Arutelu:Erich Maria Remarque

Arutelu:Erich Maria Remarque Allikas: Vikipeedia Jump to: navigation, search

Arvan, et võiks ikka välja kirjutada "eesti keeles". Andres 16:32, 2 Jun 2005 (UTC)

Välja tõstetud leheküljelt Remarque:

[redigeeri] Armastus ja sõda E. M. Remarque´i romaanides

SISSEJUHATUS

Sõda ja armastus Remarque`i romaanides. Milleks selline teema? Valisin selle võibolla kõigepealt lähtudes tõigast, et juba teismelisena hakkasid mind Remarque`i teosed köitma, ma lugesin neid suure huviga ning seetõttu olen ma nüüdseks Remarque`iga tuttavam kui ühegi teise kirjanikuga. Köidab mind tema romaanides eelkõige ilustamata tõde. Ta ei romantiseeri ei sündmusi, tegelasi ega elunähtusi. Remarque kirjutab suhteliselt lakooniliselt ja kiretult elu hammasrataste vahele jäänud inimestest, ta ei püüa ärgitada lugejat kaasa tundma oma tegelastele, kuid paratamatult muutuvad tema tegelased sümpaatseks, kaastunne tekib ilma autori poolse taganttõuketa. Siia sobivad ehk Remarque`i enda sõnad: “Ma ei taha oma lugejaid veenda, keelitada ega kasvatada. Kirjeldan seda, mis mind erutab.”(“Looming” 1976/2:319.) Samuti köidavad mind Remarque`i romaanides esinevad filosoofilised mõtisklused, tegelaste omavahelised arutlused elu ja selle probleemide üle. Nendest leiab nii mõnegi mõttekillu, mis on huvitav ja mille üle tasuks mõelda ka tänapäeva ühiskonnas.

Kui nüüd minna minu kitsama teemavaliku juurde, siis põhjus, miks ma käsitlen just sõda ja armastust, on arvatavasti üsna loogiline. Minu nägemust mööda on need kaks teemat Remarque`il kõige enam kajastatud. Armastusteema läbib tema pea kõiki romaane, selle klassifitseeringu alt saab välja jätta vaid tema esikteose “Läänerindel muutuseta”. Ning mis puutub sõjatemaatikasse, siis sellest ei saa Remarque`i romaane vaadeldes ei üle ega ümber. Ma võtan endale julguse käsitleda sõjatemaatika alajaotusena ka pagulaselu ja niinimetatud “kadunud põlvkonna” elu sõjajärgsel perioodil, sest ka need teemavaldkonnad lähtuvad ju sõjast, kajastavad sõja tagajärgede all kannatavate inimeste saatust ja hakkamasaamist sõjajärgsetes pea ebanormaalsetes oludes. Samuti köidab mind Remarque`i romaanides seos sõja ja armastuse vahel. Armastus sõja ajal ja sõjajärgsetes ebakindlates oludes on hoopis teistsugune kui tänapäeva üldtunnustatud arusaam sellest. Inimesed, kellel võibolla ei ole tulevikku (sõdurid sõjas), kellel ei ole kodumaad ega kodu, kellel ei ole elus midagi siduvat, suhtuvad armastusse ja armastamisse täiesti omamoodi. Meie praeguses ühiskonnas on armastuses pahatihti domineerivaks omamisinstinkt ja armukadedus. Remarque`i tegelased, vastupidi, kardavad ennast siduda. Kuna nende elus puudub igasugune kindlus, kõik allub juhusele, siis elavad ja samuti armastavad nad üks päev korraga. Nad ei sea oma armastatule mingeid nõudmisi, tingimusi, ei tee kokkuleppeid; kõik tundub olevat juhuse hooleks jäetud. Kuid siiski jääb mulje, et nende armastus on tugevamgi, kui elu poolt hellitatud inimestel.

Need on Remarque`i teostes probleemid, mis on mind alati juurdlema ja mõtlema pannud. Järgnevalt vaatlen ma Remarque`i tegelaste elu, ja sealhulgas loomulikult ka armastust, sõja ajal, sõja järel ning paguluses.

1.ELU SÕJA AJAL

Remarque`I teoste hulgas on kaks romaani, mis räägivad otseselt sõjast ning kujutavad sõda ning inimesi selles. Need on “Läänerindel muutuseta” ja “Aeg antud elada, aeg antud surra”. Romaani “Läänerindel muutuseta” peetakse Remarque`i esikteoseks, kuigi varem oli temalt ilmunud ka paar ajaviiteromaani ( “Unistuste tuba”, “Jaam silmapiiril”). Seda romaani võib pidada mõnes mõttes autobiograafiliseks, Remarque`i meenutuseks oma sõjaajast. Raamatu sünni põhjuseks on toonud Remarque püüde üle saada sõjast tingitud depressioonist. Ta on öelnud, et sõjast naastes kannatas ta ägedate meeleheitehoogude all. Proovides leida nende põhjusi, jõudis ta tagasi sõjaelamusteni. Tsiteerin: “Samal päeval, kui mulle see mõte tuli, hakkasin kirjutama, pikemalt mõtlemata...” (“Looming”1976/2:323). Pole midagi imestada Remarque`i kirjeldatud depressiooni ning meeleheitehoogude üle. Ega siis ilmaasjata ei nimetatud neid sõjast naasnud noori, kuid hingelt vanu mehi “kadunud põlvkonnaks”. Nad olid hingelised invaliidid. Neil puudusid unistused, ideaalid, oma senise elus olid nad kogenud vaid hävitust, surma ning pettumusi. Näiteid ei tule ju otsida kaugelt. Ka meie tuntud ja armastatud helilooja Raimond Valgre saatus oli samasugune (seda tõika ei tohiks muuta asjaolu, et jutt on erinevatest sõdadest). Ka Valgre ei suutnud leida teed tagasi normaalsesse ellu, ta ei leidnud ei endale ega oma muusikale kohta muutunud sõjajärgses Eestis. Ainsaks lohutuseks olid joomapeod ja alkohol, läbi mille ta viimaks leidis ka oma lõpu.

