Õiguseetika
Õiguseetika on eetikaharu, mis käsitleb küsimusi seaduse ja eetika vahekorrast, õigussüsteemi printsiipidest, õigussüsteemi esindajate kutse-eetikast ja karistuse rakendamisest.
Ajalooline taust[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguspositivistlik käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]
Üks õiguspositivismi tunnuseid on arusaam, et õigus ja eetika on erinevad valdkonnad, mis tuleb üksteisest lahus hoida, kuna nende vahel puudub seos. Valdkondade lahushoidmine võimaldab keskenduda õiguse teaduslikule analüüsimisele ja kehtivale õigusele, kuid mitte sellele, milline ta ideaalkujul võiks olla. Positivistlik käsitus defineerib õigust kui subjektiivset nähtust. Seega, positiivne ehk kehtiv õigus ei lange alati kokku eetilise, õiglase või ideaalsega. Ka kehtestatud seadus, mis võib olla ebaõiglane, jääb ikka kehtivaks seaduseks, kuna ükski loomulik, inimlik ega jumalik põhimõte ei saa mõjutada seaduse kehtivust. Järelikult iseloomustab õiguspositivismi eetiliselt neutraalne hoiak kehtiva õiguse sisu suhtes. Õiguspositivism ei eita eetika mõju õigusele.[1]
Normativistlik käsitlus[muuda | muuda lähteteksti]
Hans Kelseni teooria[muuda | muuda lähteteksti]
Normativismi käsituses on õiguse keskne element käsu asemel norm. Selle mõttesuuna kuulsaim esindaja on Hans Kelsen (1881–1973). Kelseni eesmärk oli luua üldine teooria õigusest, mitte aga seletada konkreetse õigussüsteemi olemust, rõhutades, et tema teooria olemus peab olema õigusteaduslik, mitte õiguspoliitiline. Kelseni järgi kujutab õigus endast normide süsteemi. Kuigi Kelsen rõhutab õiguse olemuslikku normatiivsust, jääb ta truuks positivismi põhinõudele – eetika ja õiguse lahususele. Teooria järgi kuulub eetika samuti normatiivsete teaduste hulka, kirjutades ette, kuidas inimene peaks käituma. Kelsen toob esile juriidilise "pidamise" erinevuse. Nimelt ei esine selles hinnangulisi elemente ehk õigusnorm on hinnanguvaba informatsiooni kandja. Õigusnorm käsib, lubab või volitab, kuid ei õpeta.[1]
Loomuõiguslik käsitus[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguspositivismi vastand on loomuõiguse mõttesuund. Loomuõigus oma kõige äärmuslikumas vormis väidab, et ebaõiglane seadus polegi seadus. Loomuõiguslike õpetuste eesmärk on määrata kindlaks eetilised kriteeriumid, millega kooskõlas olevaid seadusi on inimestel moraalne kohustus täita. Selle mõttesuuna järgi ei ole õiguse ja eetika lahushoidmine võimalik, kuna õiguses sisaldub eetiline mõõde. Loomuõiguslike arusaamade järgi on olemas ideaal, mis on kehtivast õigusest kõrgem.[1]
Tänapäevane loomuõiguslik käsitus [muuda | muuda lähteteksti]
John Finnise teooria[muuda | muuda lähteteksti]
John Mitchell Finnis (sündinud 1940) on Oxfordi Ülikooli õigusfilosoofia professor, keda võib nimetada tänapäeva loomuõiguse kuulsaimaks pooldajaks. Ta on tõestanud, et teoreetikud ei saa kirjeldada ega analüüsida ühiskonnaelu ilma hinnanguliste aspektideta. Finnis väidab, et kõik, kes püüavad defineerida õigust, ei pääse mööda "hea" määratlemisest. Finnise järgi on seadusloome tegevus, mis peab põhinema eetilistel printsiipidel.[1]
Eetilised valikud ja karistusõigus[muuda | muuda lähteteksti]
Eetiliselt ebakindlate küsimuste problemaatilisus seisneb selles, et sellised küsimused eeldavad kohest õiguslikku (ka karistusõiguslikku) otsust, kuid eetiline diskussioon nõuab aega. Otsuse vastuvõtmisel tuleb tugineda argumendile, et iga inimese käitumine ei tohi jääda õigusvabasse ruumi, vaid iga käitumisviis saab olla kas õiguspärane või õigusvastane. Eetiliselt keeruliste olukordade üle otsustamisel tuleks kohaldada karistusõigust piiratult, kuna oleks ekslik sellistes valdkondades kohaldada raskemaid karistusi.[2]
