Arutelu:Aktsent

Artikkel ei mahu Vikipeedia formaati: Vikipeedias ei avaldata originaaluurimusi. Andres 8. aprill 2006, kell 09.49 (UTC)

Praegu on siin loetletud sõna võimalikud tähendused, aga iga mõiste kohta peaks olema eraldi artikkel. Pakun, et selles artiklis tuleks rääkida mõistest, mis vastab tähendusele 2. Andres 8. aprill 2006, kell 15.40 (UTC)

Välja tõstetud:

Tere

Nagu teada, tekib võõrkeele rääkimisel aktsent - kui seda keelt ei ole omandatud varajases lapseeas. Millegipärast on see praktiliselt kõikidesse puutuv nähtus unarusse jäetud. Pöördun foneetikute poole sooviga, et nad võtaksid massiteabevahendites sõna, näitamaks üldsusele aktsendi tekkimise põhjused ja teed sellest vabanemiseks.

Leonhard Klaar

Andres 10. aprill 2006, kell 10.08 (UTC)

Ingliskeelsest Wikipeediast

Foreign Accents. A foreign accent is one that marks someone as a non-native speaker of the language in which it is heard. It arises when the phonology of one language spoken by a person (usually that of his native language) influences his pronunciation of a second language (usually one that he acquired much later in life).

The perception of a foreign accent by native speakers may carry with it positive or negative connotations. When the connotations are negative, non-native speakers with a foreign accent may endeavor to suppress and eliminate it. However, foreign accents are notoriously difficult to eliminate without very extensive training, and there is much individual variation in the ability to eliminate a foreign accent. Many speakers choose to live with their foreign accents as long as these are not heavy enough to interfere with communication (that is, as long as their accents leave the phonemes of a language clearly distinguishable to native speakers).

Need kaks seletust aktsendi tekkimisele ei taha hästi kattuda. Mul on olemas kolmas, aga see kustutatakse ära. Kas on võimalik polemiseerida sel teemal mõne foneetikuga? Mind huvitavad tulemused. Näiteks, kes on Tartu linnas omandanud täiskasvanuna võõrkeele õige hääldamise?

Leonhard Klaar

Lugupeetud Leonhard Klaar, palun püüdke oma kinnisideest vabaneda. Aktsendi tekke põhjus on (jämedalt lihtsustades) ajus, mitte suus. Suuõõne ega neelu uurimisega pole võimalik inimese emakeelt tuvastada. Aktsendist vabanemise suurimaks takistajaks on motivatsioonipuudus harjutamisel, sest valdava enamuse võõrkeeleõppijate puhul aktsent kõne mõistmist ei sega. Seega ei ole aktsent ka nii oluline ega põletav teema kui teile tundub, mingit tabu ega vandenõud siin ei eksisteeri.

Aktsent tuleneb hääldusaluste erinevusest eri keeltest. Siiski pole välistatud, et teatud juhtudel mängib rolli ka suuõõne ehitus, vähemalt mõningaid häälikumuutusi on sellega seletatud. Andres 12. aprill 2006, kell 16.05 (UTC)

Välja tõstetud:

FONEETILINE AKTSENT

Teatavasti tekib võõrkeele rääkimisel nähtus, mida ebasobivalt aktsendiks nimetatakse. See praktiliselt kõiki inimesi puudutav probleem on unarusse jäetud - massiteabevahendid on tummad, erialakirjanduses välditakse seda teemat võimalust mööda või piirdutakse mõne uduse lausega. Eestikeelses Wikipeedias esindavad seda ala aastakümnetetagused seisukohad emakeele alateadlikest harjumustest, mille vist arheoloogid on kusagilt välja kaevanud. Juba 1968. aastal Moskvas oldi neist loobutud (Jelena Brõzgunova).

Artikulatsioonibaasi õiged asendid ei tähenda veel õiget hääldamist, see ilmneb ka foneetikute töödes (Beatrice Honikman), aga edasi nad ei oska minna.

Aktsendi tekkimise tegelikuks põhjuseks on varajases nooruses kõneprotsessi käigus artikulatsioonibaasis tekkivad püsivad muutused, mis on eri keeltel erinevad. Sealt tuleb aktsenti otsida, mitte uskuda jutte kellestki kusagil, kes täiskasvanuna omandas võõrkeele hääldamise nii hästi, et tegutses spioonina.

Foneetikud, ärgake! Käes on kolmas aastatuhat, ammu ei ole enam kohta kuulujuttudel põhinevatel teooriatel.

Leonhard Klaar

Andres 17. aprill 2006, kell 07.37 (UTC)

Tere, Andres

Tänan vastuse eest. Jätan esialgu "kinnisidee" kõrvale ja vastan punkthaaval Teie väidetele.

  1. Kinnisidee
  2. Aktsendi tekke põhjus on ajus, mitte suus
  3. Suuõõnes ei ole hääldamise jälgi
  4. Peamine takistus - motivatsiooni puudus
  5. Valdaval enamusel aktsent ei takista kõne mõistmist
  6. Ebaoluline teema
  7  Tabu ega vandenõud ei ole
  8. Aktsent tuleneb eri keelte hääldusaluste erinevusest
  9. Teatud juhtudel võib oma osa olla ka suuõõne ehitusel.