“Aeg antud elada, aeg antud surra” on sõda hukkamõistev ja rahu eest võitlev raamat – nii nimetab seda romaani K. Kivi oma artiklis. Samas ta märgib, et see raamat tähistab uut etappi Remarque´i loomingus.(“Looming”1959/10:1594.) Uut etappi vast selles mõttes, et kui romaani “Läänerindel muutuseta” kohta ütleb Jürisalu, et Remarque on selles vaid passiivne kroonikakirjutaja, siis romaanis “Aeg antud elada, aeg antud surra” väljendab kirjanik oma antimilitaarset suhtumist juba tunduvalt otsesemalt. Siin võtab ta endale julguse kritiseerida natside roimarlikkust, kogu Saksa militarismi ja sõja mõttetust. Oma hoiakuid näitab ta läbi noorsõduri Ernst Graeberi silmade. Kui võrrelda käesolevat romaani Remarque`i teise sõjaromaaniga “Läänerindel muutuseta”, siis minu meelest on “Aeg antud elada, aeg antud surra” põhitoonilt tunduvalt süngem. Võibolla selle tingibki Remarque`i suurem julgus oma mõtteid väljendada, näidata konkreetselt oma seisukohta sõja suhtes. Soovides lugejaid sõjakoledustest mõtlema panna, kasutab ta minu meelest üsna radikaalseid meetmeid. Näiteks laipade kirjeldamine kohe raamatu alguses tekitab tõesti jubedust: “Vesi seisis surnute avatud suudes, justkui oleksid nad uppunud. Mõnedel olid üksikud kehaliikmed juba üles sulanud. Kui koolnuid ära kanti, oli keha veel kange; kuid siin-seal kõlkus mõnel käsivars juba vabalt edasi-tagasi ja näis viipavat – jubeda ükskõiksusega ja peaaegu rõvedalt. Päikese käes lamades sulasid kõigil esmajoones silmad. Nad kaotasid oma klaasistunud helgi ja silmalaud muutusid sültjaks.” (“Aeg antud elada, aeg antud surra”1993:4.) Miks ta sellist asja kirjutab? Ikka vast selleks, et ta tahab niimoodi midagi lugejatele öelda, jõuda nende hingeni ja arusaamiseni.

Väga palju räägitud nende teoste suurest lugejamenust. Lugejate poolehoiu võitis Remarque sõjakoleduste naturalistliku kujutamisega. Annan siin edasi Vilma Jürisalu mõtted artiklist “Oma ajastu kroonikakirjutaja”: Jürisalu arvates ei võtnud lugejad neid romaane kui ilukirjandust, vaid kui kisendavat tõde sõjast, selle julmusest ja mõttetusest. Remarque nimetab asju õigete nimedega, annab sündmusi edasi pealtnäha isegi kiretult ning puudutab just seetõttu sügavalt lugejate hinge. Remarque püüab oma teosega kaotada sõja Remarque`i võltsromantikat ja näidata sõda kogu oma võikuses.(“Looming”1976/2:322.)

Kõik me oleme lugenud ka nõukogude sõjaproosat. Samas artiklis annab Jürisalu edasi vene kirjandusteadlase Anatoli Botšarovi tähelepanekud “kadunud põlvkonna” kirjanike teoste ja nõukogude sõjaproosa erinevustest. Minu poolt lühike kokkuvõte nendest: “kadunud põlvkond” depoetiseerib sõjaromantikat, nõukogude sõjaproosa romantiseerib oma tegelasi; “kadunud põlvkond” näeb lubatud tapmises isiksuse deformeerumist, nõukogude kirjandus aga humanismi ilmingut; “kadunud põlvkond” veenis lugejaid, et inimesed on sõja košmaarsuse ohvrid, nõukogude kirjanikud aga näitasid vaprate sõdurite vastupidavust, valmisolekut vastu astuda sõjakoledustele (“Looming”1976/2:324).

1.1.SÕPRUS SÕJA AJAL

Sõbratunnetest, nende tärkamisest ja kujunemisest sõja ajal, tahaks ma rääkida kahe tegelase puhul. Nendeks tegelasteks on Paul Bäumer romaanist “Läänerindel muutuseta” ja Ernst Graeber romaanist “Aeg antud elada, aeg antud surra”. Ernst Graeberi puhul on küll tegemist armastusega, kuid eks seegi ole üks sõpruse alaliike.

Romaan “Läänerindel muutuseta” on oma põhivärvilt väga sünge. Ainsateks valguskiirteks võib pidada lõike, mis kujutavad rindesõprust. Siit tuleb välja sõdurites, selles “kahurilihas”, siiski veel säilinud humaansus ja tunded. Võtan näiteks situatsiooni, kus Paul Bäumer tapab prantsuse sõduri. Siit on näha, et inimlikkus on nendes noortes poistes siiski olemas, kuid tapmise argipäevasus on selle tunde väga sügavale surunud. Nad ei suuda võtta oma vaenlasi kui inimesi, nende jaoks on vaenlane vaid liikuv oht, mis tuleb hävitada. Arusaamine, et prantsuse sõdur, kelle Bäumer tappis, on samuti inimene, tuleb talle šokina: “Kamraad, ma ei tahtnud sind tappa. Kui sa veel kord siia sisse hüppaksid, ei teeks ma seda, kui sina ka mõistlik oleksid. Kuid ennist olid sa mulle vaid mõte, kombinatsioon, mis mu ajus peitus ja mind otsustama sundis; selle kombinatsiooni torkasin ma surnuks. Alles nüüd näen, et oled inimene nagu mina. Ma mõtlesin üksnes sinu käsigranaatidele, sinu täägile ja sinu relvadele; nüüd näen sinu naist ja sinu nägu ja meie ühtekuuluvust. Anna mulle andeks, kamraad!” (“Läänerindel muutuseta”1983:136.)

