Arutelu:Robert Hossein

Võtsin välja, oli kopipeist siit:

Prantsuse ajakiri "Le Journal du Dimanche" korraldas aastaid tagasi oma lugejate seas küsitluse: keda kaasmaalastest armastate kõige enam? Viiendal kohal seisis näitleja ja lavastaja, stsenarist ja luuletaja Robert Hossein, keda mujal maailmas tuntakse enim krahv de Peyraci rollist ülimenukas "Angélique'i"-seerias ning Marina Vlady kunagise abikaasana. Prantslaste jaoks on ta juba aastaid suurepärane teatrilavastaja.

Hariduselt ja kasvatuselt on ta ehtne prantslane, kuid tema ema oli Kiievist pärit venelanna ja isa vene päritoluga pärslane. Hossein valdab veel nüüdki päris hästi vene keelt, ent häbeneb kõnelda, kuna ilma praktikata keel ununeb. Robert'i ema sündis Peterburgis, isa - Samarkandis, mis kuulus tollal Venemaa koosseisu. Tema vanaisa oli pankur, kes revolutsiooni eel aitas vaeseid üliõpilasi. Hiljem aitasid noodsamad tudengid pankuril ja tema tütrel maalt pageda. Võltsitud dokumentidega põgenesid nad Rumeeniasse, sealt edasi Saksamaale. Hosseini isa Andrei omandas Samarkandis meditsiinilist haridust. Kui vanemad saatsid poisi edasi õppima Saksamaale, eelistas too meditsiinile muusikukarjääri. Sellest teada saades, keeldusid vanemad poega edaspidi materiaalselt toetamast. Ent noormees jätkas muusikaga, kirjutades valmis balleti, mis sai ära märgitud preemiaga. Ta kohtus poeesia-ja muusikalembelise neiuga, ja abiellus temaga. Peagi saabus kutse Pariisi Grand Operast ning õnnelik noorpaar sõitis Prantsusmaale. Robert Hossein (õieti Hosseinhoff) sündis 30.detsembril 1927. aastal Pariisis, vädetavasti hotellitoas. Vanemad tutvustasid poisile juba varakult vene klassikat: Lermontov, Dostojevski, Tolstoi, Puškin... Perekond elas küllaltki vaestes oludes. Kord kingiti isale šokolaadist viiul. "Esimest korda muusika toidab mind," naljatas ta. Aastaid hiljem kirjutas André Hossein mitmele poja filmile muusika, lõi sümfooniaid ja kontsertprogramme, aga tema balletti "Šeherezade" on lavastatud kõikjal maailmas. Teise maailmasõja puhkedes läks Robert koos kooliga jalgsi lõunasse, kus sakslased polnud jõudnud veel oma jõudu kehtestada. Mitmed Hosseini sugulased hukkusid fašistide käe läbi ja gestaapo kimbutas tihtilugu tema ema partisanide varjamise eest. Peale sõda kirjutas noormees luuletusi mehistest vastupanuvõitlejatest, kelle murdumatu vaim ja kangelaslikkus andsid talle hiljem ainet ka mitme võitlejakuju loomisel ekraanil. 18aastasena otsustas Robert Hossein näitlejaks hakata ning astus Rene Simoni teatrikooli. "Noh, kui näitlejaks, siis näitlejaks. Raske on ainult esimesed 50 aastat, küll siis ära harjud," muigas selle peale isa. Kooli lõpetamise järel liitus Robert Grande Guignole näitetrupiga, mille koosseisus mängis oma filmikarjääri alguseni ("Blondiinide kaldapealne", 1954). Kaks aastat hiljem debüteeris Hossein juba ise režissöörina filmiga "Kaabakad lähevad põrgusse" (1956). Süngevõitu silmad, raskepärane profiil, madal hääl... Kõik see ärgitas re˛issööre näitlejat kasutama peamiselt kahtlase minevikuga tüüpide, psühhopaatide, mõrtsukate ja gangsterite rollides. "Hirmus mõeldagi. Ise ma küll selline ei ole," kostis selle peale nördinud Hossein. "Olen vaga ja järeleandlik. Terve maailm on näinud minu grandioosset teatrietendust evangeeliumi teemadel." Hiljem, kui ta hakkas ise filme lavastama, rollide ampluaa laienes. Kriitikud väitsid tollal, et näitlejana "päästis" ta mitmed oma filmid ja et paremad filmid, kus ta mängis, olid siiski teiste lavastajate tehtud. Robert Hosseini loomingu kõrgperiood leidis aset 60ndail aastail. Aastas tegi ta vähemalt 3-4 filmi. Ta mängis paljude nimekate režissööride juures, partneriteks alati kuulsad tähed (Jean Gabin, Brigitte Bardot, Lino Ventura, Claudia Cardinale, Omar Sharif, Sophia Loren, Annie Girardot, Anouk Aimee jne.). Neil aastail valmis ka