Arutelu:Géza Csáth

Võib-olla peaks järelsõna autorilt (kes on ühtlasi tõlkija) tema teksti kasutamiseks luba küsima, vähemalt selles osas, mis puudutab loomemeetodi kirjeldust. Ma ei ole päris kindel, kas peaks, aga arvan, et see poleks paha. Andres

Kindlasti oleks ilus seda teha, kuid samas keegi ei saa sellest ju majanduslikku kasu, et selle lühendatult siia üles panin. Tõenäoliselt on ka järelsõna autor toetunud mingitele allikatele, millele ta viidanud pole. Ja kõikidelt ei saa ju lõpuks luba ka küsida. Postmodernistliku kirjanduse artikli juures pole ka viidet allikale, kuigi olen ingliskeelset teksti samade postmodernismi tunnustega lugenud. Kui selle artikli üles leian panen ka viite juurde ja täiendan seda pisut.

Jah, see on tõsi küll, et ei saa kasu. Ma kõhklen antud juhul, kas luba on vaja küsida. Kui loomemeetodi iseloomustust veel nudida ning materjali lisada, siis vist enam ei ole vaja.

Need lõigud, kus räägitakse mitmekesistest võimetest ja iseloomustatakse novelle, on kõige segasemad. Näiteks mis tähendab "eksistentsiaalne ekslikkus"? Arutlused demonismist ei ole ka eriti arusaadavad. Ent selleks et neid lõike ümber teha, tuleks novelle lugeda ja rohkem fakte välja uurida. Ma olen järelsõna ja kogu raamatut lugenud siis, kui see ilmus.

Kirjandusteoste iseloomustamine on üldse trikikas ettevõtmine. Nähtavasti on loaküsimisele eelistatav ise oma muljete põhjal raamatu kohta kirjutada või vähemalt jätta välja see, mis pole ilmne. Kuni originaalteksti pole, võib ehk olemasolev jääda.

Kindlasti on autor faktide puhul toetunud mingitele viitamata allikatele, aga faktide puhul on see OK. Kas ta iseloomustuse ise välja mõtles, seda me ei tea. Kindlasti on ta lugenud sekundaarkirjandust, millest ühele esseele on ka viidatud.

Aga üldiselt arvan, et parem on küsida luba selle eest, mille eest pole luba küsida vaja, kui omandada plagiaatori kuulsust. Loaküsimine võib olla ka viis, kuidas teadvustada Vikipeedia olemasolu. Kui antud juhul siiski luba küsida, siis ka Loomingu Raamatukogult. Mujalt ei oska ka järelsõna autorit otsida.

Faktide puhul on asi selge. Siin midagi erilist viidata ei ole ja luba küsida ei ole vaja. Küll aga on vaja fakte kontrollida. Mul tekkis viidatud ungarikeelset saiti vaadates kahtlus, kas ikka on tõsi, et esimese arvustuse avaldas Csáth 14-aastaselt. Ma sain nii aru, et see oli 1903. Aga see võis ka nii olla, et mingis ühes ajalehes avaldas ta esimese kirjutise 1903. Andres

Ma ei ole ise ka väga pedantne olnud, kui olen kasutanud võõrkeelseid allikaid. Eestikeelsete allikate puhul tuleb minu meelest olla ettevaatlikum, sest võõrkeele puhul teed tahes-tahtmata teksti ümber. Andres

Mul tuli veel üks mõte. Need kohad, mis ei esita lihtsalt fakte ja mis esitavad autori mõtteid talle omases sõnastuses, võiks panna jutumärkidesse ja omistada Kaarel Veskisele. Need tsitaadid peaksid siis olema lühikesed ja niimoodi valitud, et tekst oleks selge ja stiililiselt laitmatu. Mis on objektiivne info, selle võib lihtsalt ümber sõnastada. Siis ei ole vast vaja luba küsida. Andres