Ka sõprusel on sõjas hoopis teised varjundid kui rahuajal. Sõjakoledustes karmistunud sõdurid ei avalda oma tundeid, nad ei räägi sõprusest, võibolla teadlikult isegi ei mõtle sellest. Seda enam aga avaldub sõprus nende tegudes, avaldub Paul Bäumeri käitumises, kui tema kaaslane Kat haavata saab. Lahinguväljal, ohtlikus vööndis teeb Bäumer ainuvõimaliku otsuse – Kat on vaja seljas laatsaretti kanda. Bäumer riskib enda eluga, et aidata sõpra. Samuti ilmneb nendevaheline sügav sõprus selles, kui kahju neil on teineteisest lahkuda, hingetõmbehetkel vahetatakse aadresse ja kinnitusi teineteist sõja lõppedes üles otsida. Huvitav ja kaastunnetäratav on Bäumeri reaktsioon teada saades, et Kat on teel laatsaretti siiski surnud – reaktsiooniks on täielik tuimus: “Kõnnin ma? On mul veel jalad? Tõstan silmad, lasen neil ringi käia ja pööran oma keha koos nendega, ühe ringi, ühe ringi, kuni peatun. Kõik on nii nagu varem. Ainult maakaitseväelane Stanislaus Katczinsky on surnud. Seejärel ei mäleta ma enam midagi.” (“Läänerindel muutuseta”1983:173.)

Graeberi ellu tuleb armastus minu meelest väga õigel hetkel, puhkusel olles. Õigel hetkel just sellepärast, et Saksamaale naastes tabab teda hingeline trauma. Puhkusel olles avanevad Graeberi silmad kõige selle suhtes, millega sõda on hakkama saanud. K.Kivi kirjeldab, et rindel oli Graeber unistanud Saksamaast kui saarest, mis pakub julgeolekut, varjupaika ning lohutust. Kuid kodumaale saabudes leiab ta juba esimestel päevadel, et tema lootused on määratud luhtuma. Sõda ei käi enam ainult rinnetel, vaid igal pool, isegi ajudes ja südameis. Kogu linn on täis hirmu ja ebakindlust, istutakse pimedates keldrites, keegi ei usalda enam teist. (“Looming”1959/10:1595.) Selles lootusetuse linnas kohtab ta siiski kedagi, kes näitab talle, et inimlikud tunded, hoolimine, armastus pole veel surnud – Elisabethi. Nagu ikka ebakindlates oludes, kulgeb nende tutvus väga kiiresti. Teineteisega kohanemise aega lihtsalt ei ole, kurameerimiseks aega ei jätku. Võibolla neil ei olegi seda vaja, neil on vaja hoopis kasvõi ühtegi lähedast inimest, kellele toetuda, keda armastada, kes oleks näide sellest, et sa ei ole vaenulikus maailmas üksi. Mõne nädala jooksul, mis Graeber puhkusel veedab, jõuavad nad tutvuda, armuda, abielluda. Rahuaegses ühiskonnas võib selle kõige peale kuluda aastaid, kuid sõja ajal tundub selline tempo täiesti loomulik. Graeberi jaoks on aeg väärtus, mida ei ole vabalt käes, mida ei saa niisama raisata. Ja ometi on neil ju kõik olemas – ühised vestlused, õhtusöögid, jalutuskäigud – ainult väga konsentreeritud kujul. Nad pigistavad oma üürikestest õnnenädalatest välja viimase, ka maksimaalse õnne. Isegi lahkumise kurbuse lohutuseks oskab Graeber öelda väga ilusad sõnad: “Ma olen nii kurb ja usun, et ma homme suren, kui sinust lahkun. Ent kui ma siis mõtlen, mis peaks juhtuma, et ma ei oleks kurb, siis jääb üle ainult üks vastus: ma poleks pidanud sind iialgi kohtama. Siis ma ei oleks kurb, vaid oleksin tühjalt ja ükskõikselt ära sõitnud. Ja kui ma niimoodi mõtlen, siis pole kurbus enam kurbus. Ta on leinav õnn. Õnne teine külg.” (“Aeg antud elada, aeg antud surra”1993:243.) Loomulikult annab neile ka jõudu lootus peale sõda taas kohtuda. Seda neile aga saatus ei võimalda. Õnneks nad ise ei tea seda.

1.2.GRAEBERI SÜÜTUNNE

Ernst Graeberil kujuneb puhkuseloleku jooksul sõjast oma arusaam, ta hakkab mõistma selle mõttetust, Paul Bäumerile romaanist “Läänerindel muutuseta” see veel omane ei olnud. Bäumer ei mõelnud sõja mõtte või mõttetuse üle, tema täitis vaid käsku, tegi seda, mida vaja ja läks sinna, kuhu vaja.

