Arutelu:Ekshibitsionism

Laiemas mõttes on ekshibitsionism üldse psühholoogiline vajadus ennast eksponeerida, näiteks ka paljastada oma siseelu. Andres 11. veebruar 2006, kell 13.37 (UTC)

Seksuaalne ekshibitsionism on oma suguelundite, rindade, tuharate, jalgade, aluspesu vmt näitamine

See ei pea kindlasti paika. Esiteks on tähtis, mis otstarbel seda tehakse. Kui ma näitan nimetatud kehaosi näiteks arstile artstliku kontrolli käigus, siis siin ei pruugi olla ekshibitsionismiga mingit pistmist. Teiseks, alguses oli ju öeldud, et ekshibitsionism on psühholoogiline vajadus. Seega eksisteerib ekshibitsionism ka siis, kui see pole tegudeni läinud. Andres 11. veebruar 2006, kell 14.00 (UTC)

Võtsin välja lause Samasse faasi kuulub ka Oidipuse kompleksi teke., kuna see ei puutu sellesse teemasse. --Lulu 13. märts 2006, kell 11.54 (UTC)

Naiste ekshibitsionismi kohta võiks paremini sõnastada. Psyyhilise häirena seda ei diagnoosita pigem sellepärast, et naiste puhul on ekshibitsionistlik käitumine yldiselt palju aktsepteeritavam ja tolereeritav. --Lulu 13. märts 2006, kell 11.59 (UTC)

See on natuke riskantne väide. Ekshibitsionismi on väga mitut liiki. Meestel ja naistel esinevad erinevad liigid, aga naistel ja naistel on ka liike väga palju. Raske on määratleda nii, et puudujääke ei tekiks. Huvitav, kuidas sellega nt araabia või india kultuuris on. Kas seal on ekshibitsionistid naised? --Kamma 13. märts 2006, kell 12.46 (UTC)

Ei, ekshibitsionistlik käitumine psühhiaatrilise diagnoosina pole kindlasti mitte naistel "palju aktsepteeritavam ja tolereeritav."

Rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi on ekshibitsionism "Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti." Ilmselt just need kaks viimast omadust on need, mis ei tee seda naiste puhul tolereeritavamaks. Ka diagn. juhises öeldakse, et väga üksikute eranditega on üldjuhul tegemist heteroseksuaalsete meestega (kusjuures sõltumata sellest, kellele ennast näidatakse). Varemmainitud "arstile näitamise" välistab "korduv või püsiv tendents".

Pigem ei diagnoosita seda naistel nii palju lihtsalt selle pärast, et naistel pole seda nii palju. põhjuseid hetkel öelda ei oska, uurin pisut, ehk õnnestub midagi leida.--Ken 13. märts 2006, kell 12.50 (UTC)

"Korduv või püsiv tendents demonstreerida oma suguelundeid võõrastele inimestele (tavaliselt vastassugupoolele) või avalikes kohtades, ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti." --- Nuh, selle alla käib ju strip-tease, vabalt. Ja stripi-tantsijad on ju valdavalt naissoost. --Lulu 13. märts 2006, kell 13.18 (UTC)

Õige, striptiisitarid ei pruugi olla ekshibitsionistid, kuigi võivad vabalt olla. Ja sõna "tendents" ei aja asja ära, sest tendentsi võib mõista puhtstatistilisena. Mõnel lihtsalt on tarvis sagedamini arsti juures käia, sest see koht, mida ta arstile näitab, on tal haige. Andres 13. märts 2006, kell 13.36 (UTC)

Tendents on eesti keeles kalduvus. Inimese kohta ütelduna pole kalduvus statistiline. Aga küsimus pole praegu definitsioons, vaid selles, kas põhjendada naiste puhul vähest ekshibitsionismi-diagnooside hulka ja kuidas. --Kamma 13. märts 2006, kell 13.45 (UTC)

