Asendushooldus

Allikas: Vikipeedia

Asendushooldus (inglise keeles alternative care, foster care) on lapse kasvatamine ja tema eest hoolitsemine väljaspool tema sünniperekonda olukorras, kus lapsevanemad ei saa või suuda pakkuda lapsele turvalist keskkonda ning vanemlikku hoolt.

Lapse asendushooldusele paigutamise põhjused võivad olla küllalt erinevad. Sagedasemad põhjused on vanemate surm, vangistus, füüsilise või vaimse tervise probleemid, lapse väärkohtlemine või hooletusse jätmine või lapse tõsised käitumisprobleemid (näiteks korduvad õigusrikkumised või kodust põgenemine), millega lapsevanemad ei suuda toime tulla. Lapse asendushooldusele paigutamine võib olla erineva ajalise kestusega, mõnest päevast mitme aastani.[1],[2]

Last ei eraldata vanematest vastu nende tahtmist, välja arvatud juhul, kui pädevad ametivõimud otsustavad kooskõlas kehtivate seaduste ja menetlusega, et selline eraldamine toimub lapse huvides. Niisugune otsus on vajalik erijuhtudel, nagu siis, kui vanemad kohtlevad last julmalt või jätavad ta hooletusse (Lapse õiguste konventsioon, artikkel 9).[3] Vaesus või sellega kaasnevad tegurid ei tohiks kunagi olla lapse perest eraldamise põhjuseks, pigem on see märk abivajadusest, millele riik peab reageerima ja perele vajalikku tuge pakkuma. Seega ei tohiks ühtki last paigutada asendushooldusele, kui on võimalik perekonda lapse hooldamisel toetada. Perekonnast eraldamine peaks olema viimane abinõu ning selle vältimiseks tuleks pakkuda perekonda tugevdavaid abinõusid ja aidata kaasa lapse naasmisele asendushoolduselt perekonda.[4]

Lapsel, kes ajutiselt või alaliselt on ilma jäänud perekondlikust miljööst või kellel tema enese huvides ei ole lubatud jääda senisesse keskkonda, on õigus riigi erilisele kaitsele ja abile (Lapse õiguste konventsioon, artikkel 20).[3] See tähendab, et riik peab tagama abivajavale lapsele perest eraldamise korral asendushoolduse. Tänapäeval on asendushoolduse levinumad vormid lapsendamine, eestkoste ja asendushooldusteenus (hooldusperes, perekodus või asenduskodus). ÜRO asendushoolduse juhised[4] soovitavad lapse teenusele suunamisel eelistada peresarnaseid tingimusi ja perekeskkonda pakkuvat hooldusperet ning erandina perekodu või asenduskodu, kus teenust osutavad perevanemad või elavad asenduskodu kasvatajad periooditi koos lastega ja vahetuvad enamasti graafiku alusel.[5]

Asendushoolduse areng Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Asendushooldusel kasvavate laste vajaduste, õiguste ja heaolu paremaks toetamiseks on Eestis viimaste aastate jooksul asendushoolduse valdkonda olulisel määral ümber korraldatud ja arendatud. Riiklikul tasandil on enim tegeletud asenduskoduteenuse ehk tavamõistes lastekodude ümberkujundamisega (deinstitutsionaliseerimine). Nõukogude perioodist päritud laste hoolekandeasutuste korraldus, kus lapsi suunati vanuse alusel ühest lastekodust teise ning puudega lapsed elasid teistest eraldatuna erilastekodudes, on viimaste kümnendite jooksul asendunud segatüüpi asutustega, kus elavad koos eri vanuses ning võimalusel ka puudega ja erivajadusega lapsed. Enamik endisi suuri lastekodusid on tänapäevaks likvideeritud ja reorganiseeritud väiksemateks peremajadena toimivateks teenuseüksusteks, kus lapsed elavad suurte koosluste asemel väiksemate peredena. [6]

2013. aastal valmis sotsiaalministeeriumis asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs, mille eesmärgiks oli hinnata Eesti asendushoolduse süsteemi ja selle korralduse arendusvajadusi, lähtudes rahvusvahelistest põhimõtetest, suunistest ja soovitustest. Ühtlasi tuvastas analüüs valdkondlikud kitsaskohad ja puudused, sealhulgas perepõhise teenuse vähesuse.[7] 2014. aastal lepiti kokku asendushooldusteenuse üldistes strateegilistes eesmärkides, mida kirjeldati asendushoolduse rohelises raamatus.[6] 2018. aastal jõustusid sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, sealhulgas lisati selge suunis eelistada asutusepõhisele hooldusele perepõhist asendushooldust pakkuvat hooldusperet. Lisaks keskenduti alates 2018. aastast uute hooldusperede leidmisele ja nii uute kui ka olemasolevate hooldusperede toetamisele.[8]

Suureks probleemkohaks on alati olnud hooldusperede vähesus ning väheste perede valmidus võtta enda hoole alla erivajadusega laps, korraga mitu last või teismeline laps.[9]

Asendushoolduse korraldus ja praktika Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kui laps ei saa mingil põhjusel oma sünniperes elada, leitakse talle võimalus kasvada asendushooldusel. Asendushooldus võib olla perepõhine (lapsendamine, eestkoste, hoolduspere) või asutusepõhine (perekodu või asenduskodu). Asendushooldus annab lapsele võimaluse kasvada turvalises kodus, kus põhirõhk on tema heaolul ja arengul ning kus ta saab ettevalmistuse iseseisvaks eluks.[10]

Eestis osutatakse vastavalt sotsiaalhoolekande seadusele (§ ) asendushooldusteenust lapsele, kelle vanem on surnud, vanemale on tema piiratud teovõime tõttu määratud eestkostja, vanema hooldusõigus lapse suhtes on peatatud, piiratud või täielikult ära võetud või kes on vanemast eraldatud.[11] Lapse perest eraldamise põhjusteks võib olla oht lapse tervisele, elule ja arengule. Selliste tingimuste esinemisel on tegemist abivajava või hädaohus oleva lapsega ja kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev kohustus korraldada abi osutamine, ning kui olukord nõuab, siis lapse toimetamine ohututesse tingimustesse, sh asendushooldusele (lastekaitseseaduse § 34 lõige 1, 2014).[12]

Vastavalt perekonnaseadusele (§ 135 lõige 1) võib vanemate hooldusõigust oma lapse suhtes piirata, peatada või ära võtta üksnes kohus,[13] kuid menetluse algatajaks on enamasti kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Samas, kui kohus on vanema hooldusõigust piiranud, on lapsel ja vanemal endiselt õigus omavahel suhelda, see tähendab lapsel on õigus ja vanemal lasub kohustus suhtlemiseks, kui see ei ole lapse huvidega vastuolus (lapse õiguste konventsiooni artikkel 9 punkt 3 ja perekonnaseaduse § 143).

Asendushooldusteenus on kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajate korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on lapse heaolu ja õiguste tagamine, lapsele tema põhivajaduste rahuldamiseks peresarnaste elutingimuste võimaldamine, lapsele turvalise ja arenguks soodsa elukeskkonna loomine ning lapse ettevalmistamine võimetekohaseks toimetulekuks täisealisena (sotsiaalhoolekande seaduse § ). Asendushooldusteenust osutatakse pikaajalise ööpäevaringse teenusena, kuid seda võib osutada ka lühiajaliselt vanema nõusolekul perioodiliselt või ajutiselt (kuni 90 päeva). Sel perioodil peab kohalik omavalitsus tegelema aktiivselt lapse sünniperega, pakkudes perele vajalikku tuge ja juhendamist, et saavutada olukord, kus lapsel on turvaline koju tagasi pöörduda. Kui selle aja jooksul ei ole vaatamata pakutud abile ja toele perekonna olukord paranenud ja lapse perre naasmine pole tema huve arvestades võimalik, tuleb kaaluda lapse perekonnast eraldamist ja pikaajalisi asendushoolduse vorme.

Pärast asendushooldusteenuselt lahkumist osutatakse järelhooldusteenust, mis toetab elluastuvate noorte iseseisvat toimetulekut ja õpingute jätkamist.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Craft, C. (2022). Reasons Children Enter the Foster Care System
  2. FosterCareUK (2023). Reasons for a child to be taken into care
  3. 3,0 3,1 Lapse õiguste konventsioon (RT II 1996, 16, 56)
  4. 4,0 4,1 "United Nations General Assembly. Guidelines for the Alternative Care of Children". Vaadatud 3. detsembril 2023.
  5. Harlow, E. (2022). Children’s Rights, Deinstitutionalisation and the Development of Foster Care Services across the World. Social Work in Action, 34 (3): 171–183
  6. 6,0 6,1 Sotsiaalministeerium (2014). Vanemliku hoolitsuseta laste asendushoolduse poliitika roheline raamat
  7. Sotsiaalministeerium (2013). Asendushoolduse kontseptsiooni alusanalüüs.
  8. Tervise Arengu Instituut (2020). Ülevaade asendushoolduse valdkonna teavitustegevustest 2017–2019
  9. Aps, A., Kalda, L,. Pedjasaar, M., Sindi, I., Toomla, A., Tarto, L., Haljasmets, K. (2022). Asendushoolduse uuring: TATi tegevuste ja sotsiaalhoolekande seaduse muudatuste mõjude hindamine 2014–2020
  10. Sotsiaalkindlustusamet. Asendushooldus ja kasuvanemlus
  11. Sotsiaalhoolekande seadus (RT I, 26.06.2018, 18)
  12. Lastekaitseseadus (RT I, 06.01.2023, 15)
  13. Perekonnaseadus (RT I 2009, 60, 395)