Ka Graeber täidab käsku, ta ei deserteeru, kuid seda mitte armastusest oma isamaa vastu, vaid täiesti isiklikel põhjustel: “Ma lähen, sest muidu lastakse mind maha... Ma lähen ka sellepärast, et deserteerumise korral heidetakse mu vanemad ja naine vanglasse, saadetakse laagrisse või tapetakse... Ma lähen ja ma tean, et minu põhjused pole põhjused ja et need on siiski miljonite põhjused.” (“Aeg antud elada, aeg antud surra”1993:217.) Kuigi Graeber läheb rindele tagasi ja aitab sellega SS-il ja SD-l oma timukatööd jätkata, on teda puhkusel olekust alates painama hakanud mõte kaassüüst. Sõjas võitleb ta ju kõige selle eest, mille ebainimlikkusest on ta hakanud aru saama. Seetõttu tekib tal küsimus: “Mil määral olen mina süüdi?” Puhkusel olles läheb ta selle küsimusega oma vana õpetaja Pohlmanni juurde. Kuid Pohlmann ei oska talle vastata, ta vaid soovitab Graeberil säilitada usk inimkonnasse ja inimsusse. Samas on Pohlmann ka ise mürgitatud süütundest: “... Meie nägime seda ja lasksime sel sündida! Mis see oli? Südameloidus? Ükskõiksus? Lihtsameelsus? Egoism? Meeleheide? Kuidas aga võis see selliseks katkuks muutuda?” (“Aeg antud elada, aeg antud surra”1993:128.) Graeber ei saa Pohlmannilt soovitud vastust. Kuid ometi ta tunneb, et midagi peab tegema, kuidagi oma süü lunastama. Sõjaväljale naastes leiabki ta selleks võimaluse: ta tapab hitlerliku timuka ja vägistaja Steinbrenneri, samuti ei nõustu ta vangistatud venelaste tapmisega, vaid vabastab need hoopis. Kuid üllatuslikult vastab üks venelane tema heateole kuuliga – tapab Graeberi. Villem Alttoa oma Remarque`i-teemalises artiklis mainib, et kriitika on sellisele ootamatule lõpule otsinud väga erinevaid tõlgendusi. Seda on võetud kui teenitud karistust süü kaasosalisele, samuti aga ka kui autori antibolševismi ilminguid, millest leidub tema teostes jälgi ka mujal. (“Looming”1970/11:1747.) Graeberistkujuneb romaani jooksul inimene, kes oma läbielamistelt ja nendest tulenevalt maailmapildilt on väga sarnane Esimese maailmasõja järgse “kadunud põlvkonnaga”. “Me oleme vanad, kuid meil puuduvad vanaduse kogemused,”arutleb aastatelt noor, kuid hingelt vana Graeber. “Oleme küünilised ja vanad ning ilma usuta.” (“Aeg antud elada, aeg antud surra”1993:97.) Kuid Graeberil on võrreldes “kadunud sugupõlvega” üks erinevus – ta hakkab mõtlema; hakkab juurdlema sõja kuritöö ja oma kaassüü üle. Ta katsub leida tõde, mida õpetaja Pohlmann ei osanud talle anda, ning hukkub selle tagajärjel.

2. ELU PAGULUSES

Pagulasromaane on Remarque`il palju, kuid mina võtan neist vaatluse alla kaks – romaani “Armasta oma ligimest” ja “Tiumfikaare”. Kõiki romaane ei hakka ma juba seetõttu käsitlema, et nendes hakkaksid korduma sarnased probleemid, inimtüübid. Nende romaanide keskpunktis on inimesed, kes on poliitilistel või rassilistel põhjustel Saksamaalt pagendatud.

Romaani “Armasta oma ligimest” käsitlustes on peetud peategelaseks tavaliselt Josef Steinerit. Minu arvates on aga selles romaanis kaks keskset tegelast, kelle saatusi vaatleb Remarque paralleelselt. Need on Steiner ja 21-aastane juudisoost emigrant Ludwig Kern. Nende elus ja vaadetes on paljugi erinevat, kuid ühine on see, et nad mõlemad on kodumaata ja kahjuks (võibolla aga ka õnneks) sellega leppinud. Nad taluvad oma saatust stoilise rahuga: kui neid maalt välja saadetakse, siis lähevad, tulevad aga varsti uuesti tagasi; kui neile määratakse vanglakaristus, siis istuvad oma aja ära ja saavad välja – kuni järgmise korrani. Jürisalu on neid nimetanud “laipadeks puhkusel” (“Looming”1976/2:326). Varem oma vaadetelt antifašistlik Steiner on muutunud apaatseks, ei võta osa poliitilistest võitlustest; ta lihtsalt on olemas, nagu ka ülejäänud “kadunud sugupõlv”. Samuti on leppinud ja ühelt maalt teise rändamise rutiini tardunud ka Kern. Ta leiab, et rahuloluks on vaja väga vähe. Seda näitab ilmekalt üks juhuslik vestlus rahulolematu viiuldajast emigrandiga: “”Te peaksite sööma,” ütles Kern. Viiuldaja ei vastanud. Ta pani endale sigareti ette ning hakkas kärsitult suitsetama. Siis lükkas ta taldriku kõrvale. “Niimoodi ei saa elada!” pahvatas ta lõpuks. Kern vaatas talle otsa. “Kas teil passi ei ole?” küsis ta. “On küll. Aga...” “Mu jumal!” hüüatas Kern. “Teil on pass ja teil on teie viiul…” (“Armasta oma ligimest”1994:31.) Ühesõnaga, kui on pass, pole rahuloluks muud vajagi. See näitab Kerni ja teiste temasuguste unistuste puudumist, lihtsalt tagakiusamise stoilist talumist. Kui võrrelda “Triumfikaart” romaaniga “Armasta oma ligimest”, siis siin on pagulasteema tunduvalt vähem kajastatud. Romaanis “Armasta oma ligimest” on tegelased pidevas liikumises piirilt piirile, maalt maale. Siin aga on emigratsiooni temaatika vaid ähmaseks taustaks: ei ole pidevaid põgenemisi, kokkupõrkeid võimudega, vanglaelu. Peatähelepanu on selles romaanis arst Ravicil, tema vihkamisel ja armastusel. Ravic meenutab paljus Steinerit, tegelast romaanist “Armasta oma ligimest”. Nagu Steineril, On ka Ravici elu sisutu – ilma unistusteta, ilma lähedasteta. Tal ei ole mingeid huvisid, kirgi, ta lihtsalt kulgeb elu vooluga kaasa.

Nende kahe romaani kolmest tegelasest on vaid Kerni elul mõte, mille ta leiab õnnelikust armastusest.

