Arutelu:Kohtupsühholoogia

Kas see loengukonspekt on trükisena või internetis avaldatud? Adeliine 21. aprill 2015, kell 00:52 (EEST)

"Kohtupsühholoogia" artiklis on üks oluline põhimõtteline viga rõhuasetuses. Kohe alguses märgitakse, et kohtupsühholoogia on kliinilise psühholoogia osa. See on eksitav. Juba mõnda aega on juhtivate riikide õiguspsühholoogia eri (naaber)distsipliinide kohtupsühholoogia, kriminaalpsühholoogia, "psühholoogia ja õiguse" (psycholog and law) rõhuasetus muutunud kliinilise psühholoogia "mõistva" ja humanistliku traditsiooni raamest eksperimentaalse kognitiivpsühholoogia suunas (Suurbritannia, Holland, Saksamaa, isegi USA). Ühtlasi kuna kliinilise psühholoogia traditsioon ja rõhuasetus paratamatult on kallutatud patopsühholoogia ning spekulatiivsete (mittefalsifitseeritavate) psühhoteraapiate (nt psühhoanalüüs) suunas, siis moodne õiguspsühholoogia (sh kohtupsühholoogia) üha enam tuginevad eksperimendipõhisele, verifitseeritud oskusteabele vaimselt tervete inimeste käitumisest ja psüühikast. Juhtiva psühholoogiariigi USA eesrindlikumad teadusorganisatsioonid on viimastel aastakümnetel tugevasti kritiseerinud paljusid kliinilise kohtupsühholoogia suundi ja meetodeid (kriitikud nt Loftus, Gazzaniga, jt). See tõsiasi, et Eestis on kohtupsühholoogilisi (psühhiaatrilise ja psühholoogilise kompleksekspertiisi raames) ekspertiise vägagi pädevalt ja hästi teinud kliinilised psühholoogid ei tähenda, et maailmas kohtupsühholoogia kliinilise hulka kuulub. Näiteks selliste asjade tõendamisel, ekspertarvamuse või asjatundja arvamuse esitamisel nagu tunnistajate mälu- ja tajuvõimed, valetamise avastamine, vaimsete võimete tase jpm on pädevad eelkõige (rakendusliku ja/või alusteadusliku) eksperimentaalpsühholoogia spetsialistid -- kognitiivpsühholoogid, psühhofüsoloogid, neuropsühholoogid, arengupsühholoogid jt. Nende teemade osas ülevate saamiseks vt nt T. Bachmann, "Psühholoogia: raamat juristile", Tallinn: Juura, 2015.