Abort[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguseetiline küsimus seisneb selles, kas sündimata inimelu surmamine on karistusõiguslikult eetiline. Näiteks on Austria karistusseadustikku kritiseeritud lapse sünnihetkeni kehtivate karistuste vabastuse poolest. Üks vabastusviisidest on näiteks ema vanus ja lapse võimalik arengupeetus. See teema on problemaatiline, sest kui surmata laps hetk enne sündi, siis poleks see karistatav, kuid aga surmata laps hetk peale sündi, siis on see karistatav kuni eluaegse vangistusega. Soovitatav lahendus on lisanõuete kehtestamine.[2]
Eutanaasia[muuda | muuda lähteteksti]
Enamikus õiguskordades peetakse aktiivset surmamist õigusvastaseks, kuid tapmine kannatanu soovil on kergemalt karistatav. Mitmes USA osariigis on eutanaasia enesetapule kaasaitamisviisina lubatud. Mitmes riigis pole enesetapule kaasaaitamine karistatav. Kui aga tuvastatakse kaasaaitaja omakasupüüdlik tegutsemine, siis on tegemist õigusvastase käitumisega.[3]
Piinamine päästmise eesmärgil[muuda | muuda lähteteksti]
Piinamine päästmise eesmärgil on olukord, kus politseinik ähvardab piinamisega, et päästa röövitud last. Sellisel juhul kasutas politseinik õiguskaitseorgani autoriteeti, kuid on vaieldav, kuidas muutuks õiguslik hinnang, kui tegutseja oleks eraisik.[2]
Terrorismis kahtlustavate lennukite allatulistamine[muuda | muuda lähteteksti]
Terrorismis kahtlustavate lennukite allatulistamise korral on vältimatu süütute inimeste surm. Karistusõigusliku hinnangu järgi tuleks arvesse võtta eetilisi lahkarvamusi.[2]
Kutse-eetika[muuda | muuda lähteteksti]
Õiguseetika valdkonnas reguleerivad kutse-eetika reeglid politseinike, prokuröride, advokaatide, notarite, kohtutäiturite, kohtunike ja vanglaametike professionaalseid toiminguid. Kutse-eetikas on oluline professionaalse rolli ja tavamoraali suhe, nt kas on advokaadil moraalne õigus kaitsta kliendi eesmärke, kui ta ise ei pea neid õigeks.[3]
Eetikakoodeks[muuda | muuda lähteteksti]
Eetikakoodeks on kodifitseeritud eetikanormid. See on eetikavaldkonna kirjalik dokument, mis sisaldab norme ja väärtusi, mis on abiks mingis valdkonnas tekkivate eetiliste või moraalsete probleemide lahendamisel.[4]
Eesti kohtuniku eetika koodeks[muuda | muuda lähteteksti]
"Silmas pidades, et kohtunikkonna erapooletus, sõltumatus ja ausameelsus peavad õigusriigis olema tingimusteta tagatud, arvestades, et Eesti peab järgima maailmas välja kujunenud ausa õigusemõistmise põhimõtteid ning kohtunike hea käitumise tavasid ja õigustraditsioone, tunnetades vajadust vastata kohtunike tegevuse standarditele ja pädevusalastele nõuetele, arvesse võttes kohtunikkonna keskset osa demokraatia ja õiguskorra kindlustamisel, silmas pidades, et kohtunikkonna kõrge professionaalne tase ja laitmatu käitumine on kohtu ja õigusemõistmise autoriteedi tingimuseks ja tagatiseks, arvestades, et kohtunikule on antud õigus otsustada inimeste vabaduse, õiguste, kohustuste ja vara üle, silmas pidades, et kohtu missiooniks on olla rahva teenistuses, tunnetades kohtunikel lasuvat kõrget moraalset ja õiguslikku vastutust, kehtestame meie, Eesti kohtunikud, endile järgmised eetikareeglid ning kohustume avalikult neid täitma." (Eesti kohtuniku eetikakoodeks, 2004).[5]
Eesti Juristide Liidu eetikakoodeks[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti Juristide Liidu eetikakoodeks on eetikakoodeks, mille on kinnitatud Eesti Juristide Liidu üldkogu. Selle eetikakoodeksi järgi peab Eesti Juristide Liidu liige järgima tegutsemisprintsiipe ja häid tavasid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Jõgi, P (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest ja õiglusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tallinn: Juura, Õigusteabe AS.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 K. Schmoller. Karistusõiguse roll eetiliselt vaieldavates valdkondades. – Akadeemia 2011/6.
- ↑ 3,0 3,1 (s. a). "Eetikaveeb: Õigus ja eetika". Originaali arhiivikoopia seisuga 11.10.2018. Vaadatud 29.10.2018.
- ↑ (s.a). "Eetikaveeb: Mis on eetikakoodeks?". Originaali arhiivikoopia seisuga 19.06.2022. Vaadatud 29.10.2018.
- ↑ "Eesti kohtuniku eetikakoodeks". Originaali arhiivikoopia seisuga 31.10.2018. Vaadatud 29.10.2018.