2.1.ARMASTUS

Kahes minu poolt vaadeldavas emigratsiooniromaanis on kokku kolm armastuslugu, mis on teineteisest üllatavalt suures osas erinevad. Tihtipeale kipuvad Remarque`i poolt kirjeldatud armastuslood teineteisega sarnanema, näiteks tuberkuloosi surev naine figureerib Remarque`i mitmes romaanis. Kuid Kerni, Steineri ja Ravici armastused on tõesti erinevad. Kerni armastuslugu on õnnelik, õnneliku lõpuga; Steineril on see traagiline, naise ja tema enda surmaga lõppev; Ravici lugu on aga minu meelest kõige komplitseeritum ja Remarque`i loomingus harvaesinev – siin ei ole tegemist õnneliku armastuslooga ning seda mitte kurja saatuse süü läbi, Ravic lihtsalt ei leia oma armastatuga ühist keelt ning teineteisemõistmist. Kui nüüd vaadelda neid kolme armastuslugu lähemalt, siis Steineri jaoks ona armastus see jõud, mis toob ta ellu veidi aktiivsust, väikese vastuhakusädeme. Steineri paneb pead tõstma teade oma naise peatsest surmast. Seni, kuni naisega on kõik hästi, suudab ta nende lahusolekut taluda. Ta isegi veenab naist ennast temast lahutama, ikka selleks, et naine rahule jäetaks. Ta küll ise kannatab, kuid nagu oma ülejäänud elugagi, suudab ta sellega leppida. Steiner talub nende lõhutud elu kui paratamatust ja katsub seda isegi unustada. Ta leiab endale armukese, ilusam oleks mõelda mõistva kaaslase, kelle juurest ta saab ka peavarju. Külla tulnud Kernile ütleb ta nagu vabanduseks: “Kas tead, tuleb niimoodi elada, nagu ei peaks enam kunagi sinna teisele poole tagasi minema.” (“Armasta oma ligimest”1994:92). Kuid oma naist Steiner siiski ei unusta. Naise haigusest kuuldes läheb ta sinna teisele poole tagasi, riskides enda eluga. Esimest korda kogu raamatu jooksul on nüüd tunda muidu nii rahuliku Steineri jutus erutust, kirge, loomulikult ka valu: “Veel on ta kõik, mis mul olemas on, ta on elus, ta hingab veel, tema silmad ja tema mõtted on veel alles, mina olen veel tema silmade taga, - aga paari päeva pärast on ta surnud... Neetud, maailm läheb hukka, kui ma ei lähe...” (“Armasta oma ligimest”1994:226.) Steiner teab, millega ta tagasi Saksamaale minnes riskib, kuid talle ei ole see oluline. Ta ütleb, et hingeliselt sureb ta nagunii koos oma naisega. Ja ta sureb ka kehaliselt. Maria surma järel palatist lahkudes hüppab ta aknast alla, tõmmates endaga kaasa oma vahistaja ning juba varasema vaenlase Steinbrenneri. Ta teab, mida ta tegema peab. Ta on teadnud seda juba mõnda aega, alates naiselt kirja saamise hetkest. Võibolla see ongi õige. Ta lakkas ju ka ise olemast koos oma naisega. Remarque kirjeldab Steineri tundeid järgmiselt: “Ta suri koos temaga. Kui ta püsti tõusis, et välja minna, oli ta kalk võõras, paljas kest, millel olid inimese liigutused...” (“Armasta oma ligimest”1994:249.) Steineri valust tuleb taas välja see, kui tugevalt tegelikult need kodumaata inimesed armastavad. Nende armastus püsib vaatamata lahusolekule, vaatamata ka oma sisemisele otsusele see armastus unustada. Kas armastust saab üldse unustada? Teda võib ehk jõuga alla suruda, niiöelda varjusurma taandada, kuid rasketel hetkedel, kriisiolukordades tõuseb ta taas esile kogu oma endise jõuga. Nii juhtus ka Steineriga.

Võrreldes Steineriga, on Kerni armastuse lugu õnnelikum. See on üks vähestest Remarque`i poolt kirjeldatud armastustest, mida ei varjuta surm või lahkuminek. Värskendav on lugeda selle raamatu lõppu, mis on helgetes toonides, positiivne. Tänu Steineri abile saavad Kern ja Ruth lahkuda Euroopast ja alustada Mehhikos ühist elu. Kuid sellele eelnevad sündmused nende armastajate elus kulgevad siiski Remarque`ile omase malli järgi. Taas juhuslik kohtumine, ebakindlus, lahkuminekud ja taaskohtumised. Ka siin kohtab meeleheitlikku soovi olla õnnelik, unustada eilne ja homne, elada praeguses hetkes. Kern sõnastab oma sellise suhtumise lahkudes Ruthist: “Ole ometi rõõmus, Ruth! Kurvastamine ei aita ju midagi. See kõlab küll rumalasti, aga meie jaoks ei ole see rumalus. Meile on seda oma raasukest rõõmsameelsust kibedasti vaja, just meile.” (“Armasta oma ligimest”1994:78.) Kern ja Ruth tunduvad mulle paratamatult kui kaks eksinud last neile vaenulikus maailmas. Nad toetuvad teineteisele, otsivad teineteiselt abi ja lohutust. Minu meelest on väga liigutavad nende lahkumiste ja taaskohtumiste hetked. Lahkudes jääb neisse järele vaid tühjus, lahusoleku ajal ei leia nad oma olemasolule muud mõtet, kui et elada tulevase taaskohtumise nimel. Ja nende puhul saatus õnneks soosib neid taaskohtumisi, nad leiavad ikka taas teineteist, kuni lõpuks saavadki kokku jääda ja koos uuele elule vastu minna.

