Andres Stern
Andres Stern (8. aprill 1874 – 6. november 1964) oli Vastemõisa muusikategelane, vallavanem, koduloouurija ja tõlkija.
Ta lõi tugeva aluse Suure-Jaani piirkonna kultuurielu ja muusika arengule: asutas Vastemõisa mees- ja segakoori, millele hiljem järgnes segapillide orkester, oli üks Suure-Jaani Karskusseltsi eestvedajatest ja Vastemõisa Noorsooseltsi asutajatest, mille üheks osaks oli ka naiskoori loomine.
Andres Sterni suguvõsa peetakse Vastemõisa muusikaelu kandjaiks, mille liikmed omasid haruldasi muusikaandeid. Neid kutsuti Sternide dünastiaks, millele pani aluse Andrese isa Jaan Stern. Andrest kutsuti Vastemõisa lauluisaks.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Andres Stern sündis Suure-Jaani kihelkonnas Vastemõisa vallas Jaan ja Ann Sterni (Rabe) pojana. Ta oli pere kuuest lapsest vanim. 2-aastaselt kolis pere elama Vastemõisasse Söemäe tallu, mille oli rajanud tema isa Jaan Stern. Elu Söemäel oli väga raske, kuna mõisaorjus võttis suurema osa ajast ja kogu selle töö kõrvalt tuli veel ehitada hooned ning harida põldu. Andres pidi juba 10-aastaselt täiskasvanu kombel tööd tegema. 1893. aasta kevadel otsustas pere kolida Kõpu valda Sauga-Löövi tallu, kuhu jäädi elama 11 aastaks.
Andres Stern ja ta viis õde-venda käisid Vastemõisa Järavere ehk Kasari Vallakoolis. Kool oli Söemäe talule lähedal, kuid lõpuks muutus siiski ülemäärane töökoormus liiga raskeks ning koliti Kõpu valda, millega Andrese koolitee ka lõppes.
Perekond Sterni rendileping Sauga-Löövil lõppes 1904. aastal ja talu läks enampakkumisele. 11 aastaga oli rendi hind niivõrd kõrgeks kerkinud, et isa Jaan ei jõudnud talukohta enam rentida. Perekond kolis tagasi Vastemõisasse Kääriaru tallu, kus algas perekonna laialiminemine. Andres Stern lahkus kodust ning alustas iseseisvat elu Vastemõisas Vahemurru talus.
Oma elukohas Vahemurrus rajas Andres Stern enam kui hektarisuuruse viljapuuaia, olles sel ajal ümbruskonna talurahvale eeskujuks. Vahemurrus elas Stern oma elu lõpuni. Sel perioodil sai temast üks mõjukamaid Vastemõisa valla kultuurielu edendajaid. Kui Andres Stern oli ehitanud uue avarama taluhoone ja Vahemurru päriseks endale ostnud, siis nimetas ta selle Pärnaoiduks.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Andres Stern abiellus 28. septembril 1903 Anu Reichenbachiga, kes elas samuti Vastemõisa vallas. Neil sündis tütar Liisa (17. detsember 1904), kes jäi Andres Sterni ainsaks järeltulijaks.
Andres Sterni abikaasa Anu suri 1906. aasta kevadel, misjärel abiellus Stern Ann Johansoniga. Lapsi neil ei olnud.
Koduloouurija[muuda | muuda lähteteksti]
Andres Stern on kogunud ja kirja pannud Vastemõisa, Suure- ja Väikse-Kõpu ning Taevere valla väikekohtade nimed, millest paljud on veel rahvasuus teada või suudetakse tuvastada. Tänapäeval kasutatakse nimesid näiteks Soomaa kaitseala ja matkaradade tutvustamisel. Stern kirjutas rohkem kui 400 kohanime ainuüksi Vastemõisa ümbruse kohta.
Andres Stern tegi koostööd Eesti ühe kuulsaima kohanimede koguja F. K. J. Kuhlbarsiga.
Ühiskonnaelutegelane[muuda | muuda lähteteksti]
Andres Stern valiti 1918. aastal volikogu koosseisu. Temast kui arukast ja tasakaalukast mehest sai vallavanem. Sellesse ametisse valiti ta tagasi veel neli korda, olles vallavanem viis ametiaega järjest.
Vallavanema töö nõudis temalt palju aega, rääkimata jalavaevast, sest Andres Stern elas vallamajast 6 kilomeetri kaugusel, kus ta käis alati jalgsi. Samuti kõndis ta palju jalgsi ka muude vallavanema tööasjade ajamiseks. Vallavanema põhitöö kõrvalt ei saanud jääda tegemata ka kodused toimetused.
