Arutelu:Isiksus
Ehk hoopis nimeks panna Isikutüüp? Peep 30. august 2005, kell 17.44 (UTC)
Ei, Isiksus peab olema omaette artikkel. Selle all saab rääkida isiksuse tyypidest ja typologiseerimisest erinevate teooriate alusel jmt. Või siis eraldi artiklis Isiksusetüübid vms. Praegune artikkel on hästi nõder algus, aga parem ikka kui hoopis mitte midagi. --Lulu 30. august 2005, kell 18.13 (UTC)
Isiksuse määratluse - ratsionaalne jagamatu olemus - andis 6. sajandi alguses Boëthius.
- Minu meelest see ei sobi siia. Andres 22. jaanuar 2009, kell 14:59 (UTC)
- Isiksuse mõiste arenes ju lõplikult välja keskajal. Aquino Thomas arendas ja täpsustas isiksuse määratlust. Artiklit peaks täiendama aga mul ei ole aega sellega tegeleda. Kuna kasutasin seda oma töös, siis lisasin selle ka siia. --Tiuks 22. jaanuar 2009, kell 17:57 (UTC)
- Pane siis vähemalt konkreetne viide: kus Boëthius sellest räägib, millist sõna ta kasutrab. Andres 22. jaanuar 2009, kell 19:05 (UTC)
- Aare Laanemäe "Kultuuriloos" ei ole seda öeldud. --Tiuks 22. jaanuar 2009, kell 19:09 (UTC)
- Siis ei ole see piisavalt usaldatav allikas.
- Probleemiks on minu meelest ka see, et see definitsioon ei tundu tänapäeva psühholoogia isiksusemõistele vastavat. Andres 22. jaanuar 2009, kell 19:12 (UTC)
- Tänapäeva ja keskaja inimese maailmapilt on tõesti erinev ja seda peaks siis lahti seletama, et mõistest aru saada. --Tiuks 22. jaanuar 2009, kell 19:25 (UTC)
- Aare Laanemäe "Kultuuriloos" ei ole seda öeldud. --Tiuks 22. jaanuar 2009, kell 19:09 (UTC)
- Pane siis vähemalt konkreetne viide: kus Boëthius sellest räägib, millist sõna ta kasutrab. Andres 22. jaanuar 2009, kell 19:05 (UTC)
- Isiksuse mõiste arenes ju lõplikult välja keskajal. Aquino Thomas arendas ja täpsustas isiksuse määratlust. Artiklit peaks täiendama aga mul ei ole aega sellega tegeleda. Kuna kasutasin seda oma töös, siis lisasin selle ka siia. --Tiuks 22. jaanuar 2009, kell 17:57 (UTC)
Pole praegusaegse psühholoogia tavamõiste otsimiseks konspektidesse vaadanud aga üldmõistena on isiksus isikust erinev. Ise arengureas: isend, isik ja isiksus. Isikule on omane isiklik suhe, suhted ja tähenduslikkus. Isiksus on võimeline juba enesevalitsuseks, sidemeteks, asjalikuks ja loovaks tegevuseks. Vastutama. (Peale selle ka märgiliseks ja mõistuslikuks. Isik üle arukuse ei küüni.) Isiksus on seetõttu võimeline olema üle isiklikest suhetest ja motiividest. Aga Jumal sellega. --Ivo Vahur 16. detsember 2010, kell 10:12 (EET)
Artikkel ei räägi isiksusest vaid individuaalsusest, täpsemalt isiku individuaalsusest. Selle personade, identiteetide ja indiviididega on vist segi mindud? Ja liikide, omaduste ja olemuste vahel. Keelelise formaliseeringu probleemid? Kellel poleks. --Ivo Vahur 16. detsember 2010, kell 10:44 (EET)
- Aluseks on võetud isiksuse mõiste psühholoogias. Andres 19. detsember 2010, kell 16:31 (EET)
- Kelle kirjutatud või tõlgitud, millal? Sõna vaste allikas? Kidron või? Viide. Vene keeles on see märksõna individuaalsuse all. Isiksusest on eraldi artikkel. Saksa keeles on see sõna personaalsusese all. Inglise keeles räägitakse personast ja jutt on hoopiski millestki muust. Mõnedes slaavi keeltes räägitakse sellisest mõistest ikka omadusõna tuletisena aga mitte nimisõnana. Ega ma ainult oma vaateid eespool ei esitanud. Jne. Jumal sellega. Pole aega harutada. --Ivo Vahur 19. detsember 2010, kell 20:07 (EET)