2. Beatrice Honikman, foneetikateaduse üks autoriteetidest, kirjeldab oma meetodit. Grupp prantsuse üliõpilasi, tulevasi inglise keele õpetajaid, harjutavad B.H. juhatusel inglise keele hääldamist. Äkki ühe osavõtja näoilme muutub inglisepäraseks, hääldamine paraneb ja ta hüüab:"I´ve got it!" Kõigil on hea meel. Aga juba järgmisel leheküljel konstateerib B.H. nukralt: "I am aware that I have touched only the fringe of the subject of articulatory settings." Prantsuse üliõpilane (üksainus grupist!) sai kätte artikulatsioonibaasi õige töö, aga see ei toonud kaasa õiget hääldamist. Kas on veel paremat näidet vaja, et kummutada müüt emakeele hääldusharjumustest?! Aju häält ei tee, see on hääldusorganite osa, täpselt nii nagu pilli- mängija toob oma peas oleva meloodia kuuldavale - sõltuvalt pillidest - erineva "aktsendiga". Keelte artikulatsioonibaasid ongi erinevalt kujundatud ja sissetöötatud pillid. Ma küsin: "Mis on tõenäolisem, kas see, et hääldusprotsess selle kõige intensiivsemates kohtades jätab artikulatsioonibaasi püsivad märgid või möödub kõik jäljetult?"

3. Miks mitte? Kui hääldamine jätab jäljed, siis saab need ka kindlaks teha. See on foneetikutele täiesti läbiuurimata ala, valge laik. Mina olen selle probleemiga kaua tegelenud ja võin oma seisukohta kaitsta faktidega.

4,5,6. Olen küsinud paljudelt foneetikutelt nende õnnelikkude järele, kes täiskasvanuna said kätte võõrkeele õige hääldamise, aga ühtki nime ei nimetatud. Ka akadeemik Aristel ei olnud näidet tuua. See on tõesti tähelepanuväärne, et kümme ja rohkem aastat koolis võõrkeelt õppinute seas ei ole ühtki usinat, kes viitsinuks hääldamisele vajalikku tähelepanu osutada, ehkki paljudele on see kutsetööks vajalik. Ja nad alustasid keeleõpet lastena! Teie sõnadest selgub, et polegi vaja. Kui niigi aru saadakse, siis milleks seal veel liigne ilu? Ei tea, kuidas lennunduses, tõlkidena ja paljudel muudel aladel ebakorrektse hääldamisega toime tullakse, kas kliendid nurisema ei hakka?

7. Tabu ja vandenõud ei ole, aga massimeedia on aktsendi tekkimise suhtes steriilne! Ainsaks erandiks on minu artikkel Päevalehes, mis läbi mingi ime kohitsetul kujul avaldati. Ma olen lugematud korrad pöördunud nii ajalehtede toimetuste (viimati mõni päev tagasi) kui ka foneetikute poole sooviga, et sel teemal sõna võetaks, aga võta näpust! Mulle ajuti tundub, et kogu laias ilmas olen mina ainus, keda see probleem huvitab.

8. Kas lapsed sünnivad hääldusaluste erinevusega või tekivad need hiljem millegi mõjul? Äkki on see kõneprotsess? Aga milleks siis veel vaja on neid salapäraseid ajus pesitsevaid hääldus- harjumusi? Wikipeedias on mitmel pool öeldud otse välja, et peaaegu kõik inimesed, kes pärast lapsepõlve võõrkeelt õpivad, räägivad aktsendiga. Nii et praktiliselt keegi ei ole õige hääldamise omandamiseks motiveeritud!!! Ja ülejäänute hääldamise õigsus on tõenäoliselt kontrollimata.

9. Noh, suuõõne ehituse kui sellise võib ära jätta. See küll mõjutab häälekõla, aga praegu on vaatluse all aktsendi tekkimine.

Võrreldes aastaga 1968 on asi siiski veidi edasi nihkunud - foneetikud on mõndagi oma optimismist kaotanud. Ah soo, kinnisidee! See pole juba ammu enam paljas idee ja hoopiski mitte kinnine. Kui alustasin oma hääldusharjutusi, taipasin varsti, et vene keele hääldamine tekib teises kohas, aga sinna jõudmiseks tuleb kõrvaldada kopsust tuleva "suruõhuga" kudesid. See töö on meeletult raske, ja pole üldse imelik, et ma foneetikute seisukohtades kohe kahtlema lõin. Praegu ma juba võiksin veenda ka teisi oma seisukoha õigsuses, aga seismannite tõttu ei ole see võimalik.

Lugupidamisega, Leonhard Klaar

Mil viisil teie Honikmani-näide kummutab "müüdi" emakeele hääldusharjumustest? Articulatory settings ongi emakeele kõnelemisest harjumuspärane hääldusaparaadi (lõualuud, põsed, keel, huuled jm) asend. Selle asendi võtmiseks annab aju närvide kaudu lihastele käsu. "Foneetiline aktsent tuleneb emakeelest pärit elementide kasutusest lühiajalises mälus kõne planeerimisel neurolingvistilises programmis, mil luuakse mitmetasandiline struktuur (poolsilbid, kõnetakt, fraas) lühiajalises mälus ja sellele järgneb programmi realiseerimine artikulatoorsete lihaste abil. Puuduseks on mittepiisav seire, mis tuvastab ja korrigeerib vead (neuromuskulaarne teave kõneorganite toimimise kohta lisaks audioteabele). Vead tekivad muukeelse kõneleja kõne planeerimise erinevatel tasanditel (eesti keele kohta vt Rannut & Eek 1989): füsioloogilisel tasandil (asendatakse eesti keele hääldusele omane segment, poolsilp, emakeeles leiduva lähedase variandiga);energeetilisel tasandil (kestuse, rõhu ja vältega seotud hääldusvead) ja lühiajalise mälu struktuuriga seotud vead (emakeelest üle võetud intonatsioon ja fraasilõpu signaalid)." [1] Kui hääldamine jätaks mehaaniliselt suuõõnde mingeid jälgi, kasutaksid FBI ja CIA seda ammu laipade tuvastamisel. Aga mida pole, seda pole. Kui foneetikud ei nimetanud Teile aktsendita kõnelejaid, siis nad tõenäoliselt ei viitsinud Teiega jagelemisele aega raisata. Üldhariduskooli keeleõpe muidugi ei pane perfektsele hääldusele rõhku, nad ei jõua igapäevastel teemadel enam-vähem ladusat kõnelemist isegi sõnavara ja grammatika poole pealt selgeks õpetada. Massimeediat see teema ei huvita, sest, olgem ausad, see ei huvita enamikku inimesi. -- 213.184.42.227 27. aprill 2006, kell 11.02 (UTC)

