4C/ID-mudel

4C/ID-mudel (4-Component Instructional Design – 4-osise õppedisaini mudel) on haridusteadlase Joern van Merriënboeri ja tema mõttekaaslaste poolt 1990ndate alguses välja töötatud õppedisaini mudel. Tegemist on ülesandekeskse lähenemisega õppedisainile, mis on mõeldud eelkõige keeruliste kognitiivsete oskuste õpetamiseks.

Neli osist

4C/ID-mudeli selgroo moodustavad neli osist (four components): õpiülesanded, toetav info, ajastatud info ja osaülesannete harjutamine. Mudel näeb ette nii tervik- kui ka osaülesannete lahendamist, kuna keerulised kognitiivsed ülesanded nõuavad paljude eri oskuste ühendamist ja kooskasutust. Seega ei ole vaid lihtsate, eraldatud osaoskuste omandamine piisav keeruliste ülesannete edukaks lahendamiseks ja uute sarnaste probleemidega toimetulekuks.

Õpiülesanded (learning tasks)

Õpiülesanded on konkreetsed ja päriselulised tervikülesanded (whole-task), mis aitavad õppijatel luua mõtteskeeme ülesande muutuvate (nonrecurrent) aspektide kohta. Õpiülesanded peavad võimaldama õppijatel rakendada erinevaid osaoskusi, mitte lihtsalt andma üldist infot osaoskuste rakendamise kohta. Õpiülesanded peaks võimaldama õppijal oma kogemuse põhjal välja filtreerida välja olulist ning teha üldistusi, mis soodustab mõtteskeemide kujunemist. Selleks, et vältida õppijate ülekoormamist liiga raskete ülesannetega, jagatakse õpiülesanded vastavalt raskusastmele klassidesse. Raskusaste sõltub näiteks sellest, kui palju osaoskusi tuleb ülesande lahendamiseks korraga rakendada. Esimene klass peaks sisaldama kõige lihtsamaid ülesandeid, millega vastava eriala ekspert päriselus kokku puutub; viimane klass kõige keerukamaid. Sama klassi piires ülesanded raskusastmelt ei erine. Samas erineb ülesannete lahendamise käigus õppijatele pakutav tugi: alguses pakutakse õppijatele rohkelt tuge, kuid lõpuks taandub see olematuks (nn taanduva toestamise põhimõte ehk scaffolding).

Tugiinfo (supportive information)

Tugiinfo toetab ülesande muutuvate aspektide tundmaõppimist ja nendega hakkama saamist. Samuti peaks tugiinfo aitama õpilastel siduda õpiülesandeid juba olemasolevate teadmistega. Tugiinfo sarnaneb sellega, mida traditsioonilises õpetamises nimetatakse teooriaks. Tugiinfo ei ole seotud üksikute ülesannetega, vaid ülesandeklassidega ning sama tugiinfo toel saab hakkama kõigi ühte klassi kuuluvate ülesannetega. Iga järgneva ülesande-klassi tugiinfo täiendab või süvendab eelneva oma. Tugiinfo peegeldab kahte laadi mõtteskeemides – mõttemudelites (mental models) ja kognitiivsetes strateegiates (cognitive strategies) – sisalduvat teavet. Mõttemudelid on mentaalsed kujutused sellest, kuidas maailm on organiseeritud ning kuidas asjad toimivad. Õppimise seisukohalt on need väga tähtsad, sest need võimaldavad õpitava valdkonna-omaselt mõelda ja arutleda. Kognitiivsed strateegiad seevastu on kui valdkonna-omased lähenemised probleemide lahendamisele ja kirjeldavad samm-sammult lahendusprotsessi, rusikareegleid ja tüüpmustreid. Tugiinfo esitamist näeb 4C/ID-mudel ette induktiivse-seletava meetodiga: esmalt esitatakse mõned näited või juhtumiuuringud ning seejärel tuuakse selgelt välja seosed, mida need juhtumid näitlikustasid. Tugiinfo viimaseks komponendiks on kognitiivne tagasiside (cognitive feedback). Kognitiivset tagasisidet antakse ülesande muutuvate aspektide kohta, kuna nende lahendamist ei saa hinnata otseselt õigeks või valeks. Seda tüüpi tagasiside võib võtta eksperdi/kaasõppijate kriitika, grupiarutelu vms kuju ja peaks panema õppijat reflekteerima oma lahenduse kvaliteedi ja lahendusprotsessi üle.

Ajastatud info (just-in-time information)

Erinevalt tugiinfost käsitleb ajastatud info just õpiülesande korduvaid aspekte ja annab samm-sammult nendega toimetulemiseks vajaliku info. See esitatakse ülesande sooritamise ajal, just siis, kui õppijal on vaja, et see info tema töömälus kättesaadav oleks. Kuna ajastatud info on paljude ülesannete puhul täpselt ühesugune, siis esitatakse see tavaliselt esimese ülesande ajal ning eemaldatakse kiiresti järgnevate ülesannete lahendamisel. Selleks, et vältida info üleküllust harjutamise ajal, esitatakse ajastatud info väikeste infoüksustena (information display). Need üksused võivad sisaldada nii konkreetseid tegutsemisreegleid kui ka infot, mis on vajalik nende reeglite rakendamiseks (nt mõistete määratlused vms). Nagu tugiinfo puhul, nii sisaldab ka ajastatud info tagasisidet. Ülesande korduvate aspektide kohta antav tagasiside on korrigeeriv tagasiside (corrective feedback), sest erinevalt muutuvatest aspektidest saab korduvate aspektide lahendamist hinnata õigeks või valeks. Korrigeerivat tagasisidet peaks andma kohe (st kui olukord on veel õppija töömälus), kui õppija korduva oskuse kohta käivat reeglit valesti rakendab. Tagasiside peaks õppijale ütlema, miks see oli viga ja kuidas olukorda parandada.

Osaülesannete harjutamine (part-task practice)

Enamasti pakuvad õpiülesanded piisavalt võimalusi harjutada nii muutuvaid kui ka korduvaid oskusi. Kuid juhul, kui tegevus nõuab väga automaatset tegutsemist, on tarvis ka eraldi osaülesannete harjutamist. Osaülesannete harjutamise eesmärgiks ongi aidata õppijatel automatiseerida reegleid õpitava oskuse korduvate aspektide lahendamiseks. Seda kasutatakse näiteks elualadel, kus eksimused võivad kalliks maksma minna (nt lennujuhtimine). Osaülesannete harjutamine on tõhus vaid siis, kui õppijad on eelnevalt kokku puutunud mõne lihtsa tervikülesandega. Osaülesanded käsitlevad küll kõik ühe konkreetse reegli rakendamist, kuid peaks siiski olema piisavalt erinevad, et haarata võimalikult juhtusid, millele konkreetne reegel kehtib. Osaülesannete lahendamisel pakutakse õppijale ajastatud infot sammsammuliste juhiste kujul: õppijale esitatakse asjakohane info reegli rakendamise kohta just siis, kui õppijal on vaja antud reeglit rakendada.