Ekshibitsionismi kui haiguse (või parafiilia) definitsioon on artiklist igatahes puudu, nii et seda tuleks arutada küll. Statistilist tendentsi inimese puhul tõesti tavaliselt kalduvuseks ei nimetata. Mulle tundub, et vähemalt inimese puhul võib "tendents" tähendada midagi, mis ei tulene otseselt inimese enda omadustest. Sellepärast olekski sõna "kalduvus" ülaltoodud definitsioonis kindlasti parem. Andres 13. märts 2006, kell 14.02 (UTC)

Tahtsin oma yle-eelmise märkusega juhtida tähelepanu kunagi kuskilt loetud käsitlusele, mille kohaselt (olemusena või kultuuri mõjul) ongi naised pigem ekshibitsionistid ja mehed pigem vuajeristid. Naistele meeldib ennast eksponeerida, näidata, paljastada; seevastu meestele meeldib vaadata, jälgida jne. Taolisi käsitlusi olen lugenud-näinud mitmeid. Kõrvalekaldena käsitletaksegi seetõttu just meeste ekshibitsionismi. Naiste puhul on see iseloomulik ja loomulik, selle heaks töötab kosmeetikatööstus, moetööstus, meelelahutustööstus jne. Seetõttu naiste ekshibitsionismile tavaliselt ei pööratagi tähelepanu, igatahes mitte meditsiinilises-pshyhhiaatrilises mõttes. --- Loodan, et suutsin ennast arusaadavalt väljendada. --Lulu 13. märts 2006, kell 13.53 (UTC)

Õhtumaa kultuuri argument näib sobiv, ent ei kehti. Lugesin just huvitavat uurimust hiina parafiiliateraapia meetoditest, kust nähtub, et ka sealkandis on ekshibitsionismi (nagu ka muid parafiiliaid) märkimisväärselt rohkem meestel. Pigem on küsimus üleüldises naise rollis, kus tema seksuaalsus on olnud nii euroopas kui aasias alla surutud, mistõttu on leidnud oma väljundi hoopis teistmoodi. Tuletagem siinkohal meelde Freudi-aegset "seksuaalselt frustreerunud" naiste haigust - hüsteeriat, mida meestel praktiliselt ei esinenud. Seega, näeksin tõenäolisemana hüpoteesi, et meeste seksuaalsfääri häired väljenduvad pigem parafiiliatena, naiste omad leiavad mingi muu väljundi (ärevushäired, depressioon, psühhosomaatilised haigused jms).--Ken 13. märts 2006, kell 18.31 (UTC)

Rahvakeeles siis: mehed hakkavad seksuaalprobleemide korral otsima tehniliselt veidraid vahekorravõimalusi, fantaasiatega elu rikastama, naised aga hakkavad kurtma pigem armastuse puudumist, klammerduvad oma probleemi külge ja keeravad ära? Või kuidas seda võiks ette kujutada? Teiseks, eeldusel, et seksuaalne revolutsioon, vähemuste sallimine jne jne -- kas selles vallas on nt Euroopas oodata peatseid muutusi? Ja kuidas oleks matriarhaalses ühiskonnas? Mina arvan, et "Õhtumaa kultuuri" argumendi võiks asendada, aga ma ei ole päris kindel, kas see tõenäolisem hüpotees mingis spetsiifilises kontekstis alt ei vea. Tundub kuidagi liiga üheplaanilisena, et see igas olukorras võiks rakenduda. --Kamma 13. märts 2006, kell 21.24 (UTC)

Tõsi, ja nagu ütlesin, tegemist on kõigest hüpoteesiga. Võimalik, et veab alt, ka freudistlikud teooriad ei kipu matriarhaadi puhul paika pidama. Samas, õhtumaa hüpotees sai juba ümber lükatud, nii et seda alles hoida ei näi ka otstarbekas. Teine asi, millele ennist jäi ajapuudusel tähelepanu juhtimata - naiste "ekshibitsionism" kui sotsiaalselt aktsepteeritud nähtus on jällegi meesteühiskonnakeskne suhtumine, ilmselt ka see matriarhaadi korral ei kehti. Selle kohta on päris paljutõotavate pealkirjadega feministlikke käsitlusi, mida ma küll (siiani) lugeda pole viitsind.--Ken 13. märts 2006, kell 22.41 (UTC)