DISKUSSIOON AKTSENDI TEEMAL

Ma avastasin Wikipeedia hiljuti, sellepärast ei oska ma seal veel olla. Kiiret kohanemist takistab koduse internetiühenduse puudumine, aga eks ma teen , mis suudan.

Selgub, et foneetikutel tiirleb aktsendiprobleem ikka veel emakeele hääldusharjumuste ümber. Võtan selle teadmiseks ja püüan kasutada vaikimismüüri tekkinud ava. Minu toodud Honikmani- näide pärineb raamatust "In honour of Daniel Jones" (lk 73-84). Mul jäi selgusetuks, miks töötavad hääldusharjumused valikuliselt. Kui tädi Beatrice´il on English ´look´, siis tuleb kuuldavale puhas inglise hääldus, kui see on prantslasest üliõpilase näol, siis konstanteeritakse, et "I am aware that I have touched only the fringe of the subject of articulatory settings". Lihased kuuletuvad ajust tulevale käsule ühtmoodi, aga lõpptulemus on erinev!

Ma leian, et aktsendi tekkimise teooria õigsuse üle otsustavad tulemused, aga need on rohkem kui nigelad. Toon ära pool lauset (tervik mõtet ei muuda) saksakeelsest Wikipeediast: "...fast alle Menschen, die nach ihrer Kindheit eine Fremdsprache lernen, sprechen sie mit Akzent." Peaaegu kõik! See on hävitav hinnang ametlikule optimismile ja kehtiva aktsenditeooria tegususele. Selge, et siin ei ole asi keeleõppijate laiskuses, vaid milleski muus. Ja kus on see käputäis õnnelikke, kellel läks korda täiskasvanuna omandada võõrkeele õige hääldamine? Kas need on kontrollitud juhtumid? Ma ei väida, et sellised täielikult puuduvad - sünnivad ju ka sabaga inimesed - , aga foneetikute seisukohti nad ei kinnita ja kõne all olevat probleemi nad ei lahenda.

Kuidas saavad FBI ja CIA kasutada minu poolt pakutud võimalust, kui foneetikud (ja nende eeskujul ka teised) informatsiooni kinni hoiavad?! Kahtlemata oleksid need asutused nõus alustama vettpidavale ideele rajatud uurimistöid, aga mul puudub asja algatamiseks paber. Dokument on asi, mis avab uksed ja kõlbab peapadjana ka mõnusa äraoleku tegemiseks (äraolekuks pakilistest probleemidest, millega tegelemist peetakse jagelemiseks).

Keeleõpe reainimesele on kahtlemata raske, sest see nõuab kas head mälu või elamist võõras keelekeskkonnas. Just sel põhjusel olid omaaegsed katsed viia kunstlikud keeled massidesse läbikukkumisele määratud. Praegune tihe läbikäimine inimeste ja riikide vahel surub peale vähemalt ühe kõikidele mõistetava suhtlemisvahendi. Ja selle üheks osaks on sõnade korrektne väljendamine. Foneetikud (ja nende eeskujul ka teised) on sisuliselt aktsendi ees kapituleerunud. Kogu aktsendisuunaline energia läheb emakeele kõnepilli kohandamiseks võõrale hääldamisele, mitte uue loomisele. Tupikseisust väljumiseks on vaja mõista toimuvat.

Leonhard Klaar

Välja tõstetud:

VÕIMALUS VÄHESTELE. Kui väike laps on võimeline televiisorist, raadiost jne tulevat võõrkeelset laulu meelsasti järgi laulma, siis saaks seda kasutada, talle teadlikult vastavat materjali "ette söötes", kogu eluks kõlbuliku võõrkeelse kõnepilli loomiseks. L.K. Andres 18. mai 2006, kell 19.55 (UTC)

Kas aktsendist saab rääkida ainult juhul, kui on olema hääldusnorm ja sellest kõrvale kaldutakse? Igatahes lingil hääldusviisilt foneetikale minu meelest küll mõtet ei ole. Andres 30. november 2006, kell 08:08 (UTC)

tõstsin välja, ehkki iva siin on:

AKTSENDI JA INTERFERENTSI MÕISTETE SOBIMATUSEST VÕÕRITI HÄÄLDAMISE PUHUL

Aktsent tähendab rõhku. Laiskade inimeste kohta on rahvasuus käibel naljaütelus: Laiiskus kondiites, selle vastu on rohi malaakas. Pane rõhk kuhu tahes ega sellest häälikute omadused muutu - see on lapselegi selge.

Tallinnas 1987. aastal toimunud foneetikateaduste kongressil koondati aktsendisse puutuvad materjalid pealkirja "Interferents" alla. Interferents tähendab kohtuvate lainete vastastikust toimet. Mulle jääb arusaamatuks kuidas saavad erineval ajal tekitatud häälelained kohtuda ja üksteist mõjutada, kuna emakeelt ja võõrkeelt ei räägita korraga. Muuseas, sadadest ettekannetest ükski ei käsitlenud aktsendi tekkemehhanismi, ju siis see probleem oli kõigile nii selge, et puudus vajadus. Või kuidas?

Kui õpilane artikulatsioonibaasi osade õigesse asendisse sättimisega toime tuli, aga aktsent ei kadunud, mõtles Beatrice Honikman viimases hädas tühja koha täiteks välja mõistatusliku "foneetilise substantsi". Ka viimasel ajal kuuldud "dünaamiline stereotüüp" on sellest reast. Aktsent, interferents, foneetiline substants, dünaamiline stereotüüp - küllap neid kõlavaid sõnu on rohkemgi - kõik panevad mööda.

Hääldusaparaat on ülitundlik ja imepeen mehhanism, mis väiksemagi erinevuse säilitab kindlamalt kui puu ja raud. See informatsiooniallikas on jäetud unarusse ajal, mil elusolendite genoome edukalt lahti mõistatatakse. Asi pole ainult keeltevahelistes erinevustes, sama mehhanism toimib ka ühe ja sama keele piirides. Keegi ekslinnapea ei suuda oma nime õigesti hääldada, ehkki ta kõneaparaat on täiesti korras (mida ta ka meelsasti demonstreerib); võrokestel ja setodel on teatud kohtades "o"-häälik lähemalt võtta kui "u", mis viitab nende artbaasi erinevusele võrreldes eestlastega põhja- ja läänepoolsetelt asualadelt.

Ja lõpuks pakun soovijatele natuke mõttetööd. Lapsena kuulsin emalt järgmised read:

                           Eines Tages tahtsin minna
                           auf die Strasse kõndima,
                           aber vaevalt jõudsin sinna,
                           kam die Mutter luuaga.

Kuidas hääldab neid sõnu eesti-saksa segaperekonnast pärit kakskeelne inimene; kas ta hääldab saksa sõnu eesti aktsendiga, eesti sõnu saksa aktsendiga või hääldab ta kõiki õigesti?

Leonhard Klaar 2006-12-18

FONEETIKUTE VILETSUS

Minu eelmises kirjutises toodud küsimuse lahendus on lihtne. Kakskeelses perekonnas kasvanul on kaks komplekti häälikuid, niisiis, ta võib hääldada antud sõnu kõiki kolme moodi.

Sündisin ja kasvasin kohas, kus puudusid võõrkeelte mõjud. Kui olin paar aastat üle kahekümne, otsustasin ära õppida vene keele õige hääldamise. Juba paari kuu pärast sain aru, et see - erinevalt eesti hääldamisest - tuleb teisest kohast. Hiljem võtsin ette ka inglise ja saksa keele. Kogu järgnev praktika (4-5 tundi ööpäevas poole sajandi jooksul) seisnes keele ja huulte asendiga kopsuõhu suunamises neeluseinale, et kudesid kõrvaldades luua uus häälduspesa (minu termin). Tihti oli kurk nii tuline, nagu oleksin põdenud angiini, mitu korda värvus sülg roosakaks - nähtavasti lõhkes kusagil väike veresoon. 1968. a oli mul kõnelus Moskva foneetikutega. Ütlesin neile, et inglise keele tõusud ja langused, mida raskelt õpitakse, tulevad välja iseenesest, kui artikulatsioonibaasi luua inglise keele häälduspesa. Nad eitasid seda kategooriliselt. Siis ma veendusin lõplikult, et foneetikud ei tea, miks tekib aktsent. Mõni aeg hiljem, kui Tartu foneetikud ütlesid ära minu soovist nõutada lähemaid andmeid ahvikarjast püütud 4-aastase lapse kohta, mõistsin, et nad ei tahagi seda teada.

Pöörasin suurt tähelepanu üleminekule rasketele häälikutele artbaasi vastavat põhiasendit säilitades. Lauses On eto lutshe menja znajet õnnestus mul üleminek ja-lt z-le alles neli aastat tagasi. Algul vaevaliselt, jõuga läbi surudes, siis pikkamööda läbimurret laiendades sain oma tahtmise. Praegu tuleb see üleminek välja loomulikult. Ehkki miimika on õige - Russian look - jääb midagi õigest hääldamisest puudu, sest ma ei ole ikka veel jõudnud vene häälduspesa põhja. Põhi tuleb siis, kui saan kätte ülemineku s-ilt zh-le, nagu lauses On u nas zhivjot. Mul on lootust, et see juhtub veel käesoleval aastal, ja siis on mul käes kogu vene keele hääldamine.

Kui palju on vaja sõnu võõrkeele õige hääldamise omandamiseks? Kas sajast lausest piisab? Kas kümnest sõnast piisab? Kas ühest häälikust piisab? S-ilt zh-le üleminek nõuab vene häälduspesa põhja, aga kui see on töökorras, mis siis veel takistab hääldamast kõiki ülejäänud sõnu? See oletus tundub mulle endalegi natuke liiga julgena, aga päevakorrast ma seda maha veel ei võta. Igatahes võõrkeele häälduspesa loomine on võimalik mõne spetsiaalselt valitud lausega. Probleem seisneb selles, kuidas neid lapse suhu panna. On neid, kes on võimelised raadiost, televiisorist jne kuuldud tundmatuid laule järgi laulma. Kui laps teeb seda õiges vanuses ja piisavalt kaua, siis laulab ta endale artbaasi häälduspesa, mida saab kasutada kogu elu jooksul. Kõne all olevat küsimust silmas pidades tuleks läbi viia uuringud võõrasse keelekeskkonda sattunud inimeste kohta. Kui laps läheb üle uuele keelele, säilitades emakeelest mingi salmikese, mida ta vahetevahel laulab, kas see hoiab emakeele kõnepilli töökorras? Aga kui ta kõik unustab, millal ta uude keelekeskkonda sattununa kaotab emakeele hääldamise võime? Või jääb see lõpuni alles?

Aktsenti on otsitud joobunu juurest. End täis joonud inimene ei jaksa kõnepilli puhuda ja laseb kuuldavale mingi aktsendivaba mörina. Kui ta on välja maganud, siis selgub, et "pill" on täpselt samas seisundis nagu enne purjutamist, viga oli puhujas.

Foneeme ja allofoone on kaugelt üle saja tuhande, igaühel neist on artbaasis kindel koht, igaüks neist, lapsepõlves omandatuna, kestab omaniku surmani. Selle aja jooksul kõduneb puu ja muutub raud punaseks pulbriks. Kui foneetikud on üle saanud emakeele hääldusharjumuste kinnisideest, siis ootab neid suur töö häälikute kaardistamisel, mis on sama huvitav nagu genoomi lahendamine.

Vaatasin põgusalt möödunud kuul Saarbrückenis toimunud foneetikateaduste kongressil esitatud paari artiklit aktsendi kohta. Sõna "interferents" ma ei kohanud, ka emakeele hääldusharjumused on oma senise koha kaotanud. Tekib lootus, et lõpuks ometi loobuvad foneetikud aastakümneid kestnud paigalmarsist ja hakkavad tegelema aktsendi tekke sisulise uurimisega. Ühes artiklis võrreldakse kolme kauge keele (inglise, araabia, hiina) tekkimist ja leitakse, et "These results provide evidence for universal and language-specific patterns in the use of laryngeal constriction in the first year of life" (www.icphs2007.de, 2076). Nüüd jääb neil teha järgmine samm õiges suunas ja konstateerida, et erisused kinnistuvad ja säilivad täiskasvanute juures. Muide, aktsendivaba hääldamise omandamine on mõeldav ainult artbaasi kudede mõjutatavuse korral.

Sama artikli sissejuhatuses öeldakse: "Little is known about cross-linguistic differences in infants` production and acquisition of voice quality parameters". Teistes artiklites märkasin ka palju vastamata küsimusi, see erineb põhjalikult foneetikute senisest hoiakust kui nad esinesid kõiketeadjatena ja milleski ei kahelnud. Tänaseni vaikivad nad olematuks minu poolt tehtava kriitika ja minu poolt pakutud lahenduse, ehkki sellega arvestamine oleks aktsendiprobleemi juba ammu surnud punktist nihutanud. Foneetikud on kurdid kõigele, mis tuleb väljaspoolt valitute ringi.

Leonhard Klaar 2007-09-03

"Foneetikute viletsuse" juurde

Laialt tuntud foneetik P.Ladefoged 1983.a (kui ma olin juba 15 aastat tagajärjetult püüdnud kõikide tähelepanu juhtida foneetikute ekslikkudele vaadetele) esines foneetikateaduste kongressil fantastilise seisukohaga, öeldes, et häälikud ei ole individuaalse füsioloogia, vaid kultuuri resultaat. Samal 10. kongressil oli ka kainemaid päid. Nii kaitses B.Lindblom seisukohta, et häälikutel on ikkagi füsioloogiline alus. (www.icphs2007, 219).

L.Klaar

VÕÕRKEELE HÄÄLDAMINE, AKTSENDI TEKKIMINE

Foneetikute käibel oleva teooria kohaselt on aktsendi tekkimise põhjuseks emakeele hääldusharjumused. Oleks huvitav teada, milline on selle teooria kasutegur, st mitu protsenti täiskasvanud keeleõppijatest on sellest abi saanud. Minuni ei ole jõudnud ühtki nime, ühtki kontrollitud juhtumit.

Saatsin käesolevale kirjale juurde lisatud teksti ingliskeelse tõlke rohkem kui sajale adressaadile, püüdes tabada foneetikuid ja nende ülemusi. Kümmekond tuli tagasi, vastajaid oli 5. Keegi neist ei öelnud midagi sisulist minu tõekspidamiste kohta. Üks andis mulle uusi aadresse, teine lubas mulle paremat inglise keelt õpetada, kolmas saatis kirja kellelegi kompetentsemale isikule jne.

Foneetikute arvates põhjustavad aktsendi emakeele hääldusharjumused, aga neil ei ole selle kohta tuua ühtki tõendit. Ma olen korduvalt nende poole pöördunud isiklikult ja kirjalikult, aga nad ei näita üles mingit huvi asja vastu. Ma ei saa kõike ise teha, sest mul ei ole foneetikalaboratooriumi, vaid ainult mu enda kõneaparaat kasutada. Edukas keeleõpetus sõltub olulisel määral õigest hääldamisest, sellepärast vajab see probleem kiiret lahendamist.

Aktsendil on mäluga vähe pistmist. Sellel on mäluga niisama vähe tegemist kui meloodial ajus muusikariistaga. Ja iga pill - olgu see siis klaver, akordion, viiul või mis iganes - mängib meloodiat oma "aktsendiga".

