Veiste söötmine

EMÜ Märja katsefarm

Veiste söötmine on protsess, mille käigus veisi tagatakse toitainetega, mis on vajalikud veiste arengu, kasvu ja heaolu jaoks. Õigete söötmistavade järgimine on oluline veiste produktiivsuse tagamiseks. Vajaminev sööt kasvatatakse peamiselt ettevõttes kohapeal, mis tähendab, et loomade arv peab olema kooskõlas põllumajandusmaa suurusega. Söötmine hõlmab mitmesuguste söötade variatsiooni nagu hein, silo, terad ja graanulid, et tagada veistele tasakaalustatud sööda, mis sisaldab piisavalt valke, süsivesikuid, vitamiine ja mineraalaineid.

Söötmine

Sööt ja joogivesi peavad olema loomade jaoks hõlpsasti kättesaadavad, ning eelistatavalt peaksid nad sööma mahetoiduks ette nähtud sööta. Noorloomi tuleb peamiselt sööta oma ettevõttest pärit söödaga, eelistatavalt naturaalse piimaga, mis on oluline nende arenguks. Sööt ei tohi sisaldada geneetiliselt muundatud organisme ega antibiootikume. Loomadele võib anda mineraalsöötasid ja muid lisandeid, kuid need peavad vastama mahetootmise nõuetele. Sööda tootmiseks on vaja tavaliselt rohkem maad kui tavaettevõttes ning veiseid tuleb sööta mitmekesiselt vastavalt nende vajadustele. Karjamaarohu söömus võib varieeruda sõltuvalt mitmest tegurist, sealhulgas rohu kvaliteedist ja loomade kehakaalust. Talvisel perioodil on oluline anda loomadele kvaliteetset rohusööta. Värske joogivesi ja mineraalsööt peab olema tagatud igal ajal.

Söödad

Kvaliteetse silo valmistamine algab toitaineterikkast rohust, mille niitmine toimub optimaalsel ajal ja niitekõrgusel, mis varieerub sõltuvalt taime liigist. Liiga madal niitmine võib suurendada saastumist ning vähendada taimiku kasvu ja püsivust. Enne sileerimist närvutatakse heintaimi, et parandada fermentatsiooni ja vähendada silos olevate laguproduktide hulka, mis võivad halvendada sööda kvaliteeti ja maitset ning koormata loomade ainevahetust. Silo valmistamisel tekivad orgaanilised happed, mis vähendavad silo söömust ja muudavad selle happelisemaks. Optimaalse fermentatsiooni tagamiseks on oluline, et rohumass ei oleks liiga märg, kuna see võib takistada piimhappebakterite tegevust. Talvisel ja varakevadel võib ratsiooni mitmekesistada söödajuurviljade ja kartuliga ning proteiiniallikaks sobivad kaunviljad ja õlikoogid. Loomade vitamiinitarvet saab peamiselt katta rohusöötadega, kuid vajadusel võib lisaks anda A-, E- ja D-vitamiini. B-rühma vitamiine ja K-vitamiini ei ole vaja lisaks anda, kuna need sünteesitakse vatsamikroobide poolt. Mineraalsöötasid ja mikroelemente on soovitatav anda koos põhisöötadega, et tagada loomadele vajalike toitainete piisav tarbimine.