Ravici armastuse lugu on Remarque`i puhul pisut erandlik ja seda isegi kahest aspektist. Kõigepealt suurem ja märgatavam erinevus on see, et siin ei ole tegemist õnneliku armastusega. Loomulikult, paljudes Remarque`i romaanides lõpeb armastus traagiliselt, surmaga, kuid erinevus peitub armastuse kulgemises, käigus. Ravici ja Joani armastus ei ole pilvitu, nad ei leia üksteisemõistmist ja seetõttu lähevad nad ka praktiliselt lahku, leppides alles Joani surivoodil. Nende erimeelsuste põhjus tundub olevat Joani truudusetus, kuid pikemal mõtlemisel tekib teine arvamus. Nimelt peitub põhjus Ravicis. Ravici suhtumine armastusse on ka see teine aspekt, mille poolest “Triumfikaar” erineb pisut teistest Remarque`i romaanidest. Kui ülejäänud Remarque`i armastajapaarid tunnevad armastusest rõõmu, on õnnelikud, et nad leidsid lähedase inimese, siis Ravic sõdib armastuse vastu. Ta küll nimetab üksindust kibestunult “elu igaveseks refrääniks”, kuid samas lükkab tagasi Joani, kes tahab talle seltsi ja armastust pakkuda. Ravic kardab ennast siduda. Ta on kuulutanud enda maailmas lindpriiks – ilma kodumaata, ilma sidemeteta inimeseks. Ja armastus – see oleks ju tähendanud kohustusi, vabaduse kaotamist. Remarque kirjeldab Ravici mõtteid järgmiselt: “Ta ei tahtnud seda omada. Ta ei tahtnud sellest hõivatud olla. Ta oli teel... Tuli jääda sõltumatuks. Kõik algas tühistest sõltumustest. Neid ei panda tähele – ja ühtäkki oled mässitud harjumuse võrku, millel on tuhat nime – armastus on üks nendest. Millegagi ei tohtinud harjuda. Isegi kehaga mitte.” (“Triumfikaar”1975:123.) Kuid Ravicile on määratud see sõda kaotada. Ta armub siiski ja lepib sellega: “Mida ma kardan? Ja miks ma ära jooksen? See tunne on kasvanud, ma tean seda. Pole mõtet end petta...” (“Triumfikaar”1975:220.) Kuid just siis, kui Ravic sellele otsusele jõuab, kui ta avab end armastusele, hakkab Joan loobuma. Joanil on tekkinud uued tuttavad, uued suhted. Ma arvan, et Joan just nimelt loobub. Ta on tuttav Ravici küünilisusega, tema suhtumisega armastusse, samuti usub ta Ravicit ennast mitte armastavat. Niisiis Joan lahkub, võibolla läheb ta otsima armastust mujalt. Kuid tema tunded Ravici vastu jäävad. Seetõttu ei suuda ta ennast Ravicist päris lahti rebida, otsib temaga kohtumisi ja korraldab armukadedusstseene. Ka viimases hädas, surevana, otsib ta ikka abi Ravicilt. Ja Joani surivoodil toimub ka nende lõplik leppimine.

2.2.VIHKAMINE

Remarque`i emgratsiooniromaanides esineb ka vihkamist. Vähemal määral on seda paljudes romaanides, ka “Armasta oma ligimeses” Steineri puhul, kuid kõige tugevamini on vihkamine kui tunne esindatud siiski romaanis “Trumfikaar”. Vihkamine saab Ravici puhul hakkama sellega, millega armastus ei saa – murrab läbi tema tundetuse kestast. Vihkamine muudab Ravici hetkeks aktiivseks, paneb ta tegutsema ning ärkama. Ta tapab oma varasema vaenlase ja piinaja Haake. Ravic istub baaris ja tegeleb oma üsna tavapärase tegevusega – joomisega; uimaselt, igavlevalt. Järsku aga muutub ta elavaks, nähes läbi aknaklaasi tuttavat nägu. Remarque kirjeldab: “See tabas teda nagu hoop kõhtu. Esimesel silmapilgul tajus ta vaid šokki ega suutnud aru saada, mis lahti – hetk hiljem aga lükkas ta laua kõrvale, kargas püsti ja trügis hoolimatult läbi inimeste ukse poole.” (“Triumfikaar”1975:74.) Peale paari luhtunud katset leiab Ravic Haake ja saab temaga isegi jutule. Mängides lõbusat semu ja joomakaaslast viib Ravic Haake üksildasse kohta ja tapab ta ilma selgitusteta. Tagantjärele ta mõtleb, et oleks võinud olla teisiti, et oleks pidanud seletama, ennast tutvustama. Milleks tal seda vaja oli? Kas selleks, et oma kättemaks veelgi täiuslikumaks teha? Vist küll. Ravic on sellest vihkamisest nii mürgitatud, et paljast tapmisest jääb talle väheks. Ta oleks tahtnud midagi enamat. “Vihkamise roheline valgus”, nii kirjeldab Ravic ise oma tunnet. Mis see ikkagi on, mis viib Ravici nii äärmuslike meetmeteni? Iga vihkamine ei sunni ju inimest kohe tapma. Arvata on, et Haake on Ravici jaoks midagi hoopis enamat kui inimene, kes teda piinas. Ta on talle kogu fašismi võrdkuju. Viha, mis ta kõigi kannatuste pärast natsliku võimu vastu tunneb, kannab ta üle konkreetsele inimesele – Haakele. Nagu “Läänerindel muutuseta” tegelasele Bäumerile oli prantsuse sõdur vaid inimlikkuseta kombinatsioon, nii on Haake ka Ravicile vaid fašismi märk, mis tuleb hävitada. Ja seda ta ka teeb ning tõmbub taas tagasi oma kookonisse.

3.”KADUNUD PÕLVKONNA” ELU

“Kadunud põlvkonna” elu käsitlen ma lähtudes romaanist “Kolm sõpra”. Seda on peetud kõige remargilikumaks teoseks armastusest ja sõprusest (Kuusk, “Postimees”13.09.1997).