Kui laps hakkab kõnelema, siis asetab ta oma hääldusaluse nii, nagu see on teda ümbritsevatel inimestel. Siis juhtub fenomen, mida võib illustreerida läätsaga, mis suunab päikesekiiri puutükile. Ülekantuna inimesele on päikesekiired kopsust tulev õhk, lääts - artikulatsioonibaasi aktiivsed osad ja puutükk - neelusein ("fookus"). Pind, mis on asetatud tugevama vibratsiooni ja rõhu alla, aktiveeritakse kõneprotsessi käigus. Ma nimetasin aktiveeritud pinna häälduspesaks. Häälduspesa omadused olid tingitud artikulatsioonibaasi teatud asenditest, kuid hiljem, kui koed on kaotanud võime alluda muutustele, hakkab see tööle tingimustel, mis olid tema loomise ajal. Artikulatsioonibaasi aktiivsete osade teistele asenditele vastab häälduspesa vaikimisega. Kõneprotsessi käigus tekkinud muutused on erinevatel keeltel erinevad. Need fikseeritakse ja saavad muutumatuteks. Täiskasvanu võib küll asetada õigesti hääldusaluse, aga kui see ei ole kooskõlas antud keele häälduspesaga, siis häält ei teki. Sellepärast ollakse sunnitud kasutama emakeele kõnepilli piiratud võimalusi, st rääkima aktsendiga. Võõrkeele õigeks hääldamiseks oleks vaja harjutustega luua täiesti uus häälduspesa, kuid suure töömahu tõttu on see praktiliselt teostamatu. Kuna probleemi sisuks on kudede mehaaniline eemaldamine, siis võiks kõne alla tulla laserskalpelli kasutamine.

Oleks ideaalne, kui laps õpiks võõrkeelt koos emakeelega. On tõenäoline, et häälduspesa võib tekitada mõne spetsiaalselt valitud lausega, kui leiduks moodus kuidas panna last neid hääldama väljaspool selle keele keskkonda. Ühe erandliku võimaluse ma võin juba praegu tuua. On musikaalseid lapsi, kes on võimelised raadiost või televiisorist omandama laule tundmatus keeles ja neid meelsasti järgi laulma. Kui neile vajalik hääldusmaterjal "ette sööta", siis laulab ta endale artikulatsioonibaasi selle keele häälduspesa.

Ingliskeelses Wikipeedias on öeldud, et aktsent "arises when the phonology of one language spoken by a person (usually that of his native language) influences his pronunciation of a second language (usually one that he acquired much later in life)". See on ekslik seisukoht. Foneetikutel ei ole selle õigsuse kohta tuua ühtki tõendit. Isegi nende erialased terminid ei anna edasi probleemi sisu. Nii ei taba märki terminid "aktsent", "interferents", "fonoloogiline kurtus", rääkimata sõnadest, mida tarvitati ilmselt meeleheite hetkel, nagu Beatrice Honikmani "foneetiline substants" ja Peter Ladefogedi "kultuuri omadus".

Another reason for our lack of phonetic imagination is the fact that, while our ear is delicately responsive to the sounds of speech, the muscles of our speech organs have early in life become exclusively accustomed to the particular adjustments and systems of adjustment that are required to produce the traditional sounds of the language. All or nearly all other adjustments have become permanently inhibited, whether through inexperience or through gradual elimination. Of course the power to produce these inhibited adjustments is not entirely lost, but the extreme difficulty we experience in learning the new sounds of foreign languages is sufficient evidence of the strange rigidity that has set in for most people in the voluntary control of the speech organs. The point may be brought home by contrasting the comparative lack of freedom of voluntary speech movements with the all but perfect freedom of voluntary gesture. (Edward Sapir, Language p.45)

Lihased ei ole "kõneorganite imeliku jäikuse" põhjuseks! Artikulatsioonibaasi aktiivsed osad, peamiselt keel ja huuled suunavad kopsust tuleva õhuvoolu neeluseinale, nii nagu suurendusklaas teeb seda päikesekiirtega. Keele ja huulte asendiga on määratud ala, kus (lapse puhul) noored koed on allutatud intensiivsemale töötlusele. Erinevate keelte hääldamisel on artikulatsioonibaasi aktiivsete osade asend erinev, sellest tingituna on erinev ka enim mõjutatud ala neeluseinal. Õhurõhu ja vibratsiooni valikulisel mõjul, mis kestab kuid ja aastaid, luuakse artikulatsioonibaasis aktiveeritud pind, mille ma nimetasin häälduspesaks. Mingi keele häälduspesa omadused on tekkinud koostöös kopsust tuleva õhu ja artikulatsioonibaasi aktiivsete osade teatud asenditega, aga hiljem, kui koed on kaotanud võime alluda muutustele, saab kõneinstrumenti kasutada ainult keele ja huulte nende asenditega, mis toimisid tema loomise ajal. Kui puudub teatud keelele vastav häälduspesa, siis ei ole võimalik hääldada selle keele sõnu, ehkki artikulatsioonibaasi asend võib olla õige.

Aktsent tekib siis, kui võõrkeelt räägitakse emakeele kõneorganiga, kuna selle häälikute karakteristika on kõikidest teistest keeltest erinev. Kui emakeeles mõni häälik puudub, nagu jaapani keeles "l", siis asendatakse see mõne teise häälikuga, antud juhtumil "r"-ga. Igal keelel on oma kõneinstrument, mis tekib varajases lapsepõlves ja kestab inimese surmani.

Ma sündisin ja kasvasin maakohas, kus puuduvad võõrkeelte mõjud, sellepärast oli minu vene keelel juures tugev aktsent. Ma otsustasin, maksku mis maksab, sellest vabanedea. Pärast mõnekuulist intensiivset häälduspraktikat ma mõistsin, et vene hääldamine, erinevalt eesti omast, tekib teises kohas. Nii ma püüdsin keele ja huulte asendiga suruda vene sõnad nende õigesse kohta. Ehkki ma kunagi ei kahelnud meetodi õigsuses, ümberlükkamatud tõendid tulid aastakümnete pärast.

Tavaliselt võtsin harjutusteks kõige raskemad sõnad ja pöörasin peamise tähelepanu häälikute sujuvale ja loomulikule üleminekule ühelt teisele. Leidsin, et mõningatel juhtudel ei ole see üldse võimalik, näiteks üleminek s-ilt zh-le (on u nas_ zhivjot). Mõistsin, et püstitatud ülesande lahendamiseks tuleb kõrvaldada kudesid. Sageli oli mu kurk nii tuline, nagu põeksin angiini, korduvalt värvus sülg roosakaks - ilmselt oli kusagil lõhkenud kapillaar.

Eestlase jaoks on kõige raskemad venekeele häälikud zh ja z, sest meil need puuduvad. Lauses "on eto lutshe menja_znajet üleminek ja-lt z-le muutus loomulikuks 45 aastat pärast harjutuste algust. Kõigepealt tekkis üleminekuks väga kitsas ruum, mida ma vähehaaval laiendasin ja nüüd - aastaid hiljem - on see üleminek täiesti loomulik (vene ilmega!). Aga on veel raskemaid kohti, nagu üleminek s-ilt zh-le. Ma tunnen selgesti takistust ja pikkamööda vähendan seda harjutustega. Võib olla on laserskalpell lahendus?

Häälikute hulk ja nende kestvus on fantastiline, ja igaühel neist on artikulatsioonibaasis oma koht! Millal kaardistavad foneetikud häälikud?

Minu kauaaegne kogemus näitab, et täiskasvanul on võimalus võõrkeele hääldamise omandamiseks rohkem teoreetiline. Kui sellest reeglist on erandeid, siis on põhjuseks tõenäoliselt neeluseina kudede pikenenud tundlikkus.

Tänapäeva püüdlused aktsendist vabanemiseks on faktiliselt suunatud emakeele kõneaparaadi paremale ärakasutamisele. See probleem vajab teisi lahendeid.

Leonhard Klaar

Inglise vikilink ei ole õige, sest seal räägitakse emakeele erinevatest hääldustest. Andres (arutelu) 27. aprill 2012, kell 23:00 (EEST)[vasta]

TÄIENDUSEKS

Mitu sõna on vaja, et tekiks häälduspesa ehk nagu foneetikud ütlevad - emakeele hääldusharjumused? Kas sajast lausest piisab? Kas kümnest sõnast piisab? Kas ühest häälikust piisab? Ma olen hääldusharjutustega tegelenud üle poole sajandi. Esimese poole sellest poolest enam-vähem huupi. Tihti mõtlesin: kui ma ainult tunnetaksin seda kohta, mida on vaja töödelda, siis viiksin asja kiiresti lõpuni. Aja möödudes hakkasin seda harva ja põgusalt tabama. Need korrad muutusid üha sagedasemaks ja pikemaks ja nüüd juba aastaid tean ja tunnetan kus see asub - keele juure taga neeluseinal. Paljud vene keele rasked kohad tulevad nüüd loomulikumalt välja, aga on üks erand. Üleminek s-ilt zh-le ei ole võimalik, nagu sõnades "on u nas_zhivjot". Aastakümned mõtlen: kui see koht oleks käes, siis oleks käes kogu vene keele hääldamine. Need, kellel on käsutada uurimislaborid, peaksid sellele erilist tähelepanu pöörama, sest seal asub eestlase jaoks võti vene keele hääldamiseks.

Ilmselt piisaks hääldamise omandamiseks mõnest spetsiaalselt valitud lausest. Seega oleks mõeldav luua tavalisele lapsele tingimused võõrkeele häälduspesa loomiseks arvutimängude abil.

1968. aastal rääkisin ühele foneetikule, et tarvitseb hääldamine viia õpitava keelele omasesse kohta artikulatsioonibaasis, kui kaovad kõik raskused. Ta eitas seda kategooriliselt. Siis mõistsin ma lõplikult, et foneetikud ei tea, miks tekib aktsent.

Tänapäeval puudutab võõrkeele aktsent praktiliselt kõiki, oleks loomulik, et selle ala spetsialistid aeg-ajalt sel teemal massiteabevahendites sõna võtaksid. Mitte midagi selletaolist - nad vaikivad nagu muumiad! Nurjusid ka kõik minu katsed neid rääkima panna. Tartus Domus Dorpatensises käivad esinemas oma ala asjatundjad nagu majandusgeograaf Hardo Aasmäe jt. Tegin korraldajatele ettepaneku kutsuda sinna mõni foneetik aktsendi tekkimisest rääkima. Korraldajad olid meelsasti nõus, aga nagu oligi oodata, see kukkus läbi. Mõne aja pärast teatati mulle, et see teema ei huvita kedagi. Ilmselt anti mulle edasi foneetikute keeldumise ettekääne.

Lõpuks mul vedas. Sattusin internetis artiklile, milles foneetikute viletsus on ilusasti päevavalgele toodud. Autor on üks Taani foneetik, ta annab asjaliku pildi aktsendi tekke uurimise seisust ja teeb uurijate tööde kohta kriitilisi märkusi. Aga parem oleks kui huvilised sellega ise tutvuksid - Karen Lund "Age and accent".

