Rahaline kompensatsioon on kokkuleppeline või kohtu määrata, kui pooled ei jõua kokkuleppele. Et selles puudub objektiivne arvestuslik alus, toimub see hinnangulisel (equitable) alusel. Au ja hea nime teotamise kaudu ei ole välistatud ka materiaalse kahju tekitamine näiteks juhul, kui isiku väärikus ja maine kahjustub sedavõrd, et ta vajab haiglaravi või on teatud aja töövõimetu; jääb ilma mõnest lepingust põhjusel, et tema maine on avalikult ja ebaõiglaselt ning alusetult seatud kahtluse alla või on ta usaldusväärsuse kaotamise või olulise kahjustumise tõttu kaotanud töö, sissetuleku, klientuuri vms. Sel viisil tekitatud materiaalne kahju peab aga olema otsene ning mõõdetav ja tõestatav. On võimalik ka institutsiooni või äriühingu mainekahjustusest tuleneva materiaalse kahju hüvitamine. See peab toimuma arvestuslikul alusel (ettevõtja maine kahjustamisega seoses vt Steel ja Morris vs.Ühendkuningriik, 15.02.2005).[1]
Au ja hea nime kriminaal- ehk karistusõiguslik kaitse Eestis kehtivas õiguses puudub, aga kuni 2002. aasta 1. septembrini oli laimamine kriminaliseeritud. Au ja hea nime kaitse toimub tsiviilkorras VÕS alusel. Samas on Eesti andnud oma panuse ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kujunemisse, kui kaasuses Tammer vs Eesti, leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et teise inimese avalikult "rongaemaks" nimetamisel puudus avalikkuse jaoks piisav väärtus. Tänases Eestis enam selline tegu kedagi küll kurjategijaks ei tee, kuid kohtuvaidluses alla jäädes, võib olla vaja teid kohtusse kaevanud inimesele maksta isegi kuni 10 000 eurot.
Eestis on laimajate probleemi tõstatamise ja nende vastutusele võtmisega silma paistnud vandeadvokaat Robert Sarv [5], kes on kaitsnud avaliku elu tegelasi. Neist enam silma paistnud Marika Korolevi juhtumi puhul solvajad välja käima kuni 3200 eurot solvaja kohta.[6]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Maruste, R.Põhiseaduse § 17 kommentaar. – Ü. Madise jt (toim). Eesti Vabariigi põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. 4., täiend. vlj. Tallinn: Juura, 2017
- ↑ vaata nt Werner vs.Poola, 15.11.2001
- ↑ Loe täpsemalt Põhiseaduse § 45 kommentaare
- ↑ Tampuu, T. (2017). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura, 2017., lk 260
- ↑ Robert Sarv (27.11.2019). "Vandeadvokaat Robert Sarv: kas poliitikuid võib valimatult sõimata?". Postimees. Vaadatud 23.05.2019.
- ↑ Ringvaade. "Marika Korolev pani anonüümsed mõnitajad oma sõnade eest vastutama". ERR. Vaadatud 23.05.2019.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Kohtupraktika: Au teotamise kohta leiab Riigikohtu lahendid Riigikohtu veebilehelt näiteks vabateksti otsinguga "au teotamine"
- Au teotamise kohta vastu kaitstuse kohta saab ülevaatliku info Põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 17 ja § 45 kommentaaridest
- Au teotamise kindlaks tegemise kohta: Tampuu, T. (2017). Lepinguvälised võlasuhted. Tallinn: Juura, 2017., lk 257-269
- Eesti vabalt kättesaadavat värskemat teaduskirjandust au teotamise kohta: