Õpikäsitus

Õpikäsitus on arusaam sellest, mis eesmärkidel ja mil viisil õppimine toimub ja millistes suhetes on õppeprotsessis osalejad, ning nende arusaamade rakendamine praktikas. Õpikäsitus on osa haridusfilosoofiast ja koolikultuurist.

2014. aastal koostatud "Eesti elukestva õppe strateegia 2020" seadis eesmärgiks õpikäsituse muutumise seoses teiseneva ühiskonna, töömaailma ja tehnoloogiaga.

Nüüdisaegses õpikäsituses peetakse oluliseks õppimise õppijakesksust, võtmepädevuste omandamist, uue teadmise olemasolevaga sidumist, õpitava lõimimist (lõimitud õpe) erinevate aine- ja eluvaldkondadega, õpioskuste ja probleemilahendusoskuste omandamist ning koostöist õppimist.

Nüüdisaegse õpikäsituse aluseks on konstruktivistlik teadmuskäsitus.

Õpikäsitus ei sisalda arusaamu sellest, millises koolis peaks õpilane õppima ja millised on koolitegelikkuse (vt ka koolivägivald) toimed õpilase elule jpm.

Tsitaadid

• Tiiu Kuurme:

„

Õpikäsitus pole üksnes arusaam õppimisest. Selle eel ja selle sees on ka inimkäsitus, teadmiskäsitus, käsitused kultuurist ja ühiskonnast ning lõppeks ka see, mida kool peab suutma ehk milline inimene on haritud inimene üldisemas vaates.

“

Vaata ka

• nüüdisaegne õpikäsitus
• muutunud õpikäsitus
• alternatiivpedagoogika

Välislingid

• Mati Heidmets. Lepingu 16/7.1-5/178 lõpparuanne, autorid Eve Eisenschmidt, Maria Erss, Mati Heidmets, Eve Kikas, Katrin Poom-Valickis, Pille Slabina, Kati Vinter, Õpikäsitus. Haridus- ja Teadusministeerium.
• Muutunud õpikäsituse teemaleht, Õpetajate Leht, 15. september 2017
• Tiiu Kuurme, Tiiu Kuurme: Õppimise mõistmisest (1.osa)