Karjamaarohi

Suvel saavad loomad suurema osa haljassöödast karjamaalt, mis võib olla kultuurkarjamaa või looduslik karjamaa. Enamasti karjatatakse piimaveiste noorkarja kultuurkarjamaadel, kus on rajatud spetsiaalsed segud heintaimedega, mis on suure toiteväärtusega ja hästi söödavad. Heintaimede segusse valimisel tuleks eelistada neid, mis taluvad karjatamist ning arvestada rohumaa rajamise eesmärgiga, st milliseid loomaliike soovitakse karjatada. Sobivad karjamaa heintaimed on valge ristik, lutsern, põldtimut, harilik aruhein, karjamaa raihein, aasnurmikas jm. Rohusöötade keemiline koostis sõltub taimede kasvufaasist. Noores rohus on rohkem energia, proteiini, vitamiine ja mineraale ning see seedub kergemini. Oluline näitaja on karjamaarohu toorkiudude sisaldus, mis suureneb rohu vananedes, samas kui toiteväärtus väheneb. Uuringud näitavad, et karjamaarohi on suurima toiteväärtusega rohusööt. Selle keskmine metaboliseeruva energia sisaldus kuivaines on 10 MJ/kg, rohusilos 9 MJ/kg ja heinas 8 MJ/kg, sõltuvalt heintaimede kasvufaasist. Hea loomakasvatuse praktika soovitab kasutada noort rohtu karjatamiseks. Siloks koristatakse kõrrelisi heintaimi kas loomise alguses või lõpus ning liblikõielisi heintaimi õiepungade moodustamise lõpus. Heintaimede toiteväärtus on pärast silokoristust rahuldav. Hea karjamaarohu kuivaines on 17–22% proteiini ja 20–24% toorkiudu. Noore rohu metaboliseeruva energiasisaldus kuivaines varieerub 8–12 MJ piires, samas kui vanas rohus on see tavaliselt alla 10 MJ. Noore rohu proteiinisisaldus on üldjuhul 18–28%, vanas aga 12–16%. Loomad söövad kvaliteetset karjamaarohtu isukalt ja suurtes kogustes, olenevalt kehamassist.

Silo

Piimaveiste söötmisel on tänapäeval silo peamine sööt, mille kvaliteet mõjutab oluliselt loomade söömust, toodangut, sigivust ja tervist ning seega ka piimatootmise tasuvust. Silotootmine hõlmab mitmeid tööetappe alates põllu ettevalmistamisest kuni sööda väljalaadimiseni hoidlast. Silokultuuri valik sõltub mulla tingimustest ning Eestis eelistatakse kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning teravilju, peamiselt maisi. Oluline on järgida õiget silo valmistamise protsessi. Silo fermentatsiooniprotsess on keerukas mikrobioloogiline protsess, mis toimub happelises anaeroobses keskkonnas. Anaeroobsed mikroobid kasutavad silomassis leiduvaid suhkruid oma elutegevuseks, mis käivitab süsivesikute anaeroobse lagundamise ehk käärimise. Selle tulemusena tekivad orgaanilised happed, peamiselt piimhape, ning vähesel määral äädik- ja propionhappeid. Võimalikud on ka võihape ja alkohol. Piimhape on oluline silo kvaliteedimarker, moodustades vähemalt 70% hapete kogusummast. See mõjutab peamiselt silo pH-d. Äädikhapet leidub silos tavaliselt alla 20 g/kg kuivaines. Suurem sisaldus viitab vähesele kuivainesisaldusele ja silo valmistamise või säilitamise vigadele. Väga märjast silost võib leida ka propioonhapet, mille suurem sisaldus kui 1 g/kg kuivaines näitab silo riknemist. Võihape on ebasoovitav fermentatsiooniprodukt silos. Selle olemasolu võib viidata halvale silokvaliteedile. Võihapet sisaldav silo võib põhjustada vatsaseina ketoonkehade moodustumist, mis omakorda võib viia alimentaarse ketoosini. Lisaks fermentatsioonikvaliteedile mõjutab silo keemilist koostist ja toiteväärtust kasvatatava taime liik, koristamise kasvufaas ja kasvutingimused. Hilinenud koristamine võib vähendada energia ja toitainete sisaldust ning suurendada kiudainete sisaldust, mis omakorda vähendab silo seeduvust ja energiasisaldust. Hea kvaliteediga rohusilo on enamasti oliivroheline ja lõhnab meeldivalt hapukalt. Ebakvaliteetse silo korral võib värvus olla pruun ning esineda ebameeldivaid lõhnu, nagu äädika või sõnniku lõhn. Siiski ei piisa silo kvaliteedi hindamiseks ainult organoleptilisest hindamisest ning seetõttu tuleb kõik silopartiid laboratoorselt analüüsida.