Seksuaalne ekshibitsionism on tavaarusaama järgi seotud seksuaalse tagapõhjaga vajadusega näidata

Minu meelest peetakse säärast ekshibitsionismi üldjuhul normaalseks. Seega, seksuaalse ekshibitsionismi all ei mõelda ainult kõrvalekallet, vaid ka (eriti naise) seksuaalsuse normaalset komponenti. Andres 14. märts 2006, kell 14.12 (UTC)

Sõnad "tavaarusaama järgi" implitseerivad minu meelest aga, et 1) on tegu sõna "ekshibitsionism" laiemalt levinud tähendusega ja 2) nõudlikumas kirjanduses seda sõna niimoodi ei kasutata. Minu meelest ei pea kumbki paika. Tavakeeles mõistetakse (seksuaalse) ekshibitsionismi all tavaliselt midagi ebanormaalset. Olen lugenud täiesti tõsist juttu selle kohta, kuidas ekshibitsionism siin kirjeldatud mõttes (ahvatlemise eesmärki välistamata) käib normaalse seksuaalsuse juurde. Andres 14. märts 2006, kell 14.17 (UTC)

Minu poolest oli "tavaarusaama" lisamine selle jaoks vajalik, et ma ei peaks artiklist vana "seks. ekshib." määratlust maha võtma, mis on igati õpetlik. Kuna see oli vähemalt psühhiaatrilises mõttes puudulik määratlus (ja muidu ka kaheldav), siis järelikult on see tavaarusaam. Kellegi arusaam see ju ometi on ja varem pole seda ükski toimetaja vaidlustanud -- mingi konsensus selles mõttes on. Iseasi nüüd -- kelle arusaam? Tavaline paranoiline arusaam seksuaalsest lävimisest on ikkagi viisakalt pimedas ja teki all või siis purjus peaga ja pärast mäletamata. Muu on juba ekshibitsionism või pornograafia. Püksikeste, kannikate, suguelundite seksuaalse tagamõttega näitamine on seega ekshibitsionism tavaarusaama mõttes. Mis seksuaalteoreetikule muidugi paistab loomuliku seksuaalsuse osana, kuid reaalselt on see ikkagi pärsitud ja seega kutsub end nimetama psüühikahäire nimega. Tavaarusaama kandja ütleb ekshibitsionisti kohta muidugi enamasti liputaja või lipakas. Kui ta on haritud ja armastab kantseliiti-eufemisme, siis pruugib ta ehk seda sõna "ekshibitsionism". Kas ma peaks püüdma eelnevat kaalutlust entsüklopeedilises vormis väljendada või eemaldan teaduslikult puuduliku määratluse üldse? --Kamma 14. märts 2006, kell 21.20 (UTC)

Arvan, et seda eemaldada ei maksa. Säärane arusaam haakub ju varem kirjeldatud mitteseksuaalse ekshibitsionismiga, mida võib samuti lugeda normaalseks (kuigi ka ebanormaalseks). Pigem tuleks see jutt siin (ja muudki) sisse kirjutada. Olen nõus, et niiviisi võib asi olla, nagu Sa kirjeldad, kuid ka seksist kirjutajad võivad nimetada normaalse seksuaalsuse üht komponenti ekshibitsionismiks. Andres 14. märts 2006, kell 21.37 (UTC)

Miks on psüühikahäire definitsioonist välja jäetud (tavaliselt vastassugupoolele) ... ilma kavatsuseta ahvatleda või saada lähemat kontakti? See on ju ametlikus definitsioonis sees. Sulgudes olev pole ka minu meelest oluline, küll aga see viimane. Nagu Sa ka ise ütlesid, oleks näiteks striptiis muidu psüühikahäire. Andres 15. märts 2006, kell 06.03 (UTC)

Ma leian ka, et seda ei tohiks välja jätta. Lisaks sellele leian ma ka, et ei tohiks jätta välja põhjendust, miks ekshibitsionismi peamiselt meestel diagnoositakse. Kui on vaidlus, missugune põhjendus on õige, siis võib jätta mõlemad valikuliselt, kuni keegi teab konsensuslikult või allikale viidates vms asja ära lahendada.

Aga teine asi on see, et tegelikult tähendavad igasugused "-ism" vormid mingi omaduse äärmuslikku rõhutamist, liialdamist, absoluutseks seadmist. Selles mõttes on ka lihtsalt ekshibitsionism ikkagi ebanormaalne, kuna ekshititsioon tehakse "-ismiks", ollakse selle pöördumatu fanaatik vms. Varjund on igatahes selline ja seda kõigi "-ismidega". Seega normaalse seksuaalsuse osa võiks olla ehibitsioon ja ekshibeerimine kui visuaalne ahvatlemine, aga ekshibitsionism kui visuaalse ahvatlemise kummardamine on ikkagi haiglane. --Kamma 15. märts 2006, kell 10.01 (UTC)

Lisaks veel: "-ism" ei saa olla vajadus. "-Ism" on ikkagi mingi teooria, doktriin vms, mis võib väita midagi vajaduste kohta või siis keegi võib olla selle teooria vaieldamatuks objektiks, aga "-ism" ise on ikkagi teoreetiline. --Kamma 15. märts 2006, kell 10.04 (UTC)

Keel ei ole nii põhimõttekindel. Minu meelest on selge, et selle sõna puhul ei viita "-ism" mingile teooriale. Samuti ei pruugi "-ism" selles sõnas viidata liialdamisele. Sõna "ekshibitsioon" selles tähenduses lihtsalt ei kasutata. Andres 15. märts 2006, kell 10.22 (UTC)

"Ekshibitsionism" pole "lihtsalt" ahvatlev näitamine -- nii põhimõttekindel on keel igatahes. Mina parandaks artiklis ära vähemalt niipalju, et "ekshibitsionism võib väljenduda/väljendub vajaduses" versus "ekshibitsionism on vajadus". Ja "lihtsalt" ei kasutata on ka vale. Ka "ekshibitsionismi" ennast selles normaalseksuaalses tähenduses ei kasutata, vaid kasutatakse striptiisi, võrgutamist, ahvatlemist jms sõnu. Olen nõus, et "ekshibitsionismi (kui sümptomi) väljendumine teatud määral" on normaalne, aga ekshibitsionism kui selline on ikkagi midagi mitte-normipärast ja teoreetilist, mis võib väljenduda lihalise X-na. --Kamma 15. märts 2006, kell 10.36 (UTC)

Esimest ettepanekut ma toetan. Siis aga tekib jällegi vajadus öelda, mis asi see ekshibitsionism on. Andres 15. märts 2006, kell 10.52 (UTC)

Sõna "lihtsalt" ma artikli tekstist ei leidnud. Ja artiklis pole minu meelest ka öeldud, et ekshibitsionism on lihtsalt näitamine.

Olen nõus, et "ekshibitsionism" algselt tähendab midagi normist hälbivat, kuid minu teada on sõna tähendust laiendatud ka sellele, mida peetakse normaalsest. (Saab ju uurida, kas mul on õigus. Ma ei mäleta, kust ma seda olen lugenud.) Arvestades seda võiks tähenduste esitamise järjekord artiklis olla vastupidimine. Praegune järjestus on küll loogiliselt selgem, kuid ei too välja tähenduse ajaloolist muutumist. Muidugi saaks tähenduse muutumist ka eraldi lõigus selgitada.

"Striptiis", "võrgutamine" ja "ahvatlemine" on minu meelest igal juhul teise tähendusega sõnad, isegi kui jutt on normaalsest ekshibitsionismist.

Siin saavad aitada ainult näited liite "-ism" kasutusest. Ma ei jaksa neid praegu otsida, aga "-ism" on alati liialdus, põhimõtteline hoiak, fanattlus ja mitte juhuslik-loomulik tegevus. Kasvõi filosoofilised "-ismid". Kui mingil põhjusel sõna kasutatakse ka neutraalselt (mida ma ei usu, ka kiire päring otsingumootoris ei kinnitanud sellist kasutust, vähemalt mitte eesti keeles), siis on see tahtlikult nihestatud kasutus. --Kamma 15. märts 2006, kell 11.23 (UTC)

Noh, sellega võib ju nõus olla, et kasutust tahtlikult nihestatakse. Sellisest tahtlikust nihestusest aga saavadki ju alguse tähenduse muutused. Mina tean neist asjust vähem ega oska kasutust dolumenteerida, aga võib-olla Lulu oskab.