F. C. Feiskopf nimetas seda “romaaniks eikellegimaal”. Tema arvates ei kajasta Remarque reaalset elu, tegevuse aeg ja koht on ebamäärased. Romaani tegelased elaksid nagu üksikul saarel. Remarque ei kajasta poliitilisi ega ühiskondlikke sündmusi. (“Looming”1976/2:325.) Kuna tegemist on romaaniga “kadunud põlvkonnast”, siis võibolla just see aja ja ruumi ebamäärasus annab kõige paremini edasi tegelaste suhtumist ümbritsevasse. Remarque ei kirjelda ühiskondlikke sündmusi, kuna ta ei pea seda vajalikuks. Võibolla ta püüab selle mitte-kirjeldamise kaudu iseloomustada oma tegelasi. Neid ei huvita, mis nende ümber toimub. Jürisalu on nimetanud nende elu “mõttetuks, sihituks vegeteerimiseks” (“Looming”1976/2:326).

3.1.MINEVIKU VARJUD

Romaanis “Kolm sõpra” kujutatud noored mehed, eesotsas peategelase Robert Lohkampiga, on kaotanud igasuguse huvi oma elu ja saatuse vastu. Põhjuse sellele leiab loomulikult ikka sõjast. Sõjas käinutena ei ole nende elus olnud midagi ilusat, rõõmustavat, milleks nad peaksid lootma siis seda oma tuleviku elust. Väga hästi illustreerib sellist suhtumist lõik raamatu algusest, kus peategelane Robert Lohkamp meenutab aastate lõikes oma senist elu. Tema mälestused lapsepõlvest ja kooliaastatest ei tundu enam tõelised, neid on varjutanud edasine raske elu. Ta isegi ütleb: “Õige elu algas alles 1916.aastal. Olin siis just noorsõduriks saanud.” (“Kolm sõpra”1992:5). Ka sõjast naastes ei muutunud midagi ilusamaks ega kergemaks: revolutsioon, nälg, putš, ema haigus. Jääb mulje – ja nii see vist ongi – Lohkamp on elus lihtsalt triivinud, lasknud ennast voolul paisata sinna, kuhu elu tahab. Ta nagu isegi imestab selle üle: “Aeg on kuidagi segi läinud. Oma viimast sünnipaeva pühitsesin Café Internationalis. Olin töötanud seal aasta otsa meeleolu loova klaverimängijana. Siis kohtusin taas Kõsteri ja Lenziga. Ja nüüd istun ma siin autoparanduses...” (“Kolm sõpra”1992:6.) Miski selles lõigus tekitab mulje nende töökohtade, kogu elu juhuslikkuses. Lohkamp saab ka ise aru, et tema elu seisab, on surnud, kuid samas ei oska ta olla rahulolematu: “Õigupoolest võisin täiesti rahul olla. Mul ei läinud just kehvasti, mul oli töö, olin tugev, väsimust ei tundnud, olin terve, nagu öeldakse; - aga ikkagi oli parem sellest vähem mõelda. Eriti üksi olles. Ja õhtuti. Siis meenus ühtepuhku midagi möödunust, mis jõllitas surnud silmadega sulle otsa...” (“Kolm sõpra”1992:6.) Selliseks tegi sõda inimese – Lohkamp võtab elu nii, nagu see on ja kahjuks isegi mitte ei püüa midagi muuta. Ta lihtsalt on olemas.

3.2.”KADUNUD PÕLVKONNA” ARMASTUS

Üheks pidepunktiks selles sihitus vegeteerimises osutub armastus. Roberti kohtumine Patiga on juhuslik, kuid seda on vist enamus kohtumisi inimeste elus. See toob õnnehelgi Roberti ellu, küll üürikese, aga siiski. Nagu paljudes oma romaanides, on ka siin Remarque sidunud armastuse surmaga. Pat on tuberkuloosihaige. Eessõnas kirjutasin ma, et Remarque`i tegelased armastavad kuidagi teistmoodi ja tõin selle põhjuseks nende elamise ebakindlates oludes. Nad on skeptilised nii õnne kui ka kogu elu suhtes. Nad ei pea õnne enesestmõistetavaks, igavikuliseks, selleks on nad liiga palju läbi elanud pettumusi ja koledusi. Nad võtavad nendest helgetest hetkedest, mis võtta annab, mõtlemata homsele, mõtlemate tulevikule. Minu meelest üheski Remarque`i romaanis ei tee armastajad suuri ühiseid tulevikuplaane, ei plaani abiellumist, laste saamist. Nad lihtsalt naudivad teineteise seltskonda, ühiseid vestlusi ning tänast päeva. Selline ellusuhtumise kirjeldus sobib väga hästi sõjast tulnud Lohkampi kohta.

Võttes nüüd vaatluse alla Pati, siis tema vaated elule on samasugused, kuigi nende põhjused on teised. Pati vaateid ei ole mõjutanud sõda, surma ja suremise igapäevane nägemine. Tema ellusuhtumise on kujundanud tema enda haigus. Tuberkuloosist paranemise võimalused on väikesed, Pat arvestab sellega, et tal on jäänud elada vaid mõned kuud, võibolla aasta. Ta tahab järelejäänud ajast pigistada välja viimast, teha see aeg täisväärtuslikuks.See on arvatavasti ka põhjus, miks ta Roberti eest om haigust varjab. Ta soovib olla õnnelik, soovib, et nende ühist armastuse aega ei varjutaks kurbus ega teadmine peatsest lõpust. Minu meelest on Pat tugev, ta suudab sellega hakkama saada, see tähendab, ta suudab olla õnnelik. Ta on lõbus, suhtlemisaldis, kõiki üritusi kaasa tegev. Kuid nagu meil kõigil, esineb ka temal nõrkusehetki, ka tema vajab tuge. Lamades ühel õhtul Roberti kõrval ja kuulates vihma, hakkab Pat rääkima: “Sa pead mind väga armastama, Robby. Ma ei tea, mida ma ilma armastuseta teeksin... Ma vajan kedagi, kes mind kinni hoiab. Muidu ma kukun. Ma kardan!” (“Kolm sõpra”1992:91.) Kuid Pati tugevust ja samuti sügavat armastust näitab see, et valdavalt ta siiski ei otsi tuge, vaid säästab Robertit. Tal oleks ju kergem, kui ta saaks oma ahastust sõbraga jagada, tunda sõbra toetust ja kaastunnet. Pat valib aga teise tee. Võiks öelda, et temale on Roberti õnn enda omast tähtsamgi. Veel viimastel eluhetkedelgi ta muretseb Roberti pärast ja lohutab teda. Lõik nende vestlusest: “Mul on sinu pärast hirm, Robby. Sul on palju raskem kui mul.” “Ei maksa sellest enam rääkida,” ütlesin ma. “Ütlesin seda ainult sellepärast, et sa ei arvaks, et ma kurb olen,” lausus ta.” (“Kolm sõpra”1992:317.)