Hein ja põhk

Hein on kuivatatud koresööt, mis oli minevikus peamine talvine sööt piimaveistele, kuid tänapäeval kasutatakse seda peamiselt silo täiendusena. Hein valmistatakse peamiselt kõrrelistest heintaimedest, kuna need kuivavad kiiremini ja ühtlasemalt kui liblikõielised heintaimed, mille kuivatamine võtab rohkem aega ja põhjustab suuremat põllukadu varisenud lehtede tõttu. Noorveistele võib heina anda ka ainsa söödana, kuid selle toiteväärtus on veidi väiksem kui silol, seega antakse seda vastavalt noorveise vanusele 1–3 kg päevas. Põhk on teraviljakasvatuse kõrvalsaadus, mida kasutatakse söödana väiksemates kogustes. Peamiselt kasutatakse suviviljapõhku, kuna suviviljade kasvuperiood on lühem ja saadud põhk vähem puitunud. Põhu toiteväärtus on väike suure toorkiusisalduse tõttu. Loomadele antakse põhku väikestes kogustes (1–2 kg päevas) ja soovitatav on see enne söötmist hekseldada. Heina ja põhu säilitamiseks peab kuivaine sisaldus olema vähemalt 80–85%. Kui kuivainesisaldus ei ole piisav, võib see viia hallitusseente kasvu ja sööda riknemiseni. Nõuetekohaselt kuivatatud hein on roheka värvusega ja meeldiva lõhnaga ning sobib hästi noorveiste toiduratsiooni. Kui heina niidetakse varases kasvufaasis ja hoitakse heades tingimustes, on selle väärtus ja seeditavus võrreldav silo omadega. Kvaliteetne põhk on helekollane ja sellel on tugev läige. Niiskelt hoiustatud põhk muutub hallikaks ja rikneb kiiresti.

Jõusöödad

Jõusöötadeks nimetatakse söötasid, mis sisaldavad suures koguses energiat, peamiselt teraviljad, samuti proteiinsöödad nagu õlikultuuride seemnetest järgi jäänud koogid ja šrotid. Enne söötmist tuleb teraviljad üldjuhul muljuda, jahvatada või konserveerida, et vähendada sügisestest kuivatamiskuludest tekkivaid kulusid. Muljutud kujul võib veistele sööta teravilju nagu oder ja kaer, kuid kõvemaid teravilju nagu nisu, rukis, tritikale ja mais tuleb enne söötmist kindlasti jahvatada, et tagada parem seeduvus ja vältida seedimata teravilja eritumist roojaga. Teraviljade peamiseks energiaallikaks on tärklis, kuid selle sisaldus varieerub eri teraviljade vahel. Näiteks mais sisaldab tärklist umbes 70%, andes metaboliseeruva energia koguseks 14 MJ kg kuivaines, samas kui kaeras on tärklise sisaldus umbes 46% ja vastav energiakogus 11,9 MJ kg kuivaines. Teraviljade seeduvus sõltub nende tärklise struktuurist, kus hargnenud ahelaga tärklis ei pruugi vatsas täielikult laguneda, mis vähendab nende seeduvust. Teraviljade seedumiseks kulub erinev aeg: oder seedub kolme tunniga, nisu, rukis ja tritikale viie tunniga ning kaeraga kulub seedimiseks umbes üheksa tundi. Proteiinirikkad söödad, nagu õlitaimede ja kaunviljade seemned, on olulised söödalisandid. Näiteks rapsi, rüpsi, soja ja päevalille seemnetest järgi jäänud koogid ja šrotid on head proteiiniallikad. Kuid üleliigse proteiini söötmisega võivad kaasneda terviseprobleemid ja majanduslikud kahjud, kuna organism ei kasuta üleliigset valku ainevahetuses, vaid see võib muutuda ammoniaagiks ja erituda organismist uriiniga.

Proteiin

Piimalehmad kasutavad proteiini peamiselt kontsentraatide kaudu ning seejärel kasutatakse seda kehas lihaste, organite, vere ja teiste struktuurikomponentide moodustamiseks. Lisaks kasutatakse mäletsejaliste organismides leiduvaid valke ensüümide ja hormoonide tootmiseks. Piimalehmades esinevad olulised aminohapped hõlmavad arginiini, histidiini, isoleutsiini, leutsiini, lüsiini, metioniini, fenüülalaniini, treoniini, trüptofaani ja valiini.

Lehmade toitumisel peaks suurema piimatoodangu saavutamiseks umbes 60% kuni 65% proteiinist olema selline, mis lõhustub nende seedetraktis ning 35% kuni 40% peaks olema mittelõhustuvast proteiinist. Põhisööda, sealhulgas rohusilo proteiin lõhustub seedetraktis väga kiiresti (umbes 80%), seetõttu on vajalik lisada söödasegusse ka aeglaselt lõhustuvaid proteiiniallikaid. Paraku pole selliseid söötasid kohalikest mahetootmis tingimustes lihtne leida, kuna enamus söötadest sisaldavad suhteliselt kiiresti lõhustuvat proteiini. Kui sööda proteiin lõhustub seedetraktis kiiresti ja suures koguses, tekib olukord, kus mikroorganismid ei suuda kogu vabanenud ammoniaaki ära kasutada mikroobse proteiini moodustamiseks. Kasutamata ammoniaak imendub verre läbi seedetrakti seina ja jõuab maksa, kus see muudetakse karbamiidiks ja eritub organismist. Kui ammoniaaki tekib liiga palju, suureneb selle sisaldus veres, väheneb proteiini efektiivne kasutamine ning võivad tekkida tervise- ja viljakusprobleemid. Põhjapoolsetes piirkondades kasutatakse mahelehmade toitmisel tavaliselt erinevaid õlikooke ja kaunviljade seemneid proteiiniallikana.

Lehmikute kontrollitud söötmine farmis

Kaasaegsetes noorkarjafarmides antakse lehmikutele peamiselt täisratsioonilist segasööta ning igale loomagrupile koostatakse individuaalne söödaratsioon, arvestades erineva vanusega loomade toitumisvajadusi. Nooremate loomade seedesüsteem ei ole veel täielikult arenenud suurte koresööda koguste seedimiseks, seega peaks nende söödaratsioon sisaldama rohkem jõusööta. Samuti vajavad nad rohkem energiat, valke ja muid toitaineid.

,Vanemate loomade puhul on olukord vastupidine. Lisaks tuleb jälgida söödaratsiooni koostist ja tagada, et loomad sööksid vastavalt nende vanusele ja 24-tunnisele kuivainestimule. Söömus sõltub mitmest tegurist, sealhulgas sööda omadustest, keskkonnatingimustest ja loomade füsioloogilisest seisundist, seega on oluline igapäevaselt jälgida söödajääke. Kui tekib puudujääk või ülejääk, tuleb leida viga ja seda parandada. Kokkuvõttes peaks söödaratsioon soodustama noorveiste igakülgset kasvu ja arengut.

Lehmade söötmine laktatsioonitsükli eri aegadel ja kinnisperioodil

Laktatsiooniperiood algab lehmade poegimisega ja lõpeb kinnisperioodi algusega, mis tavaliselt eelneb uuele poegimisele 50–60 päeva. Lehmade söötmisel nendel perioodidel on erilised nõuded. Kui neid nõudeid ei järgita, võib osa piimatoodangust jääda saamata, söödakasutus halveneda ja piima omahind tõusta. Oluline on tagada, et ratsioonis oleks toitainete sisaldus tasakaalus ning vastaks täpselt või võimalikult täpselt loomade toitainevajadustele.

Laktatsiooniperioodi alguses

Laktatsiooniperioodi alguses, pärast poegimist, täheldatakse heade lüpsilehmade piimatoodangu järkjärgulist tõusu. Tavaliselt jõuavad päevased piimatoodangud maksimumini esimese lüpsikuu lõpuks või teise lüpsikuu alguseks. Sellel perioodil peaksid lehmad saama süüa vastavalt oma isule. Kui lehm lüpsab rohkem kui ta antud söödakoguse juures peaks, võib see tähendada, et osa piimast lüpstakse tema kehavarude arvelt, mis võib põhjustada kehakaalu langust ja kõhnust. Suure toodanguga lehmad kaotavad keskmiselt 0,3–0,5 kg kehakaalu päevas, et toota iga lisandunud kilogrammi piima kohta umbes 6 kg piima. On oluline jälgida, et loomad ei kaotaks liigselt kehakaalu, kuna see võib põhjustada probleeme tiinestumisega. Sel perioodil peaks ratsioon sisaldama energiarikkaid söötasid.

Kui sööda proteiin lõhustub vatsas kiiresti ja suures koguses, võib tekkida olukord, kus mikroorganismid ei suuda kogu vabanenud ammoniaaki mikroobse proteiini moodustamiseks ära kasutada. See võib põhjustada mitmeid tervise- ja viljakusprobleeme ning halvendada piima kvaliteeti.

Suure toodanguga lehmade ratsioon peaks olema tasakaalustatud ja sisaldama söötasid, mille proteiini lõhustuvus vatsas on väike. Proteiini tarbimiseks sobivad kaunviljadest põlduba ja suvivikk. Kuna kaunviljades sisalduv proteiin lõhustub vatsas kiiresti, tuleks neid sööta koos mõne teraviljaga, mille tärklise lõhustuvus oleks suur.

Laktatsiooniperioodi teises pooles

Laktatsiooniperioodi teises pooles hakkab piimatoodang vähenema, kuna lehm hakkab ette valmistuma järgmiseks laktatsiooniks ja koguma kehasse varusid. Sellel perioodil tuleks jõusööda kogust vähendada, et vältida lehma liigset rasvumist. Oluline on tagada, et lehm saaks piisavalt mineraalsööta, eriti kaltsiumi ja fosforit, ning A- ja D-vitamiini, mis on olulised loote normaalseks arenguks.

Kinnisperioodil

Kinnisperioodil vajavad lehmad tavapärasest veidi rohkem sööta, kui neil otsest vajadust oma elatuseks ja loote kasvatamiseks oleks. See on oluline kehavarude kogumiseks, mida saab kasutada järgmise laktatsiooniperioodi alguses piima tootmiseks. Üldiselt soovitatakse kinnislehma söödaratsiooni suuruseks umbes sama palju kui lüpsilehmal päevas piima tootmiseks, mis on umbes 8–10 kg päevas.

Pärast poegimist peaks lehm järk-järgult, vastavalt tema tervislikule seisundile, üle minema täisratsioonile. Esimesel poegimisjärgsel päeval võib lehm süüa tavaliselt vähe ning talle tuleks vabalt pakkuda head rohusööta ja joogivett.

Tavaliselt jääb lehm kinni umbes 1,5–2 kuud enne järgmist poegimist. Kui lehm ei jää kinni iseseisvalt, võib teda kinni jätta piirates söötmist ja jootmist. Ratsioonist jäetakse ära jõusöödad ja juurvili ning piiratakse silo söötmist või asendatakse see heinaga.

Kinnislehmade puhul on sööda kvaliteet eriti oluline. Hallitanud või riknenud söötade söötmisel võivad tiinetel lehmadel tekkida abortid. Sööt ei tohiks olla ka külmunud. Talvel peamine sööt kinnislehmadele on hein. Silo kogused on väiksemad kui lüpsilehmadele ning jõusööta antakse piiratud koguses. Kui silo pole saadaval, võib ratsioonile lisada söödajuurvilja. Lehma ei tohi kinnisperioodil ülesööta, sest see võib põhjustada poegimisraskusi ja ainevahetushäireid.