Uurijad asetavad aktsendi tekke põhjuse ajusse, tegelikult on see artikulatsioonibaasis. Varajases nooruses tekib lapsel kõneprotsessi füüsikalisel mõjul artikulatsioonibaasi emakeele kõneaparaat, sellega räägitakse kõik hiljem õpitud keeled. Kakskeelses peres sündinud lastel on neid loomulikult kaks. Kõneaparaat on põhimõtteliselt puhkpill nagu klarnet või saksofon suu peal. Loota, et emakeele kõnepilliga saab mängida (rääkida) veatult võõraid keeli, on sama utoopiline kui uskuda, et klarnetist mingite ajuprotsesside ümberkorraldamise teel hakkavad tulema saksofoni helid. Väga kõrgel tasemel väidetakse, et mõned täiskasvanud siiski saavad kätte võõrkeele õige hääldamise. Võib olla, et saavadki - sünnivad ju ka sabaga inimesed - , aga arvatavasti on tegemist juhtumitega, kui neeluseina rakud on säilitanud võime muutusteks ka hilisemas eas.

See, et mõned saavad kätte hääldamise täiskasvanuna, ei muuda fakti, et sajad miljonid ei saa. Sellepärast püsib aktsendi tekkimise probleem täie teravusega päevakorral praegu ja ka edaspidi. See, mida mina pakun, on põhimõte, aktsendi probleem on täiesti läbi uurimata - tundmatu maa, terra incognita. Saaremaa tütarlaps, kes oli elanud 20 aastat õ-häälikuta, sai mehele kodust mõnekümne kilomeetri kaugusele. Peres oli kõigil õ-häälik: abikaasal, lastel, lastelastel. Andsin talle hääldada õ-tähega sõnu. Algul ei tulnud midagi välja; kui ta oli natuke harjutanud, paranes hääldamine, aga õige "õ" see ei olnud. Saarlaste õ-hääliku ja selle puudumise puhul on artikulatsioonibaasis kaduvväike erinevus, aga ometi on see nii võimas, et säilib lapsepõlvest pika eluea lõpuni. Karen Lund räägib taolisest nähtusest taani keelele tuginedes.

A. Kondratov raamatus "Häälikud ja märgid" (1968), võttes keelte arvuks 3-4 tuhat ja keskmiseks foneemide arvuks 30, saab foneemide koguarvuks 100 000. Viimastel andmetel on maailmas 6909 keelt (Imeline teadus, nr 6/2011), mis teeb foneemide arvu kahekordseks. Ja igaühel neist on artikulatsioonibaasis oma kindel ja püsiv koht. Ma tegin ettepaneku foneemid kaardistada, aga see võib osutuda raskemaks kui genoomi lahendamine.

Leonhard Klaar, 03.10.2012

Häälikute tekkimine[muuda lähteteksti]

In fact, there are physical restrictions that make it so hard - or even impossible - to achieve a perfect foreign pronunciation. (Internetist) Der Mechanismus zur Bildung von Sprachstimmen muss gefunden werden, da sonst die gesamte menschliche Sprache ohne Fundament ist und auf Sand basiert. (Internetist) The theory that speech sounds are composite entities constituted by complexes of binary phonetic features was first advanced in 1938 by the Russian linguist Roman Jakobson. (Internetist)

Miks inimene saab kõneleda, aga loom mitte? Inimese lähimal sugulasel - shimpansil - on ainult looma hääl, ta ei ole võimeline tekitama häälikuid. Kuidas sai inimene kõneoskuse, miks seda pole ahvil? Foneetika seisab lahendamata probleemi ees. Mõnede teadlaste arvates on põhjuseks looma aju arenematus, teised jälle kaitsevad seisukohta, et looma hääl füsioloogiliselt ei kõlba häälikute tekitamiseks. Teadlased jõudsid järeldusele, et makaak on varustatud kõigega, mis on vajalik kõnelemiseks. Aga ka tumm peaks nagu olema kõige vajalikuga varustatud, samuti need, kes mingil põhjusel õigel ajal ei omandanud kõnekeelt. Millised on erinevused tumma ja kõneleja hääleorganite vahel? Täiskasvanu ei saa uut keelt hääldada aktsendita, ehkki ta nagu peaks olema kõige vajalikuga varustatud, et hääldada õigesti kõiki maailma keeli. Mingil põhjusel suudab inimene õige häälduse omandada ainult varajases lapsepõlves. Kirjanduses pakutakse aegu 3-4 aasta vanusest murdeeani välja. Millised on erinevused lapse ja täiskasvanu häälduselundite, nende kõneaparaatide vahel?

Ka emakeeles võivad tekkida samad probleemid, mis on võõra keele häälduse omandamisel. Näiteks on Saaremaal kohti, kus puudub "õ" häälik; kui õige aeg on mööda lastud, siis peavad nad kogu elu selle asemel kasutama "ö"-d. Võib arvata, et nende häälikute kasutajate häälduselundite vahel on imeväike, aga oluline erinevus.

Kui väike laps hakkab tarvitama oma hääldusaparaati häälikute moodustamiseks, siis luuakse artikulatsioonibaasi teatud sundivate asenditega igale üksikule häälikule vastav aktiveeritud pind neeluseinal, kõik kokku nad moodustavad antud keele häälduspesa. Kuna erinevate keelte artikulatsioonibaaside tööasendid on erinevad, siis on erinevad ka nende poolt moodustatud aktiveeritud pinnad ja nendele pindadele vastavate häälikute omadused.

Ülalpool toodud näites osal Saaremaa elanikel puudub neeluseinal "õ"-le vastav aktiveeritud pind. Kui makaagi neeluseinale peaks tekkima häälikutele sobiv pind, siis hakkab ta kõnelema ulatuses, mis vastab ta vaimsetele võimetele.

Leonhard Klaar 03.05.2020