“Kolm sõpra” on tõesti liigutav romaan armastusest ja sõprusest. Siin võiks ju veel rääkida Lohkampi sõprade ennastohverdavast käitumisest aidates Robertit ja Pati, kuid see on võibolla juba teine ja väga ulatuslik teema.

KOKKUVÕTE

Oma käsitluses oli mul vaatluse all viis Remarque`i romaani: “Läänerindel muutuseta”, “Kolm sõpra”, “Armasta oma ligimest”, “Aeg antud elada, aeg antud surra” ja “Triumfikaar”. Eesti keeles on ilmunud küll ka veel “Tagasitulek”, “Elusäde”, “Must obelisk”, “Taeval ei ole soosikuid”, “Lissaboni öö” ja “Varjud paradiisis”, kuid kõigi üheteistkümne romaani käsitlemine läheks ehk paljuks; korduma hakkaksid nii tegelastüübid kui elunähtused. Valik sai tehtud lähtudes sellest, et igast laiemast teemavaldkonnast oleks romaan esindatud: sõjast, pagulusest ja “kadunud põlvkonnast”. Kõik Remarque`i romaanid saab paigutada nende kolme valdkonna alla.

Vaadeldes Remarque`i arengut läbi eesti keeles ilmunud romaanide, võib öelda, et ta on suhteliselt stabiilse stiiliga kirjanik (kui rääkida tema teostest alates romaanist “Läänerindel muutuseta”). Probleemid, mis teda köidavad, jäävad kõigis romaanides enam-vähem samaks. Tõsi küll, pagulasromaane hakkas ta kirjutama alles peale seda, kui ta ise emigreerus, kuid ka nendes, nagu tema eelnevates romaanideski, on läbivateks probleemideks sõja jubedus ja mõttetus; eluga hakkama saamine sõja ajal ja peale sõda; armastuse leidmine, sellega kohanemine ja tihtipeale ka selle kaotamine. Vaadeldes Remarque`i romaane kronoloogilises järjestuses, on muutusi tekkinud tema julguses oma suhtumist väljendada. Romaani “Läänerindel muutuseta” sissejuhatuseks märgib Remarque järgmist: “See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest.” (“Läänerindel muutuseta”1983:5.) Oma esimestes romaanides ongi Remarque vaid sündmuste edastaja, sündmuste heakskiitmine või hukkamõistmine jääb lugeja hooleks. Ta on “passiivne kroonikakirjutaja”, nagu ütleb Jürisalu. Hilisemates teostes hakkab aga läbi kumama Remarque`i isiklik suhtumine, mis on sügavalt antimilitaarne ja fašismi hukkamõistev. Remarque`i sellist hoiakut on näha paljudest asjadest, kasvõi sellest, et nii Steinbrenneril kui Ravicil laseb ta oma natsist vaenlase mõrvata. Võib öelda, et Remarque on muutunud oma teoste jooksul tunduvalt radikaalsemaks.

Olles vaadelnud tegelasi läbi viie romaani, võib öelda, et Remarque´i poolt kujutatud inimesed on oma ajastu lapsed – sõja toodang. Tüüpilisel Remarque`i tegelasel puuduvad ideaalid ja unistused. Nad on elus pettunud ja kibestunud – seda juba väga noorelt. Sõda on neilt võtnud nende noorusaastad ja sellega koos ka usu ilusse ning inimlikkusse. Armastuses leiavad need inimesed ehk kõige suuremat lohutust. Nad näevad armastatud inimeses teatud mõttes rahusadamat, kohta, kus leiab kaitset ja toetust. Vaid Ravic romaanist “Triumfikaar” sõdib armastuse vastu, tema jaoks on ka armastus vaenlane.

Kuigi siinses töös sai vaadeldud sõda ja armastust Remarque`i loomingus, on Remarque`il teisigi aspekte, mis huvi pakuvad ja mida edaspidi uurida võiks. Üheks selliseks on sõprussuhted. Need on samuti pea igas Remarque`i romaanis kajastatud ja väga huvitavad. See on sõprus ilma tingimusteta, nagu Bäumeril ja Katil; Kösteril, Lenzil ja Lohkampil; Kernil ja Steineril; Ravicil ja Morozovil. Huvitav on ka Remarque`i mõndade tegelasnimede kordus. Näiteks esineb tal Katczinsky nii romaanis “Läänerindel muutuseta” kui “Triumfikaares”, samuti Steinbrenner teostes “Armasta oma ligimest” ja “Aeg antud elada, aeg antud surra”. Ma ei ole küll sellesse süvenenud ega neid tegelaskujusid erinevates romaanides võrrelnud, kuid võib arvata, et see nimede kordumine ei ole Remarque`il juhuslik. Ta on vast ikka teadlikult pannud ühe tegelase korduma oma mitmes romaanis.

Armastus ja sõda, laiemas tähenduses elu ja surm – see on kirjanduses kõige enam kajastatud temaatika. Palju on sellest kirjutatud, palju on sellest loetud ja palju unustatud, kuid Remarque`i romaane ei saa unustada. Neis on see miski, mis püsib meie mälus kui monument elule endale – armastusele ja surmale.