- Näh. Võtsin Igor Koni Isiksuse sotsioloogia konspekti. Seal on see mõiste iskupärana (individuaalsus). Ja edasi on küll natuke midagi sarnast, kuid: selle summa tõttu muutub isik töö, tunnetuse ja suhtlemise subjektiks. Ka eneseteadvus juurde toodud. Üldpsühholoogia konspektis rõhutatakse taas töö ja keele osa isiksuseks saamises. Aitab praegu. Tore et rahvas rabeleb. Susiks keegi veel enam segamini, et nalja ka saaks. See rosolje ei paku huvi.--Ivo Vahur 19. detsember 2010, kell 20:07 (EET)
- ENE-s on "isiksusel" kolm tähendust, millest üks on see, millest siin juttu. Isiksust ei samastata individuaalsusega, vaid räägitakse isiksuse individuaalsusest. EKSS-is on neist tähendustest kaks. Andres 19. detsember 2010, kell 20:18 (EET)
- Mul on ainult 5 esimest köidet: "Kitsamas tähenduses on isiksust käsitletud isikuiseärasuste kogumina." Siis veel üks lause artikli lõpetuseks tavakeele kohta. NB! Artiklis on välja toodud enesekorrastamise võimet (eneseregulatsiooni nimega). Vist pigem oskus?. See rosolje kujund pärineb ühelt saksa või inglise följetonistilt. --Ivo Vahur 19. detsember 2010, kell 20:44 (EET)
- Vanas ENE-s on nii: "Vahel on psühholoogid käsitlenud ka inimese individuaalsete iseärasuste kompleksina, kuhu kuuluvad temperament, iseloom, andekus ja võimed, huvid ja kalduvused." Andres 19. detsember 2010, kell 20:51 (EET)
- Mul on ainult 5 esimest köidet: "Kitsamas tähenduses on isiksust käsitletud isikuiseärasuste kogumina." Siis veel üks lause artikli lõpetuseks tavakeele kohta. NB! Artiklis on välja toodud enesekorrastamise võimet (eneseregulatsiooni nimega). Vist pigem oskus?. See rosolje kujund pärineb ühelt saksa või inglise följetonistilt. --Ivo Vahur 19. detsember 2010, kell 20:44 (EET)
- ENE-s on "isiksusel" kolm tähendust, millest üks on see, millest siin juttu. Isiksust ei samastata individuaalsusega, vaid räägitakse isiksuse individuaalsusest. EKSS-is on neist tähendustest kaks. Andres 19. detsember 2010, kell 20:18 (EET)
- Näh. Võtsin Igor Koni Isiksuse sotsioloogia konspekti. Seal on see mõiste iskupärana (individuaalsus). Ja edasi on küll natuke midagi sarnast, kuid: selle summa tõttu muutub isik töö, tunnetuse ja suhtlemise subjektiks. Ka eneseteadvus juurde toodud. Üldpsühholoogia konspektis rõhutatakse taas töö ja keele osa isiksuseks saamises. Aitab praegu. Tore et rahvas rabeleb. Susiks keegi veel enam segamini, et nalja ka saaks. See rosolje ei paku huvi.--Ivo Vahur 19. detsember 2010, kell 20:07 (EET)
Eemaldasin selle lõigu, kuna teema kattub: Teaduslikult Isiksuse mõistel ei ole ühtset õiget definitsiooni. Allport (1961, viidatud Mitsopoulou ja Giovazolias, 2015) defineeris isiksust kui indiviidisiseste psühhofüüsiliste süsteemide dünaamilist organisatsiooni, mis loob käitumise,mõtete ja tunnete mustreid. Suures osas pärilikud isiksuseomadused loovad käitumistendetsi, suurendavad teatud reageerimisviiside tõenäosust. Isiksuseomadused on ajas üsna stabiilsed. Roberts, Walton, ja Viechtbauer (2006) koostasid ülevaateartikli, milles näitasid, et isiksuseomadused on ajas püsivad ja mõningal määral muutlikud samaaegselt. Püsivus seisneb selles, et noorena vähe ekstravertsest inimesest vanuse kasvades väga ekstravertset inimest ei saa. Muutlikkus seisneb selles, et populatsiooni keskmistes isiksuseomaduste tulemustes esineb süstemaatilisi muutusi. Näiteks kasvab elu jooksul meelekindlus ja emotsionaalne stabiilsus (Roberts, Walton ja Viechtbauer, 2006). Sarnaselt isiksusega on ka empaatiat ajas püsivaks peetud (Davis ja Franzoi, 1991; Quince, Parker, Wood, ja Benson, 2001), mistõttu on põhjendatud ka isiksuse ja empaatia seoste uurimine.