ülipopulaarne "Angélique'i"-seeria, mille nimiosatäitja Michèle Mercier'ga moodustas Hossein suurepärase näitlejadueti ka filmides "Teine tõde" (1966) ja "Üks nöör, üks kolt" (1969). Viimane oli Hosseini enda lavastatud vestern. Siis äkki, oma karjääri tipul, jättis mees kõik sinnapaika ja asus elama Reimsi, kus filmidest saadud honoraridega rajas oma näitlejakooli, mille õpilasteks on muuhulgas olnud ka Isabelle Adjani ja Isabelle Huppert ning oma teatri "Theâtre Populaire de Reims". Kui ekraanil osales Hossein peamiselt meelelahutuslikes filmides, siis teatris tõi ta lavale klassika (ise selles mängimata): "Kuritöö ja karistus", "Cyrano de Bergerac", "Hüljatud", "Jumalaema kirik Pariisis", "Danton ja Robespierre" jne. Hosseini teene on osalt ka see, et kuulus filmistaar Jean-Paul Belmondo aastakümnete möödudes taas teatrilaval üles astus ja hiljem ise endale teatri ostis. Millest oli tingitud selline järsk murrang Robert Hosseini elus? "Mõistsin äkki, et polnud valinud õiget teed. 20 aastat teenisin raha ja sain kuulsaks, siis aga otsustasin kõike otsast alustada. Kahetsesin vaid seda, et ma varem selle peale ei tulnud. Ainus võimalus näha enda arengut on kõik mängu panna. Selleks läheb vaja mitte ainult annet ja tahet, vaid ka edu." Filmikunstiga ta siiski lõpparvet ei teinud. Aeg-ajalt tegi ta kaasa ("rahateenimise eesmärgil," nagu ta kinnitas) kommertsfilmides, kuid lavastas ka ise 4-seerialise (kino-ja tele) versiooni Victor Hugo "Hüljatutest". ""Hüljatud" on üks silmapaistvamaid romaane. Hugol on hiilgav maailmatunnetus ja ta jääb alati kaasaegseks. Tema loomingus, nagu ka Shakespeare'i või Dostojevski omas, hindan ma eelkõige kõrget humaansust ja aktuaalsust, inimese paatoslikku võitlust kurjaga." Kinnitades, et näitlejana ta endale ei meeldi, andis Hossein Jean Valjeani rolli Lino Venturale. Kes aga on Hosseini mõistes hea näitleja? "Eelkõige aus inimene. Tark, intelligentne, täielikult tasakaalukas. Lihtne ja loomulik nagu elu ise. Ma ei armasta hiilgavaid näitlejaid, nad "mängivad" liiga palju. Pigem meeldib mulle, kui näitleja on veidi kohmakas, kuid loomulik." "Võtteplatsil on Hossein-režissöör tõeline türann, kes piinab näitlejaid ja piinleb ise. Kuid temaga töötada on nauding, sest ta nõuab teistelt seda, mida ka ise oskab. Aga ta oskab kõike!" kinnitab Roberti praegune naine, näitlejatar Candice Patou, kes on mänginud mitmes Hosseini filmi- ja teatrilavastuses. Robert Hossein ei armasta suuri sõnu teha, ka ei võta ta enesele õigust kolleegide töid kritiseerida; jäägu see ajakirjanike hooleks, arvab ta. "Peamine on ausalt teha seda, mida ei saa tegemata jätta." 1996. aasta suvel tõi Hossein lavale grandioosse showetenduse "Angélique, inglite markiis", milles ta taas salapärast krahv Joffrey de Peyraci kehastas. "Keegi ei söandanud seda rolli võtta. Nii jäigi see mulle," selgitas Hossein. Nimiosa mängis aga mitte enam Michèle Mercier, vaid noor näitlejatar Cécile Bois. Aasta hiljem sai lavaküpseks Monaco printsi Alberti tellimusel ja finantseerimisel samuti pompöösne lavastus Pablo Picasso elust "La vie en bleu", millega tähistati Grimaldide vürstiriigi 700. sünnipäeva. Muuseas, endine Monaco vürstinna, traagiliselt hukkunud Grace Kelly, oli omal ajal suur Robert Hosseini austaja. Vaatamata vanusele, ei kavatse Hossein loorberitele puhkama jääda. Ta ootab üha uusi saatuse väljakutseid, tema hing ihkab seiklusi. Igavene rännumees - sellisena näeb ta end elus. "Mul on alati kohver käeulatuses," räägib ta, lisades, et sooviks kunagi surra nagu Tolstoi - kusagil väikeses jaamas...

Ivar Kümnik

Adeliine 5. august 2011, kell 18:44 (EEST)

See ei ole kopipeist, Ivar Kümnik (Kympa) on selle ise postitanud. Andres 5. august 2011, kell 18:59 (EEST)

Aga kui on kopipeist, siis ei tohi see ka arutelulehel olla. Andres 5. august 2011, kell 19:00 (EEST)