Suvine söötmine

Suvisel söötmisel tuleks maksimaalselt ära kasutada karjamaarohu potentsiaali. Õigeaegne kasutamine muudab karjamaarohu väga väärtuslikuks söödaks, kuna see sisaldab olulises koguses energiat, proteiini, mineraalelemente ja vitamiine. Suure toodanguga lehmadele on lisaks karjamaarohule vajalik ka teiste söötade, eriti mineraal- ja jõusööda söötmine. Näidatud ratsiooni näitel võib arvata, et umbes 19 kg piima toodetakse karjamaarohu ja 6,5 kg segajõusööda abil. Kasutatud karjamaarohi sisaldab umbes 19,4% kuivainet, 10,2 MJ/kg metaboliseeruvat energiat, 17% toorproteiini ja 22,2% toorkiudu kuivaines. Piimatootmises sõltub lehmade piimatoodang suurel määral põhisöötade toiteväärtusest ja kvaliteedist. Kuna veised suudavad head silo paremini tarbida, võib selle arvelt vähendada jõusööda kogust ja piima omahinda. Kui talus kasvatatakse juurvilja või kartulit, võib 1 kg jõusööda asendada 3–4 kg kartuli või 5–6 kg söödapeediga. Talvise ratsiooni näitel on kasutatud hea kvaliteediga põldheinasilo, mis sisaldab metaboolset energiat 10,4 MJ ja toorproteiini 158 g/kg kuivaines. Sellise ratsiooni abil toodetakse umbes 15–16 kg piima silo ja 8–9 kg piima jõusööda arvelt.

Vasikate söötmine

Noorele vasikale on oluline tagada piisav emapiimaga toitmine vähemalt esimese 5–6 päeva jooksul. Esimese kolme elukuu jooksul tuleks eelistada naturaalset piima, eriti emapiima. Alternatiivina võib kasutada ammlehma, kes võtab enda alla mitu vasikat. Kui imetamine pole võimalik, saab kasutada lutiga ämbreid. Lutist joomine rahuldab vasikate imemisvajaduse ning soodustab seedimist, vähendades samal ajal kõhulahtisuse riski. Vasika seedesüsteemi arengut näitab mäletsemine. Selle tagamiseks on oluline pakkuda vasikatele kuiva sööta ja head heina. Nad peaksid harjuma heina sööma alates kolmandast elukuust. Sobivad varakult niidetud, hästi kuivatatud ja vitamiinirikkad heinad. Heina rohelisus mõjutab A-vitamiini sünteesi, seega peaks see olema küllaldaselt karotiinirikas. Vasikad hakkavad mäletsema umbes nelja nädala vanuselt, seega peaks hein olema neile kättesaadav kuni neljanda elukuuni. Puhas joogivesi peab olema vasikatele alati kättesaadav, kuid temperatuur ei tohiks langeda alla 10 °C. Parim ja majanduslikult kasulikum on lasta vasikaid karjatada kogu suveperioodi jooksul headel rohumaadel. Parimaks vasikakopliks on ristiku- ja liigirikkad, parasiidivabad karjamaad. Tuleb jälgida, et lüpsilehmi kasvatades ei toidetaks üle vasikaid.

Noorkarja söötmine

Vanema noorkarja söötmine nõuab teatavat tähelepanu, kuna vanemate loomade seedeelundkond on juba küllalt arenenud ja nad suudavad omastada erinevaid söötasid. Siiski võivad loomad teisel poolaastal kippuda kõhnuma. Selle vältimiseks on soovitatav suurendada nende jõusööda hulka. Tavaliselt saavad nad 1–1,5 kg omakasvatatud teraviljajahu päevas, millele lisatakse proteiinirikkaid toidulisandeid. Koresööda osakaal üle poole aasta vanuste loomade toidus peaks moodustama umbes 2% nende kehamassist. Üheaastased loomad tarbivad silo 10–15 kg päevas, samas kui teisel eluaastal üle 20 kg. Sarnaselt lehmadega tuleks ka vasikate ja mullikate söötmisel anda orgaanilistele söötadele lisaks mineraalaineid ja keedusoola.

Viited

• Kohalikel mahesöötadel baseeruva söötmisstrateegia väljatöötamine piimalehmadele
• Mahepõllumajanduslik piimakarjakasvatus
• Karjatamise ja kontrollitud söötmise mõju võõrutatud lehmikutele ja tiinetele mullikatele

Välislingid

• Feeding Behavior of Dairy Cattle:Nutrition, feeding, and calves
• Feeding and handling of dairy cattle
• Impact of cow size on dry matter intake, residual feed intake, metabolic response and cow performance