Muusikaisa[muuda | muuda lähteteksti]
Andres Stern päris oma muusikahuvi ja -ande isalt Jaan Sternilt. Isa Jaan omas suurt sünnipärast muusikaannet, mille päris oma vanaemalt. Muusikat ükski Sternide perekonna liige kuskil õppinud ei olnud.
Isa Jaan mängis lastele viiulil igasuguseid lugusid, seda alati noodist. Peast ei mänginud ta ühtegi lugu. Pühade ajal või mõnel muul juhuslikul puhketunnil õhtuti mängis Jaan viiuliga esimest häält ja ise laulis bassi osa. Kui Andres sai vanemaks, hakkas tema laulma isale alti kõrvale. Hiljem lauldi mitmehäälselt kogu perega. Perekondlikel koosviibimistel kuulati neid alati huviga.
1902. aastal esines Andres Stern Vastemõisa kodukoha kvartetiga Helsingi Ülikooli suvekursuslaste lõpupeol. Arvatakse, et see võis olla eestlaste esimene laulureis Soome. [1]
1904. aastal asutas Andres Stern segakoori, olles ise selle juhatajaks.
1905. aasta kujunes Vastemõisa kultuurielus märkimisväärseks tõusuajaks. Andres Stern hakkas tegelema varem oma isa juhendatud segapilliorkestriga, samuti lauldi segakoori kõrval ka mees- ja naiskoorina.
1914. aastal alanud esimene maailmasõda katkestas seltskonnategevuse. Paljud mobiliseeriti, Andres Stern nende hulgas, kes teenis Põhja-Karjalas. Sealt tõi ta kaasa Soome keele oskuse, laulis soomekeelseid laule ja tõlkis neid ka eesti keelde.
1923. aastal võeti osa üldlaulupeost. Samal aastal asutati tema venna, Toomas Sterni, juhatusel Vastemõisa puhkpilli orkester. Endise segapillide orkestri tegevus jäi seisma.
Üldlaulupeol käisid Sternide koorid ka 1910., 1928. ja 1933. aastal ning ühtlasi võtsid koorid osa edaspidi toimunud maakondlikest ja kihelkondlikest laulupäevadest.
1930. aastal korraldas Vastemõisa rahvas Viljandis Ugala teatris kontserdi, mille tulu läks toetuseks teatrile.
1964. aasta aprillis tähistati Andres Sterni 90. sünnipäeva Vastemõisa kultuurimajas Kasaris. Vastemõisa Segakoori ja Ilmatari kõrval esinesid konservatooriumi laulueriala üliõpilased ning ettekande pidas legendaarne loodusemees Ain Erik. Kohal viibis ka muusikateadlane Helga Tõnson ning Eesti Raadio salvestas juubelikontserdi. [2]
1965. aasta hilissügisel maeti Andres Stern Suure-Jaani kalmistule Ilmatari ja Vastemõisa segakoori poolt saadetuna.
Andres Sterni lähedased sõbrad olid helilooja Villem Kapp, kes korraldas Sterni 90. sünnipäeva juubelikontserdi,[3] ja Mart Saar, kellega koos loodi “Vastemõisa hümn”. Sõbrad tegid muusikaalast koostööd, ühiseid üritusi ning üksteist külastati tihti.
Andres Sterni tööülesanded võttis aja jooksul üle tütar Liisa Stern-Saks. Andres Stern kirjutas ka ise lugusid. Annet ja oskust tal selleks jätkus, aega aga harva. Mõned paremad noodid, peamiselt tantsutükid, mis olemas olid, annetas tütar Liisa kapellidele ja Viljandi Muuseumile.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Aimur Joandi (13. märts 2004). "Ado Johansoni tegevus andis eestlastele innustava mõtte". sakala.postimees.ee. Vaadatud 15. detsember 2019.
- ↑ Eesti Raadio (11. mai 1964). "Muusikaveterani Andres Sterni 90. sünnipäevaks". arhiiv.err.ee. Vaadatud 15. detsember 2019.
- ↑ Ain Erik (25. oktoober 2003). "Mälestuskilde kohtumistest ja koostööst VILLEM KAPIGA". kappiyhing.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2014. Vaadatud 15. detsember 2019.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Aimur Joandi. “Ado Johanson Eesti põllumajanduse arendaja”, Tartu 2006
- Endel Rössler. “Vastemõisa koduloost: Vastemõisa minevikust, kultuuriloost ja majanduselust”, Tartu, 1980
- Oma Maa nr 41 (ajaleht). Viljandi 1933
- Oktoobri Lipp nr 40 (ajaleht). Suure-Jaani 1957
- Sakala nr 21 (ajaleht). Viljandi 1937