Liite "-ism" kasutusel teiste sõnade puhul ei ole siin minu meelest peaaegu mingit tõendavat jõudu. Andres 15. märts 2006, kell 12.27 (UTC)

"ekshibitsionismi (kui sümptomi) väljendumine teatud määral" on normaalne, aga ekshibitsionism kui selline on ikkagi midagi mitte-normipärast ja teoreetilist, mis võib väljenduda lihalise X-na

Ei saa sellest aru. Mismoodi ekshibitsionism on teoreetiline ja misnoodi ta on sümptom, mille sümptom? Mis on normaalne, mis mõttes "teatud määral"? Kuidas mittenormipärase väljendumine võib olla normaalne? Andres 15. märts 2006, kell 11.02 (UTC)

"Ekshibitsionism" on teoreetiliselt kirjeldatud psüühiline nähtus, pshüühikahäire, kompleks, kõrvalekalle normipärasusest. Ekshibitsionism võib aga väljenduda ja seda mitte ainult mõtteliselt, vaid lihaliselt -- siis ekshibitsionismi sümptomina, aga mitte ekshibitsionismi endana. Ekshibitsionismi mõningate sümptomite avaldumine ei tähenda veel psüühilist häiret, vaid teatud piirini on see normaalne, et inimene tahab oma suguelundeid jms teistele näidata. Mingist piirist on aga inimene juba ekshibitsionist, s. t. psüühikahäiret kirjeldava teooria tarvilike ja piisavate sümptomite täiuslik kooslus. --Kamma 15. märts 2006, kell 11.23 (UTC)

Olgu, olen nõus, et ekshibitsionism on teoreetiline mõiste. Aga sellisena ta peab ju paigutama mingisse kategooriasse. Kui mitte vajadusse kategooriasse, siis kuhu?

Teooria ju ütleb, et ekshibitsionism on tegelikkuses olemas (kui lähtuda teadusfilosoofilisest realismist). Selle olemasolu järgi saab siis otsustada mingite sümptomite järgi. Aga see ei ole ju ometi nii, et ekshibitsionismi tegelikult olemas ei ole, vaid on olemas ainult selle väljendused?

Kas Sa tahad öelda, et üksikute tüüpiliste sümptomite põhjal ei saa veel öelda, kas on tegemist sümptomitega? Siis peaks sellest detailsemalt rääkima ning võimaluse korral spetsifitseerima, milline sümptomite komplekt õigustab ütlema, et tegemist on ekshibitsionismiga. Andres 15. märts 2006, kell 12.27 (UTC)

Arvan, et rahvusvahelises psüühikahäirete nomenklatuuris toodud definitsiooni tuleks tsiteerida. Sellele võib ju lisada kommentaarid. Andres 15. märts 2006, kell 12.27 (UTC)

lisasin vabavormilise RHK ümberjutustuse. kõik oluline sai minu arvates öeldud. Teiseks küsimus - mis eristab üldist, mittepatoloogilist mitteseksuaalset ekshibitsionismi näiteks edevusest??--Ken 16. märts 2006, kell 00.27 (UTC)

Peaks olema eraldi artikkel ka edevusest. Minu meelest on edevuse mõiste laiem ja ebamäärasem. Näiteks kui mulle meeldib, et minu nime ajalehes mainitakse, siis seda võib nimetada edevuse tunnuseks. Ekshibitsionismist ei anna see minu meelest alust rääkida. Andres 16. märts 2006, kell 07.10 (UTC)

Minu meelest ei ole nende piltide järgi võimalik aru saada, kas kujutatakse ekshibitsionismi. Andres (arutelu) 14. jaanuar 2015, kell 11:32 (EET)[vasta]