Attis

Attis (vanakreeka Ἄττις, früügia sõnast attis 'ilus poiss' ja/või attagus 'sokk') oli vanakreeka mütoloogias ja früügia mütoloogias jõenümf Nana poeg, kes eostus mandliseemnest.

Attise kultus (früügia lastekõnes 'isa') oli Früügia üks kahest tähtsamast viljakuse austusvormist. Attise kultus levis kõigile Vahemere maadele.

Attise kultus toodi Rooma 204. aastal e.m.a. Kultus sai avalikuks keiser Claudiuse ajal 1. sajandil (enne seda võisid kultuses osaleda vaid früüglased).

Attise pidustused (kalender)

15. märts – pilliroo kandjate protsessioon (Attis jäeti imikuna maha Gallose jõe pilliroogu).

22. märts – metsas langetatakse mänd (sümboliseerib Attise surma, Attis suri männi all) ning tuuakse pühalikult templisse, puud ehivad kannikesed ja selle küljes on Attise kujutis.

24. märts – 'verepäev', puu koos Attise kujutisega maetakse rituaalsesse hauda, lein ja paast, ülempreester laseb oma käest verd inimohvri asenduseks. Puhutakse pasunaid ja sarvi, kõmisevad trummid, metsikud tantsud, kõik muutuvad ekstaatiliseks ja meeletuks ning tulevased preestrid kastreerivad ennast. Öösel avastatakse, et haud on heledalt valgustatud, kuid tühi, jumal on kolmandal päeval surnust üles tõusnud!

25. märts (kevadine pööripäev) – 'rõõmupäev', püha sööming, pidu, 'karneval'.

26. märts – rahulik päev, puhatakse eelnenust,

27. märts – pidustuste lõpp protsessiooniga, religioossed näitemängud jms.